Austatud eesistuja! Lugupeetud Eesti vabariigi Riigikogu liikmed!
Küsimus sellest, kui olulised on väärtused poliitikas, on ju tegelikult väga oluline ja igavene küsimus. Miks me siis täna arutame siin erakorralise küsimusena küsimust liberaalsete demokraatlike väärtuste olulisusest Eesti poliiitkas? Kindlasti mitte sellepärast, et meie sõnum siit saalist läheks, et Eestis liberaalne demokraatia on tõsises ohus, et Eesti demokraatia kuidagimoodi kõigub, et Eesti hakkab minema seda teed, mida Euroopa Liidu liikmesriikide seas peetakse vastuolus olevaks ka Euroopa Liidu põhilepetega. Sest nii see on – Euroopa Liidu põhilepped näevad ette just nimelt seda, et kõik Euroopa Liidu liikmesriigid järgivad liberaalse demokraatia väärtusi, kõik Euroopa Liidu liikmesriigid järgivad põhilisi inimõigusi ja nii igapäevapoliitilised praktikad kui ka seadused, mida vastu võetakse, nendele väärtustele vastavad.
Siin ongi vastus ka Igor Gräzini küsimusele. Ma arvan, et tõepoolest, Eesti parlamendis oleks loomulik, et kõik järgivad siin seda laia maailmavaadet. Ja me räägimegi täna just nimelt sellest, me ei räägi täna ühe või teise erakonna variatsioonidest sellel. Sest nii see on olnud sellest saati, kui mul oli au siinsamas puldis 20. augustil 1991 kaitsta neid väärtusi rünnakute eest siin saalis. Siis olid nende rünnakute põhiesitajateks seltsimeheks, kelle liidriks oli kõigile hästi tuntud – ei, kõigile vist ei olegi enam hästi tuntud, jumal tänatud – Vladimir Lebedev. Need rünnakud olid tõesti vaenulikud rünnakud, need rünnakud lähtusid tõesti hoopis teistest väärtustest. Mul on hea meel, et see saal oma üksmeelse enamusega astus nendele vastu ja me oleme täna siin, vaba demokraatliku Eesti parlamendis.
Seetõttu ma usun, et see tänane arutelu on selles mõttes õigeaegne. See ei ole tõesti mingi erakordse ohu õhkkond, see on rahuliku arutamise õhkkond. Ja kui ma tohin avaldada oma kui mitte Riigikogu liikme arvamust ka küsimuses, kas kõikidele ettekandjatele võiks esitada küsimusi, siis minu meelest võiks küll, aga minu käest seda enne ei küsitud.
Nii et küsimus on tõepoolest võib-olla selles, mida jällegi sellestsamast puldist esitas mälestusväärsel 2. aprillil 1988 siis veel mitte president, vaid kirjanik Lennart Meri, kui me istusime siin saalis loomeliitude pleenumil.
Lennart tuli välja selle kuulsa küsimusega “Kes me oleme, kust me tuleme, kuhu läheme?” Mulle tundub, et me täna arutame sedasama laia teemat just selletõttu, et võib-olla need küsimused – kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu läheme? – ei ole enam täna nii selge vastusega, kui see oli siis. Siis tegelikult ei olnud ju kellelgi, kes oli siin loomeliitude saalis ega hiljem ka nendel, kes olid mis tahes suurtel kogunemistel, olgu Hirvepargis, olgu Lauluväljakul, olgu Balti ketis, mingit kahtlust, et – rääkides jällegi tuntud laulusõnadega – “Meie reliikvia on vabadus”. “Vabadus, vabadus, vabadus!”, me kordasime Balti ketis. Nendel suurtel üritustel olid alati väljas sildid või loosungid “Demokraatia”, “Demokraatliku Eesti eest!”. Siis tundus endastmõistetav. Tundus, et kõik teavad, mis see tähendab. Tundus, et kõik on ühel meelel.
Kui me siis hakkasime üles ehitama juba sedasama vaba iseseisvat riiki, siis oli ka endast mõista, et vaatamata nendele pingetele ja vaidlustele, mis olid olnud enne iseseisvuse taastamist ja mis jätkusid ka pärast – olid need valitsused siis Ülemnõukogu Eesti Kongressi vahel või olid need vaidlused eri fraktsioonide vahel –, need põhiväärtused ei ole küsimuse all.
