Martin Saar: Õpetajate ühine hool ja vaba vaim

digiHoolimine

Lapsed vajavad hoolt ja armastust, põld harimist ja hoolt. Eesti kestmise eest tuleb hoolt kanda meil, juhuse hooleks ei tohi midagi jätta, jätkem põhiprintsiibid hoolega meelde. Hoolida on tarvis, mis meie hoolde antud, kirjutab sotsiaaldemokraadist keemiaõpetaja Martin Saar Eesti Ekspressis. 

Säärase keele- ja mõttevaraga on jätkusuutliku arengu taotlus omane. Eesti kooli – õigemini hariduse – kestlik areng on ühine hool: asi ajada, töö teha, toimetada. Kes hoolitseb õpetajaskonna kestmise eest?

Inspireeriv vaimne ja füüsiline õpikeskkond, toetav emotsionaalne keskkond, tähenduslikkuse tunne ning loomevabadus – need hoiavad õpetajat, kes hoiab õpilasi, et nemad hoiaksid loodust ja kultuuri. Õpetaja töö muudavad isuäratavaks priiused: iseseisvus valida õppimiseks sobivad meetodid, ühes õpilastega kujundada need rajad, millel õppida tundma mateeriat ja kultuuri. Seda vabadust on tarvis ise tunda, praktikas rakendada. Endale olematuid kammitsaid välja mõelda on ebamõistlik. Vabadus ei tähenda totaalset rippumatust ümbritsevast, võimatust tegutseda üldjoontes ühises suunas ühiste arengueesmärkidega.

Tänasele ühiskondlikule debatile, sh haridusaruteludele on omane dihhotoomiatest vaimustumine. Väga keskaegne! Vaim vs keha. Headus vs kurjus.

Nagu oleksime ammutanud inspiratsiooni 12.-13. sajandi „väitlusluulest“ ja kehastuksime ööbikuteks ning öökullideks-rästasteks. Koolis oleks kui kaks valikut: hirmutada või hellitada; teada või seostada; ära õppida ja üles öelda või ettevalmistuseta välja mõelda; toetuda vaid sisemisele motivatsioonile või jõustada ainult välimist motivatsiooni; hinnata kujundavalt või kokkuvõtvalt. „Vaikses ameeriklases“ oli ka selge: kui tahad jääda inimeseks, pead valima poole. Pool on ½. Pooli on kaks. Emb. Või Kumb.

Õnneks ei ole maailm mustvalge. (Nähtav) valgus jääb lainepikkuste vahemikku 400–700 nm. Õpilased on erinevad, õpetajadki. Mitmekesisus rikastab ja innustab, kui otsime ja leiame ühisosa, koostoime ja tasakaalu. Selleks sidujaks ongi igaühe igapäevane hool õppiva ja areneva Eesti hea käekäigu eest. Austame õpetaja ja õppija autonoomiat. Loome vabalt. Hoiame ja pingutame ühiselt.

Meie kallis Eesti! Küll lumehelbekesed su päästavad!