Valgevene äsjased presidendivalimised ja valimistulemuste võltsimisele järgnenud Valgevene rahva laialdased meeleavaldused elustasid Sotsiaaldemokraatliku Erakonna pikaaegses ja teenekas liikmes Marju Toomis enam kui veerandsaja aasta taha jäänud sündmused.
1994. aastal toimusid Valgevenes presidendivalimised ja erakond otsustas saata väga hästi vene keelt valdava Marju lähiriigis toimuvaid valimisi vaatlema. See osutus aga arvatust keerukamaks väljakutseks, sest kõik Valgevene lääneriikides olevad esindused olid saanud kuuks ajaks viisade väljastamise keelu, mis kehtis ka Tallinnas asuvas Valgevene esinduses.
„Mul õnnestus saada ajutise asjuri jutule ja selgus, et olin eelmise päeva pärastlõunal just teda pikalt konsulteerinud – rääkinud talle Eesti seadustest, riigikorraldusest, ajaloost. Töötasin nimelt toona Eesti migratsiooniameti migratsioonibüroo peaspetsialistina. Härra ütles, et ta ei saa mulle ära öelda ja andis oma alluvatele vastavad korraldused – poole tunniga oli mul viisa passis,“ meenutas Marju Toom.
Minskisse sõitis Marju Riia kaudu, kus temaga liitus Ivarsi nimeline noormees, kes esindas Läti sotsiaaldemokraate. Kuna Ivarsil puudus viisa, siis oli tema üle piiri saamine küsitav. Seetõttu lahkus ta viimases Läti jaamas rongist, kus ootasid tuttavad jahimehed, et teda mööda metsaradu üle piiri viia. Esimeses Valgevene jaamas ilmus Ivars uuesti vagunisse.
Marjut ja tema noort kaaslast võõrustasid Minskis Valgevene sotsiaaldemokraadid, kellega koos mindi valimisstaapi. “Minu dokumente vaadates vangutati küll pead, kuid viisa oli ehtne. Tänu minu korras passile saime mõlemad loa olla vaatlejaks ühes Minski linna jaoskonnas, mis asus ühes kahest valgevenekeelsest keskkoolist. Meile öeldi, et oleme ainsad vaatlejad Euroopast ja meil on keelatud valimiste ajal linnast mõnda maajaoskonda minna,“ rääkis Marju.
Valgevene noormehed viisid Ivarsi enda juurde ööbima, Marjule pakkus öömaja üks neiu. Minski linn oli vaatamata suvele sünge, lootusetu olemusega, poodide aknad ja neist paistvad riiuli olid tühjad. Linna kuulutuste stendidel olid valdavalt ühe kandidaadi pildid. „Mu saatja ütles, et ka televiisor ja raadio rääkivat ainult temast, Moskva protežeest. Valimistepäeval, 23. juunil olime koos meie vastuvõtjatega Minski koolis. Jaoskonna tekstid ja jutt oli suures osas nö kohalikus keeles. Võin kinnitada, et jaoskond tegi väga püüdlikult ja täpselt oma tööd,“ lausus Marju.
Õhtul oodati valimistulemusi Valgevene Sotsiaaldemokraatliku Partei Minski valimisõhtul. Valimiste selgeks favoriidiks peeti Valgevene Rahvarinde meest Zenon Pozdnjaki, kelle kohta sosistati, et on kagebiit ja kelle võidus eriti ei kaheldud. Teisena võeti jutuks kremlimeelne poliitik Vjatšeslav Kebitš. Aleksandr Lukašenka oli nagu mitte keegi… Aga selgus, et ta sai ca 45 protsendi häältega esikoha ja läheb koos Kebitšiga valimiste teise vooru. (1994. aasta 10. juulil oli Lukašenka võit 80,1 protsendiga mäekõrgune. Täna tuleb see kuidagi väga tuttav ette – 9. augustil 2020 oli samuti 80,1 protsenti)
Tulemus oli valimisõhtul olijatele suureks üllatuseks – Valgevene presidendiks on saamas sovhoosi Gorodets direktor Aleksandr Lukašenka. „Olime päris jahmunud, kui laua ääres istujad valasid klaasid täis, tõusid püsti ja hakkasid … üksteisega hüvasti jätma. Neidudel olid aga silmad pisarates. Meie pärimisele vastati, et peagi on meil ukse taga mustad voronokid – miilitsaautod, et meid vangi viia. Hiljem kodus kuulsin, et nii see ka läks. Mitmel Valgevene sotsiaaldemokraadil tuli veeta trellide taga 7 – 10 aastat. Juba Lukašenka presidentuur algas vägivallaga,“ tõdes Marju Toom.