Viimastel nädalatel saime teada, mis on Eesti põletavaim probleem konservatiivide ja liberaalide vaatevinklist. Konservatiivide meelest on suurimaks valukohaks lastetud naised, keda tuleks laborirottide moodi uurida vahendeid valimata. Peamise liberaalse partei – Reformierakonna – arvates Eestis pole suuremat probleemi, kui umbkeelsed mittekodanikest mutikesed, kellest mõni võib kohalikel valimistel jaoskonda eksida. Kui need mutikesed sõidavad sinna jaoskonda autoga, siis see olevat juba päris maailmalõpp.
Tegelikult aga küsitlusnumbrid osutavad, et Eesti suurim probleem on midagi muud: vaesus. Just seda kinnitab ei midagi muud kui konservatiivide endi tellitud Norstati uuring! Kui taastuvatele energiaallikatele üleminekut peab oluliseks 63% vastajatest, konservatiivide fetišeeritud sündivust suurendavate meetmete rahastamist 68% vastajatest, siis suhtelises vaesuses elavate inimeste osakaalu vähendamist peab oluliseks tervelt 89% küsitlusele vastajatest!
Äkki kuulaksimegi rahva häält – äkki võiks riik tegelda esmajärjekorras vaesuse vähendamisega?
Palgavaesus lõppegu siin ja praegu!
Üks nähtus, mille vähenemist võime lähiaastatel näha just tänu , on palgavaesus. Tegemist on häbiväärse olukorraga, kus inimene ikka elab vaesuses, kuigi teeb täiskohaga tööd – vahepeal ka mitmel töökohal. Põhjusi on mitu, kuid probleemi juur on lihtsalt aimatav: see on madal palk.
Õnneks ootab lähiajal madalapalgalisi suur kergendus. Nimelt jõudis koalitsioonileppesse miinimumpalga järkjärguline tõstmine praeguselt 39 protsendilt keskmisest palgast 50 protsendini keskmisest palgast 2027. aasta jaanuariks. Antud poliitika sai kinnitust riigi, ametiühingute ja tööandjate sõlmitud kolmepoolses kokkuleppes.
See tähendab, et alates 1. jaanuarist 2027 hakkab miinimumpalk olema hinnanguliselt 1100 eurot. Ning kuna tõus toimub järkjärguliselt, peab madalapalgaliste rahakotti jõudma arvestatav palgalisa juba tuleva aasta jaanuaris – kõigest nelja kuu pärast.
Aeg on elimineerida absoluutne vaesus!
Mis on aga üldse vaesus? Selle arenenud riigi jaoks äärmiselt ebaõiglase nähtuse iseloomustamiseks on olemas kaks põhilist mõistet: absoluutne vaesus ja suhteline vaesus.
Seda, kas inimene elab absoluutses vaesuses, mõõdetakse absoluutse vaesuse piiri abil. Statistikaamet seletab: „Absoluutse vaesuse piiriks on arvestuslik elatusmiinimum, mis väljendab miinimumvajaduste rahuldamise rahalist maksumust.“ 2021. aastal elas Eestis sellest piirist allpool 1,4% elanikkonnast ehk 19 000 inimese ringis.
Mis on aga see arvestuslik elatusmiinimum, mis mõõdab „miinimumvajaduste rahulduse rahalist maksumust?“
Eelmise aasta seisuga oli selleks 303,4 eurot kuus leibkonnaliikme kohta. Sellest vähema summaga ei saa inimene statistikute arvates Eestis ära elada. Sel aastal on inflatsiooni tõttu see number juba raudselt kõrgem! Ometi on toimetulekupiir, mille alusel arvestatakse toimetulekutoetust, esimesele perekonnaliikmele või üksi elavale inimesele kõigest 200 eurot. Seda enam, see on püsinud muutumatuna rohkem kui aasta, samas kui hinnad poes on märgatavalt tõusnud.