Siinsamas saalis arutati ja hiljem võeti referendumil vastu Eesti Vabariigi põhiseadus. Tehti tegelikult väga otsustav niisugune valik. Kui meil oli siin Jüri Adamsi variant, mis oli tõepoolest n-ö modernse demokraatliku riigi põhiseaduse variant, mis toetus küll sellele põhiseadusele, mis oli olnud Eesti Vabariigis enne okupatsiooni, kuid tõi sinna sisse väga olulised moodsa demokraatia, just nimelt liberaalse demokraatia komponendid. Terve peatükk inimõigustest jne. Ja siis, kui tehti valik, et just nimelt see on see põhiseaduse alus, mida me tahame, siis see näitas, ma arvan, jällegi seda, et meil oli tookord väga selge siht silme ees, missugust Eesti demokraatiat me ehitame.
Ja selle demokraatia sisse kuulub see, loomulikult, et on palju erakondi. Kas neid palju on, kaks, kolm, viis või seitseteist, eks ole, see on praktiline küsimus ja praktilist küsimust on ju lahendatud siin meie jaoks võib-olla parimal viisil nagu Põhjamaades. Tõepoolest, rohkemaks meil seda n-ö fantaasiat ei jätku, kui viis kuni seitse, et niisugust suurt erinevust välja tuua tõepoolest suurte valikutena ka valimiste puhul. On olnud ka 17 ja 23, aga nad ikkagi taanduvad rohkem nendele viiele kuni seitsmele põhiliinile, isegi kolmele põhiliinile. Ja see on loomulik demokraatia juures. Seda keegi ei ole pahaks pannud, et meil on erimeelsusi asjades, mis puutuvad praktilisi lahendusi, olgu need sotsiaalpoliitikas, haridus-, kultuuri- või majanduspoliitikas. See on jällegi üks meie niisugune just nimelt liberaalse arusaama loomulik tulemus.
Miks me siis täna arutame liberaalse demokraatia saatust ja olukorda? Muidugi, ühelt poolt võib öelda, et seepärast arutame, et seda arutab kogu Euroopa. Me oleme Euroopas, aga tulles europarlamendist, kus need Euroopa vaidlused võib-olla kõige tulisemalt iga päev käivad, tean, et seal on see pilt äärmiselt selge. Kõik te kujutate seda ette. Seal on selge vahe – on olemas need n-ö klassikalised poliitilised fraktsioonid, rahvaerakond ehk konservatiivsed jõud, siis on liberaalne, roheline, on sotsiaaldemokraatlik. Ja kõigis suurtes küsimustes on täiesti loomulik, et nendes fraktsioonides arutatakse omavahel asja rahulikult, teksti tasemel, ja püütakse jõuda põhimõtteliselt lahendusele, mis on kõikide jaoks see, mille poolt saab hääletada. Alati, kõikides küsimustes, me näeme kahe ääre pealt neid, kes põhimõtteliselt on igasuguse sellise kokkuleppe vastu. Need kaks äärt on seal selles mõttes nagu omas väga selges žanris. See on parem äär. Kõik me oleme näinud, vähemasti televisioonis, kas või niisugust härrat nagu härra Farage ja kui mul oli väga kummaline näha, et härra Farage kutsuti ühele Eesti üritusele kui mingisugune Euroopa mõtte niisugune, ma ei tea, suurkuju. Härra Farage esineb meie Euroopa Parlamendi laval põhiliselt niisuguses klouni funktsioonis. Ta teab seda ka ise. Ta esitab niisuguseid tõepoolest väga äärmuslikke Euroopa Liidu vastaseid, demokraatia vastaseid, liberaalsete suhtumiste vastaseid mõtteid. Ja siis ta vaatab alati ümber ja ootab aplausi. Aplaus tuleb alati tema enda selja tagant, kogu muu parlament vaikib. Muidugi sellesama poole pealt on meil ka proua Le Pen, kelle seisukohad erinevalt härra Farage’i omast, mis alati on vürtsitatud teatud huumoriga, ja on huumorist kaugel, need on tõeliselt, võiks öelda, väga sõjakalt demokraatia vastased. Aga me teame, et proua Le Pen Prantsusmaa valimistel ei saavutanud seda edu, mida ta lootis, ja pärast seda on jällegi tema kaalukus Euroopa skeenel tunduvalt vähenenud. Ta enam ei esine seal kui staar, vaid ta on muutunud üsnagi vaikseks.
