Kriise saab lahendada teistmoodi, solidaarsemalt, aga saab ka vanaviisi, Ida—Euroopa normaalsusse naastes, kirjutab sotsiaaldemokraat Mark Gerassimenko Eesti Päevalehes.

Kriis kestab juba poolteist aastat. Täpsemalt, jutt käib tervisekriisist: majanduskriis on nominaalselt möödas, kuigi kaugeltki mitte kõigi jaoks. Kõrghariduse rahastuse, perearstide ja õpetajate puuduse ning ühiskonna vananemise kriisid nagu Lenin on elanud oma elu enne koroonakriisi, on vahetevahel pälvinud riigikontrolöri ja avalikkuse tähelepanu ka praeguse kriisi ajal, ning jätkuvalt painavad Eestit ka tulevikus. Rääkimata kliimakriisist.

Sõltumata sellest, kuidas kriis läbi saab, kunagi see juhtub. Vähemalt mingil määral, kuigi pole selge, mis viisil täpselt. Eks lahkuv Saksa terviseminister Jens Spahn tõdes, et talve lõpuks iga sakslane on vaktsineeritud, põdenud haiguse läbi, või surnud. Kuigi ajaraam ei pruugi olla just selline, vist enam-vähem kehtib see väide ka Eesti kohta.

Mis juhtub pärast kriisi?

Progressiivsed jõud on rääkinud solidaarsemast ühiskonnast. Kriisid ju näitavad, et praeguses kapitalismi mudelis on mingi viga, mida tuleb õiglasema ja solidaarsema riigi abil parandada. Oleme ju kõik saanud avaliku tervishoiusüsteemi olulisusest. Ka kõigi haridusse senisest suurema panustamise kasuks räägib kiirenenud digitaliseerimine kui ka ohtlike vandenõuteooriate levik.

Eesliinitöötajad on meie aja kangelased juba poolteist aastat, kuigi nende palganumbrites see vaevu kajastub. Globaalsed probleemid näitavad kolkaliku kitsarinnalisuse ebaadekvaatsust. Ometi sarnast juttu hoolivama riigi, solidaarsema ühiskonna ja inimnäolisema kapitalismi kohta on räägitud ka 2008. a majanduskriisi järel. Ometi pole seda pööret kuskil eriti nähtud. Pigem tosin aastat tagasi kiiresti toimus naasmine “tagasi normaalsusse” – status quo ante ehk eelnevalt valitsenud olukorra taastumine.

Paljud on ihanud normaalsusse naasmist ka käesoleva kriisi algusest saadik. Ettevõtjad ja analüütikud tahaks näha normaalset majandusolukorda, kus käive kasvab ja kasum on plussis. Tavainimesed tahaks normaalset palka ja normaalseid hindu. Vandenõuteoreetikud tahaks… eks nemad ise ei tea, mida nad täpselt tahaks, aga küll see ei sega rääkimast normaalsusest. Poliitikutele normaalsus meeldib ka. Kõik tahaks normaalsust, kus pole viirust.

Pole üllatav, et normaalsuse mõiste meelitab inimesi – keegi ju ometi ei tahaks rohkem ebanormaalsust. Naasmine normaalsusse (return to normalcy) oli ju kuulsalt USA 1920. aasta presidendivalimiste võiduka vabariiklasest kandidaadi Warren G. Hardingi arsenalis, aga ka jooksis läbiva joonena Joe Bideni eelmise aasta valimiskampaaniast.

Pole üllatav, et üksteisest ühe sajandi kaugusel olevatele presidentidele normaalsus tähendas väga erinevaid asju: kui Harding lubas sellega panna lõpu demokraadist President Wilsoni progressiivsetele reformidele, siis Bideni jaoks normaalsus tähendas Trumpi korralageduse, skandaalide ja konservatiivsete poliitikate lõpetamist. Sama naasmine normaalsusesse, kaks täiesti vastupidist normaalsust.

Normaalsus Eesti moodi

Mis on aga normaalsus Eesti kontekstis? Eeldatavasti tähendaks see 2019. aastasse kella tagasi keeramist. Nagu Harding tahtis kustutada demokraatide reforme ning Biden tahab pöörata tagasi Trumpi ajal tehtud vigu, paljud sooviks status quo ante taastumist. Tõesti, elu ilma ohtliku viiruseta on parem kui elu koos sellega. Kui aga pidada normaalsuseks mitte viiruse kadumist, vaid Eesti jaoks tavalise elurütmi taastumist, siis väidan, et me oleme juba ammu tagasi normaalsuses. Õigupoolest me oleme elanud Eesti tavalises normaalsuses suuremat osa kriisist!

Kuidas nii? Seletan: Eesti normaalsus on parempoolne majanduspoliitika, nõrk sotsiaalkaitse ja isikliku vastutuse rõhutamine solidaarsuse asemel! Pea kõigi pähe tulevate näitajate järgi me oleme tagasi normaalsuses. Peaminister on Eesti tava kohaselt ikka Reformierakonnast – normaalsus on olnud tagasi juba pea terve aasta!

Eestis on normaalsed eelarvekärped. Juba alates sellest hetkest, kui Marju Lauristin pidi kogema Mart Laari esimese valitsuse drakoonilistest kärbete tõttu ärritunud pensionäride käest solvanguid, sai julm riigieelarve lõikamine Eesti rahvustraditsiooniks. Seda traditsiooni on hoitud kõigi kriiside ajal. Kindlasti Kaja Kallas ei ole Mart Laar ega Andrus Ansip – tema kärped jäävad endiste peaministrite omadest tunduvalt väiksemateks, – kuid ka tema suudab pakkuda Eesti rahvale silmatorkavaid kärpekohti.

