GEOPOLIITILISE kriisi ajal toimuvate parlamendivalimiste keskmes on meie riigi julgeolek. Samas ei tohi sõjalise kaitsevõime tagamise kõrval unustada, et ühiskond algab inimesest ka kriiside ajal ning julgeolek saab alguse ühiskonna liikmete vaimsest, sotsiaalsest ja füüsilisest toimetulekust. Iga sõda saab ükskord otsa ja ükski kriis ei kesta igavesti. Ka nendel valimistel ei tohi tähelepanuta jääda ühiskonna avatuse, üksikisiku vabaduse ning inimväärikuse teemad.

Eesti on eelmiste parlamendivalimistega võrreldes oluliselt täiskasvanumaks saanud. Peegeldab ju mitme liberaalseid väärtusi kandva erakonna programmidesse kirjutatud abieluvõrdsuse sätestamine või eutanaasia legaliseerimine erakondade juhtpoliitikute tunnetust valija ootuste kohta.

Mul on siiralt hea meel, et tänases Eestis on lisaks sotsiaaldemokraatidele enamus riigikogusse pürgivatest erakondadest valmis konstruktiivselt ja rahumeelselt lahendama need kaks emotsionaalselt keerukat ja suurt ligimesearmastust nõudvat küsimust. Vaid EKRE ja Isamaa kaubamärgiks on resoluutne abieluvõrdsuse vastasus ning arusaam, et pöördumatult haige ja valudes vaevlev inimene ei oma õigust seaduslikule, meditsiiniliselt, psühholoogiliselt ja hingehoidlikult pädevale abile oma piinade lõpetamiseks.

Käesoleva aasta 18. jaanuaril võis veebiajakirjast “Meie kirik” lugeda järgmist: “Kristlased ei saa Jumala ilmutusest tulenevalt ilma pattu tegemata hääletada eelseisvatel riigikogu valimistel ei Reformierakonna, sotsiaaldemokraatide ega Eesti 200 poolt, sest nende erakondade valimisprogrammis on punkte, mis lähevad vastuollu Piibli ja kristliku moraaliõpetusega.”

Ilma patuta ei saa ilmselt valida ka EKRE-t ega Isamaad, sest neiski erakondades on eranditult patused inimesed. Isegi siis, kui keegi põhjendab homofoobiat, rassismi või võõraviha Piibliga, pole see midagi muud kui homofoobia, rassism ja võõraviha. Teisisõnu – kristliku ligimesearmastuse hülgamine.

Kuigi elame sekulaarses ühiskonnas, omavad nii meie kirjutatud seadused kui kirjutamata head tavad otsest või pisut kaudsemat sidet Piibli ja kristliku moraaliõpetusega. Vaimulikuna lähenengi abieluvõrdsuse ja eutanaasia teemadele just vaimulikust perspektiivist.

PIIBEL ON konstantne suurus ning sinna kirja pandu on kirjas alatiseks. Teisiti on lood kristliku moraaliõpetusega ehk viisiga, kuidas Piiblit tõlgendatakse. See on ajas suuri muutusi läbi teinud, sest iga ajastu inimene loeb pühakirja oma subjektiivsete elukogemuste, objektiivsete teadmiste ning nende koosmõjust lähtuvate rõhuasetuste kontekstis. Näiteks on olnud aegu, mil kristliku moraali kohaselt oli orjapidamine igati au sees. Keelatud oli vaid orje ülekohtuselt kohelda. Praegu on ristiusu seisukohast ülekohus juba mõtegi kellegi orjastamisest.

Suure muutuse on läbi teinud kristlik õpetus ka suhtumises abiellu. Üks oluline murrang oli XVI sajandil, kui Martin Luther jättis abielu laulatamise sakramentide hulgast välja. Veelgi enam – ta rõhutas, et abielu on täiesti ilmalik asi ning seda reguleerigu ilmalikud valitsejad ilmalike seadustega. Tänaseks on mitmed Luterlikku Maailmaliitu kuuluvad kirikud, nende hulgas ka Evangeelne Luterlik Kirik Kanadas (ELCIC), mille ametliku vaimulikuna ma Torontos eestlaste kogudust teenin, aktsepteerinud riigi poolt seadustatud samasooliste paaride abielu. Taoline praktika toetub moraalselt ja teoloogiliselt kristlikule ligimesearmastusele – seega otseselt Kristuse armastuskäsule.

