Eesti riigieelarve on lõhki ja poliitikud pakuvad lahenduseks kärpeid. Ometi ei saa kärbetega kogu vajalikku summat kokku hoida, puutumata sotsiaalkaitset, tervishoidu ja riigikaitset. Kõik need valdkonnad vajavad aga hoopis raha juurde! Seetõttu on rahanduslikult vastutustundlik ja ühtlasi õiglane lahendus maksutõus, mille koorem lasuks jõukamate inimeste ja kasumlike ettevõtete õlgadele.
Muutusi tegemata ootab Eesti riigieelarvet rahandusministeeriumi prognoosi järgi järgmisel aastal 5,3-protsendiline nominaalne puudujääk ja 2028. aastaks jõuab võlakoormus 35,9 protsendini sisemajanduse koguproduktist. Riigil on tuludest ligi ühe miljardi euro võrra rohkem kulusid planeeritud, kui EL-i eelarvereeglid lubavad. Lahendusena näevad paljud poliitikud kärpeid, kuigi ainult Parempoolsed tunnistavad rõõmuga, et arvestatavalt raha saaks kokku hoida alles siis, kui vähendada reaalväärtuses pensione ning kehtestada tasulist haridust ja tervishoidu.
Bürokraatiat tuleb vähendada, kuid riigieelarvet see ei päästa
Peamine probleem, millest ei räägi kärpeevangeeliumi jutlustajad, peitub selles, et suuri kärpeid pole võimalik teha, kahjustamata oluliselt avalike teenuste kvaliteeti, millest sõltuvad enim kõige vaesemad ja keskklass. Väikestest kärbetest aga ei piisa eelarveprobleemide lahendamiseks.
Numbrid ei valeta: Eestis töötab valitsussektoris ehk on vahetult riigi palgal umbes 120 000 inimest. Neist töötas 2022. aasta seisuga üle 50 000 hariduses – üldhariduskoolides ja ülikoolides. Veel üle 28 000 inimese töötab tervishoius ja sotsiaalhoolekandes. Avalikku korda tagab 10 000 inimest, kelle seas on üle 3600 politseiniku ja üle 2200 päästja. Kultuurivaldkonnas töötab peaaegu 9000 inimest, lõviosa neist teatrites, muuseumides ja rahvamajades. Veel umbes 8500 töötajat vastutab Eesti majanduse eest ja üle 4600 inimese tegeleb riigikaitsega, enamus neist on tegevväelased.
Kui palju on aga Eestis bürokraate, keda armastavad vihata poliitikud ja avalikkus? Vastus on lihtne: kõikides ministeeriumites kokku on riigi palgal ainult 2667 inimest!
Kõik poliitikud, kes räägivad avaliku sektori kärpimisest ja vohavast bürokraatiast, kas pole neist numbritest teadlikud, või nad tahtlikult valetavad rahvale – igasugu arvestatav avaliku sektori lauskärbe lööb ennekõike hariduse, tervishoiu, sise- ja välisjulgeoleku ning kultuuri pihta! Ministeeriumites ja muude riigiasutuste ametnike arvu ja nende palkade kärpimine annaks parimal juhul kokku hoida mõnikümmend miljon eurot, samas kui riigieelarves vohab ligi ühe miljardi euro suurune auk! Teisisõnu saab ja tuleb bürokraatia vähendamisega tegelda, kuid eelarveprobleeme see ei lahenda.
Mida suuremad on kärped, seda enim kannatab tavainimene
Mida tähendaks riigi eelarvepositsiooni parandamine ainult kärbete arvelt? See tähendaks vähem õpetajaid olukorras, kus meil on vaja õpetajaid juurde eestikeelsele õppele üleminekuks. See tähendaks veelgi pikemaid ravijärjekordi avalik-õiguslikes haiglates ja olukorda, milles kvaliteetset arstiabi saavad endale erakliinikust hankida ainult rikkad. See tähendaks suletud rahvamaju maal ning kinni pandud teatreid ja raamatukogusid linnas.
See tähendaks, et röövlid saavad karistamata tegutseda suvalise kodaniku majas, sest politsei jõuab kohale ainult mõne tunni möödudes. Ning kui sama kodaniku maja läheb öösel põlema, siis päästja tuleb alles hommikul kohale tekkinud kahju dokumenteerima. Ning üllatus-üllatus, aga kärped kaitseministeeriumis ei tugevdaks Eesti julgeolekut.