Seal on veel teisi, seal on näiteks härrasmees, samuti tegelikult proua Le Peni parteist. Ja ma tuletan meelde, et see on nüüd see fraktsioon, kuhu kuuluks meie poolt, kui meil oleks nüüd uuesti europarlamendi valimised ja sinna oleks valitud EKRE, siis EKRE kuuluks ilmselt sellesse n-ö poolde europarlamendis. Seal on ka näiteks härra Schaffhauser, kes alati häälekalt kaitseb Putinit. Alati, kui on mingisugune resolutsioon, kus on vaja võtta seiukohta Venemaa poliitika suhtes, siis me kuuleme sealt paremalt äärelt kõva häält, lausa kisa selle vastu, et tehakse liiga suurepärasele Putinile, tehakse liiga Venemaale, et siin on seesama sotsialistide-liberastide niisugune vandenõu Putini vastu.
Ja siis on teine äär. Teine äär, mis on siis vasakul poolel, kust ma kuulen ja me kõik kuuleme üsna sarnaseid selle parema äärega esinemisi, kui jutt on sellestsamast Putini poliitikast. Aga mingites teistes asjades kuulen mina sealt ka neid hääli ja seda retoorikat, mis kõlas näiteks siin, selles saalis 1940. aastal. Ja seepärast minul muidugi, olles oma isa tütar, on seda võib-olla kõige lihtsam öelda, et see on see retoorika, millega siis lollitati tegelikult ju inimesi ja maailma. Tõepoolest, jälle emotsionaalselt õhutatdes sellist n-ö viha ja halvustavat suhtumist Eesti riiki tookord ja üldse demokraatiasse, sellessesamasse kodanlikku demokraatiasse. Seda nimetati kodanlikuks demokraatiaks siis, mida me nüüd nimetame liberaalseks demokraatiaks.
Kõlavad paraku ka 2017. aastal seda tüüpi kõned, mis õhutavad sellist vaenu ja räägivad, kuidas tuleb võidelda kapitalismi vastu, mis on vereimeja. Mina vaatan, et nagu tsitaadid Viktor Kingissepa raamatutest. Ja mul on väga kummaline, kui Eestis hakkavad kõlama paremalt poolt mõnikord sellised väited, mille retoorika, mille stiil tuletab mulle väga meelde Viktor Kingisseppa. Aga see vist enam nii imelik ei ole, kuna ma ütlen, et ka Euroopas need asjad lähevad segamini, siin ei ole enam selget vahet. Äär ja teine äär lähevad väga hästi kokku.
Kogu meie senine poliitika joon, kogu meie poliitika edu, kogu Eesti edu on põhinenud sellel, et meil on see n-ö keskmine demokraatlik konsensus olnud kindel, nii nagu ka Euroopa edu. Euroopa on praegu enam-vähem sellest kriisist üle saamas, seepärast et tõesti valimised Prantsusmaal näitasid ära tegelikult selle jõudude vahekorra. Valimised Saksamaal hakkavad tulema ja juba praegu on näha, et ka seal need uued äärmused võidule ei saa. Nii et ütleme, et kui veel umbes pool aastat tagasi oli Euroopas seda tüüpi aruteludes fraktsioonides sellist närvilisust ja teatud paanikat, mis hakkab Euroopast saama, siis praegu seda peaaegu enam ei ole.