EUTANAASIA ehk toetatud enesetapp on samuti teema, milles emotsioonid ja religioossed seisukohad põrkuvad. Probleem on see meedikutele, sest nõuab suurt kompromissi nende eetiliste põhimõtetega. Probleem on see ka kristlastele, sest kümnest käsust viies ütleb sõnaselgelt: “Sina ei tohi tappa.”

Lihtne oleks, kui saaks valida vaid hea ja halva vahel. Võimalik, et aegade alguses elati kord nii. Pattulangemise lugu Piiblis aga tähendab, et elus peame väga sageli langetama otsuseid olukordades, millel head lahendust polegi.

Kui ma noore vaimulikuna 1985. aastal tööd alustasin, oli haruldane, kui keegi elas 90-aastaseks. Praegu on pea igas vallas oma saja-aastane elanik. Elame paremini ja kauem kui eelnevad põlvkonnad. Meditsiin on saavutanud imelise taseme ning paljud haigused, mis varem inimesi noorelt hauda viisid, on täna edukalt ravitavad.

Meditsiini võimekusest hoolimata pole aga kadunud seesugused pöördumatud haigused, mis inimest sõna otseses mõttes aastaid piinavad ja valmistavad talumatuid kannatusi nii haigele endale kui temaga kaasa kannatavatele omastele. Mitmes kristlikku kultuuriruumi kuuluvas riigis on seepärast otsustatud legaliseerida halastussurm ehk eutanaasia. Ja kui küsida, mida ütleb selle kohta kristlik moraaliõpetus, tasub jälle pöörduda Martin Lutheri poole, kes katekismuse esimeses peatükis seletab viiendat käsku nõnda: “Meie peame Jumalat kartma ja armastama, et me oma ligimese ihule ei tee ühtki kahju ega kurja, vaid et me teda aitame ja teeme temale head kõigis ihuhädades.”

Ja nüüd olemegi olukorras, kus tapmine on patt, aga inimese iga hinna eest elus hoidmine ja sellega tema piinamine ei tee sugugi head, vaid hoopis talumatut kurja.

KANADAS legaliseeriti eutanaasia mõne aasta eest. Vaimulikuna olen kokku puutunud mitme eutanaasiajuhtumiga ning olnud hingehoidlikuks toeks omastele, kelle lähedane on langetanud taolise raske otsuse. Nende kogemuste baasil ei julge ma kristlasena küll väita, et niimoodi astutud samm oleks patt. Eutanaasiale eelnev emotsionaalne ja vaimne ettevalmistus on põhjalik protsess, mille käigus saavad suhted lähedastega lõpuni korraldatud ning talumatu piinlemise asemel jõuab lahkuja rahuni omastega, iseendaga ja Jumalaga.

Loomulikult on tähtis, et eutanaasia oleks seadusega nii kindlalt reguleeritud, et võimalus seda kellegi suhtes tema tahte vastaselt rakendada oleks välistatud. Ühtlasi vajavad selleks spetsiaalset ettevalmistust psühholoogid, hingehoidjad ja meedikud ning loomist tugivõrgustik, mis toetab nii eutanaasiat soovivat inimest kui tema lähedasi.

Eelseisvate valimiste ja sellele järgneva valimisperioodi proovikivid kogu meie rahvale ongi minu hinnangul just nende kahe otsustava sammu astumine. Kui oleme valmis valimiste kaudu oma riigi usaldama just nende inimeste ja erakondade hoolde, kes lähtuvad liberaalsetest väärtustest ja võimaldavad kogu elukaare ulatuses igal ühiskonna liikmel iseseisvalt toime tulla ja tunda end väärtustatuna, siis loome oma riigile ka kindla kestmise ja julgeoleku eeldused. Siis suudame koosmeelest kantud lahendusteni jõuda ka teistes rasketes küsimustes, nagu näiteks kaitseväe harjutusvälja arendamine või taastuvenergia tootmiseks vajalike võimsuste edendamine. Suurim koosmeelt nõudev väljakutse on täna oma rahva ja riigi vabaduse ning iseseisvuse hoidmine ja kaitsmine.

Mart Salumäe: eutanaasiast ja abieluvõrdsusest eelseisvate riigikogu valimiste valguses