Avalikud teenused vajavad hoopis raha juurde
Teistmoodi vaadates ületab ainult kolm tegevusvaldkonda Eesti riigieelarve 18,5 miljardi eurosel kulupoolel ühe miljardi euro piiri. Need on heaolu, millele käesoleval aastal kulutatakse 5,7 miljardit eurot, ning millest suurima osa moodustab pensionide maksmine; tervishoid, millele kulub 2,5 miljardit eurot; ning veidi rohkem kui ühe miljardi eurose kuluga julgeolek ja riigikaitse. Pool riigieelarvest läheb sellesse kolme valdkonda – kas tõesti soovime nende kulude arvelt kokku hoida!?
Tegelikkuses vajavad aga kõik need valdkonnad raha juurde. 2022. aasta seisuga kulutasime sotsiaalkaitsele ainult 12,7 protsenti Eesti sisemajanduse koguproduktist, samas kui Euroopa Liidu keskmine oli 19,5 protsenti. Me suuname vähem raha kui keskmiselt Euroopas nii pensionide maksmiseks kui töötute või puuetega inimeste aitamiseks. Ainult laste- ja peretoetuste poolest oleme EL-i keskmisest veidi paremal positsioonil (nende maksmiseks kulub Eestis 2,4 protsenti SKP-st, samas kui EL-is 1,9 protsenti).
Ka tervishoiule kulutab keskvalitsus Eestis ainult kuus protsenti SKP-st, samas kui EL-is keskmiselt on see näitaja 7,7 protsenti.
Pole üllatav, et kõige selle tulemusel on Eestis pensionide asendusmäär üks madalaimaid EL-is, pensionäridest elab 55 protsenti suhtelises vaesuses, ning patsientide omaosalus ravis oli juba 2020. aastal 21,4 protsenti, samas kui EL-i keskmine oli 14,4 protsenti. Seda enam, arstiabi kättesaadavus halveneb juba lähiaastatel veelgi, kui Tervisekassa tulud ei suurene.
Jah, riigikaitsekulud on Eestis protsentuaalselt ühed EL-i suurimad. Kuid teame väga hästi mainekate ekspertide ja sõjaväelaste sõnavõttudest, et sinnagi on vaja raha juurde, kui me soovime olla Vene ohu eest adekvaatselt kaitstud.
Raha ei tule seinast, raha tuleb maksudest
Kokkuvõttes: samal kursil jätkates on Eestis suur eelarvepuudujääk, mis rikub rahandusministeeriumi prognoosi kohaselt EL-i eelarvereegleid, kuid sellest hoolimata virelevad paljud pensionärid ikka vaesuses, ravijärjekorrad kasvavad ning kaitseväe nõutud tehnika ja laksemoona ostmiseks kulub väärtuslikku aega.
Kui vajaliku raha leidmine pole ainult kärbetega saavutatav ning niigi kiiresti kasvav võlakoormus teeb senisest suurema laenamise rahanduslikult absoluutselt vastutustundetuks, siis jääb järele ainult üks lahendus: maksutõus.
Ka siin annab rahvusvaheline võrdlus vihje, mis suunas liikuda: samal ajal kui Eesti 22-protsendiline käibemaksumäär on üks EL-i suurimaid, oleme ainus EL-i liikmesriik, kus korraga pole ei astmelist tulumaksu ega klassikalist ettevõtete tulumaksu.
Astmelist tulumaksu pole EL-is ainult neljas riigis: Bulgaarias, Rumeenias, Ungaris ja Eestis. Ettevõtete jaotamata kasumit ei maksustata tulumaksuga aga ainult Lätis ja Eestis.
Kas tõesti tahame jätkuvalt võtta eeskuju sellistest vaevalt edukateks peetavateks Ida-Euroopa riikidest nagu Bulgaaria, Rumeenia, Ungari ja Läti? Või ikka julgeme kehtestada astmelist tulumaksu ja klassikalist ettevõtete tulumaksu, et vähendada meie eelarvepuudujääki ning leida katteallikaid uutele riigikaitse, tervishoiu ja sotsiaalkaitse püsikuludele?
Ning kui neid samme peetakse Eestis liiga radikaalseteks, siis saab lihtsalt küsida nõu majandusteadlaselt Heido Vitsurilt ja tõsta tulumaksumäära tagasi 26 protsendile, kus see Eestis minevikus oli. Seegi oleks parem, kui tavakodanikele üliolulisi avalikke teenuseid laastavad kärped või vaeseid lööv uus käibemaksumäära tõus.
Mark Gerassimenko: ainult kärbetest ei piisa, on vaja ka maksutõuse rikastele!