Siit joonistub välja ilmselge probleem, mida saaks lahendada suurema toimetulekupiiri ja -toetusega! Tahaks loota, et valdkonna eest vastutav sotsiaalkaitseminister Signe Riisalo sellise ettepaneku lähiajal ka teeb. Nii saab oluliselt vähendada, kui lausa mitte elimineerida, absoluutset vaesust Eestis.
Suurimas suhtelises vaesuses on pensionärid, töötud ja üksikvanemad
On aga ka teist liiki vaesus, mis pole küll nii sügav kui absoluutne vaesus, kuid milles keegi elada kindlasti ei tahaks: suhteline vaesus. Suhtelise vaesuse piiri mõõdetakse suhtena kõigi eestimaalaste ekvivalentnetosissetulekute mediaani. Kui leibkonna ekvivalentnetosissetulek pereliikme kohta on madalam kui 60% Eesti mediaanist, on tegu suhtelises vaesuses elava leibkonnaga. Selliseid inimesi oli Eestis 2021. aasta seisuga 22,8% elanikkonnast ehk üle 300 000 inimese.
Kel on suurim oht elada suhtelises vaesuses? Statistikaamet annab vastuse: need grupid on vanaduspensionärid (59,8% neist elas 2021. aastal suhtelises vaesuses), töötud (39,7%) ja üksikvanemaga pered (33,1%).
Kõiki neid saab aidata! Töötu aitamiseks saab suurendada töötutoetust – praegu on see kõigest 10,55 eurot päevas ehk 327,05 eurot 31 päeva eest. Sellega tuleb ära elada töötul, kes varasemast palgast sõltuvat töötuskindlustushüvitist ei saa, terve kuu. Kuna lähikuudel ennustatakse töötute arvu kasvu, võiks mõelda töötutoetuse suurendamisele.
Mõeldes pensionidele, tekib kiusatus lihtsalt suurendada erakorraliselt selle baasosa. Lihtne, kuid äärmiselt kulukas lahendus, mille tagajärjel saavad pensionilisa absoluutselt kõik pensionärid, kaasa arvatud näiteks pensionäridest riigikogulased nagu Siim Kallas.
Palju mõistlikum oleks aidata kõige vaesemaid pensionäre, kehtestades pensionipõranda – summa, millest pensioni miinimumsuurus ei tohi olla madalam. Valimistel pakkusime selliseks numbriks kahekordset toimetulekupiiri. Tegemist oleks elegantse lahendusega, kus pensioni miinimumsuurus kasvaks alati, kui tõstetakse toimetulekutoetust, ning abi saaks just need kõige vaesemad pensionärid, kes seda enim vajavad.
Üksikvanemad on juba saanud leevendust
Ning kui jutt käib üksikvanematest, on opositsiooni poolt rohkelt kirutud perehüvitiste seaduse muutmisega tõusnud riigi makstav elatisabi kaks korda 200 euroni kuus. Seda makstakse nendele lastele, kellele üks vanematest elatist ei maksa. Sisuliselt ulatab riik siin abikäe nendele üksikvanematele, keda on rongaisad (jah, enamasti need on isad) toeta jätnud.
Samuti on selle aasta alguses suurenenud üksikvanema toetus 19,18 eurolt kuus 80 euroni kuus. Julgen muide väita, et kui mingi peretoetus vajaks edasist tõstmist või indekseerimist, siis on selleks just see toetus!
Lõppude lõpuks on valitsuse ja riigikogu otsustada, milliseid teemasid esmatähtsaks pidada. Kas esmajärjekorras vajab lahendamist ikka iive, samas kui Eesti rahvaarv tegelikult on mitu aastat järjest järjepanu tõusnud? Äkki on suurimaks probleemiks mittekodanikest mutikesed, kellest enamus isegi valimas ei käi? Või ikka tuleb vaadata päris probleemile otsa ning hakata tegelema jõuliselt vaesusega? Üheksa kümnest eestimaalasest ütleb, et vaesust tuleb vähendada!