Kuskilt kaob orkester, mõne maantee äärest prügikast ja WC, avalikust sektorist kaovad töökohad. Viimase üle armastatakse kogu rahvaga rõõmustada, üllatudes seejärel, miks mõnda menetlust ei jõuta õigeaegselt läbi viia, miks kohtuasjad venivad, või miks politseinikud, õpetajad ja päästjad lähevad aina eakamaks ilma, et keegi noor asemele tuleks.

Suurim normaalsuse mõõdik oli aga tervisekriisi lahendamine ise. Oxfordi ülikooli teadurid koostasid veel eelmisel aastal piirangute ranguse mõõdikut (Oxford Covid-19 Government Response Tracker (OxCGRT)), mille muutumist ajas on võimalik vabalt vaadata eri riikide lõikes. Selgub, et Eesti on paistnud teiste EL-i riikide kõrval silma reeglina üpriski mõõdukate piirangutega.

Vaevu see tuleb paljudele üllatusena. Meie oleme teadlikult valinud teed, kus mõlemad kriisivalitsused on pigem rääkinud inimeste endi vastutusest nakkuse leviku piiramisel. Mis on väga mugav valitsejate jaoks – kui nakkuse piiramise eest vastutavad inimesed ise, siis kõrge nakkuse levik olevat inimeste endi süü, mitte valitsuse oma.

Lisaks pole siis vaja maksta kellelegi mingeid hüvitisi ja toetusi. Näidetena võib tuua nii teistest riikidest märksa hiljem kehtestatud maskikandmise kohustust; mõlema viimase suure nakkuslaine ajal kohustuslike lisapiirangutega viivitamist, kuni Eesti nakatumisnäitajad jõudsid maailma kõrgeimate sekka; kui ka vaktsiinitõendi suhteliselt hilist rakendamist. Isikliku vastutuse rõhutamise püramiidi tipuks võib pidada kiiresti maetud uitmõtet panna vaktsineerimata koroonahaigeid enda ravikulud kinni maksta, koos taaselustatud vana ideega rakendada sama põhimõtet ka suitsetajate ja ülekaaluliste peal.

Võrdlemisi madal vaktsineerimise tase samuti räägib Eesti jaoks normaalsest egoismist – kui keegi enda jaoks viirust ohtlikuks ei pea, siis vaktsiini ka ei taha. Mis siis, et vaktsineerimine kaitseb ka teisi inimesi – hoolitakse ikka ainult endast. Samast ooperist on lähikontaktsetele ja haigestunutele pandud isoleerimiskohustuse rikkumine: enda liikumisvabadused kõigest üle, kõrval olijate õigus mitte nakatuda pole oluline.

Eks meenuvad ka kümned frivoolsed kohtuhagid, millega püüti vaidlustada iga piirangut ja iga kohustust. Ühegi rohkelt meedia tähelepanu pälvinud hagi puhul muide kohtud ei leidnud põhjust selle rahuldamiseks, küll aga menetlemiseks kulus rohkelt aega, mida saanuks kasulikumalt kasutada.

Seisame teeristil

Me võime jätkata samas vaimus: normaalsus on peaaegu kätes. Täieliku normaalsuse saavutamiseks tuleb veel visata ajaloo prügikasti väheseid kriisi ajal tekkinud solidaarsuse ilminguid nagu ajutine varasem haiguspäevade hüvitamine. Solidaarsus on ebanormaalne, kaastunne peab ju olema Eestis roostes!

Saab aga ka teistmoodi. Erahuvide asemel võib senisest rohkem rõhutada ühiskondlikke huve. Võiks rääkida mitte ainult üksikisikute õigustest, vaid ka kohustustest teiste ja ühiskonna ees. Ka riik võib võtta rohkem vastutust, mitte lükata seda üksikisikute peale. Vähem isekust, rohkem solidaarsust.

Vähem individualismi, rohkem kollektivismi. Kõik Ida-Aasia riigid – olgu autoritaarne Hiina või demokraatlikud Lõuna-Korea ja Jaapan – on saanud nakatumis- ja surmanäitajate poolest oluliselt paremini Euroopast või USAst tervisekriisiga hakkama. Rääkimata Eestist. Kollektivistlikum ühiskonnakorraldus ei paistagi olema nii halb, kui tuleb lahendada ühiseid probleeme.

Ka Eesti ees seisvad probleemid on ühiskondlikku, mitte personaalset laadi. See, et kohalik perearst on vana ja asendust talle pole, on kogu tervishoiusüsteemi, mitte ainult konkreetse patsiendi probleem. Kõrghariduse alarahastus mõjutab kogu Eesti majandust läbi halvemini ettevalmistatud tulevase tööjõu. Vaesus ja ebavõrdsus mitte ainult ei luba üksikisikutel oma potentsiaali realiseerida, vaid pärssivad kogu ühiskonna arengut. Kliima, õhk ja looduskeskkond on meil ühised, nagu ka elektri hinna hüpped (tõsi, kiiremini mõju avaldub börsipaketi kasutajatele, aga ajapikku jõuab ka teisteni).

Neid kriise saab lahendada teistmoodi, solidaarsemalt, aga saab ka vanaviisi, Ida—Euroopa normaalsusse naastes. Valik on meie teha, ja me hakkame selle valikuga elama. Kui muutuste kartuses tehtud mugavusvalik paneks meid hiljem seda kahetsema, siis süüdistada tuleb ainult endi ise.

MIS SAAB HOMME? | Mark Gerassimenko: kutsun üles ebanormaalsusele, olgem hoopis solidaarsed