Ja ma ei arva, et ka meil oleks põhjust sellist paanikat tõsta. Aga me peame aru saama, et meie väikeses n-ö veeklaasipoliitikas, kus ikka mängib Miku Manniga, võib olla ka ühe inimese, ühe väikese rühma mõju avalikule kliimale väga palju suurem, kui ta on väga suures poliitikas, kus tõesti need lained käivad risti. Aga lõppkokkuvõttes on ikkagi mingisugune niisugune tasakaal, ta tekib juba sellest väga suure hulga erinevuste üksteist tasandavast jõust. Meil võib tegelikult üks ajalehe artikkel, üks poliitiline kõne, mingisugune üks hüsteeriline karjatus, mingisugune üks kaasus – kui seda hakatakse ära kasutama mitte kogu riigi, mitte ühise arengu huvides, mitte demokraatia huvides, vaid mingi lühiajalise punkti huvides –, tekitada tegelikult palju rohkem segadust kui suures riigis või Euroopas tervikuna. Ja eriti hull on olukord siis, kui on näha, et meil on tekkinud niisuguseid mitte ainult üksikpoliitikuid, keda on ju alati olnud,vaid ka poliitilisi rühmitusi, kes täiesti sihilikult kasutavad sellist võimalust ära, et meie selles väikses kajamullis, kajaruumis need asjad hakkavad niiviisi võimenduma, et tekitavad nendes inimestes, kes poliitikast väga palju ei tea ja seda väga palju ei jälgi – ja me teame, et neid inimesi on järjest rohkem – tõepoolest sellise emotsionaalse paanika. Nüüd on kõik hukas, midagi hirmsat on juhtunud, nüüd kuskil müüakse midagi maha jne.
Ma pean teile ütlema isikliku kogemusena, et ma olen läbi käinud kõikvõimalikest rasketest situatsioonidest Eesti Vabariigi poliitikas, näiteks sotsiaalministrina, kui ikka tõesti pensionärid olid siin õue peal jne, aga niisugust asja mul ei ole olnud, nagu mul oli nüüd. Umbes kaks nädalat tagasi hakati mind pommitama telefonikõnedega, kus mind ähvardati tappa, sõna otseses mõttes ja üsna selles retoorikas, selles võtmes, nagu me siin kuuleme reetmisest jne. Ja vaadake, kui see on olukorras, kus teiselt poolt näiteks keset Tallinna linna pekstakse sisse silt, mis on siinsamas lähedal Kaarli puiesteel – selle maja ukse juures, kus ma juhtumisi üürisin omale selle ööbimisekoha, kui ma Tallinnas elan – Tallinna LGBT Keskus, eks ole. Ma tulin üks päev ja see silt oli kividega puruks pekstud. Ja seal käivad muide – ma ju näen, kes seal käivad – põhiliselt väga noored inimesed. Tõesti, väga kenad, väga noored inimesed, mitte mingisugused n-ö demonstratiivselt väljakutsuvad, provokatiivsed, vaid väga kenad noored inimesed. See silt oli puruks pestud. Maja kuulub muide Välis-Eestist Eestisse tagasitulnud vanahärrale, kes tuli siia just seetõttu, et ta nägi, et Eesti on muutunud selliseks turvaliseks, demokraatlikuks riigiks, kus ta saab oma vanaduspõlve rahulikult veeta.
Need on niisugused tendentsid – see minu väike kogemus on lihtsalt üks väike virvendus –, mis tegelikult sunnivad rääkima sellest, et Eestis on tekkinud tendents, et kasutatakse inimeste igasugust pettumust, olmelist meeleheidet, teatud sotsiaalset viha, mis tekib ju ikka siis, kui ühiskonnas ebavõrdsus on küllalt suur. Ja Eesti ebavõrdsus on üks Euroopa suuremaid – võtame ebavõrdsuse Tallinna ja muu Eesti vahel, võtame ebavõrdsuse erinevate töötahude vahel jne. Igasugune selline pinnas tekitab alust emotsionaalseks reaktsiooniks, agressiooniks, seesama anger. Kui seda hakatakse sellisel viisil ära kasutama kohalikus poliitikas omaenda mingisuguse poliitilise kasu lõikamiseks, siis ma ütlen, et see on eeskätt ja esmalt poliitiliselt vastutustundetu. Liberaalsed demokraatlikud väärtused on selles mõttes tõesti ohus, kui neid hakkab ründama niisugune pimedate emotsioonide laine, mida võib valla päästa kergesti, aga ohjas hoida on tegelikult raske.
Euroopa ajalugu teab seda, kui raske on seda ohjas hoida. Seda teavad need, kes on näinud, kuidas tekkis Saksamaal olukord, kus läbi valimiste tulid võimule need jõud, kes pärast viisid tegelikult Saksamaa hukatusse. Seda on näinud need inimesed nagu meie. Vanemad inimesed mäletavad seda viha õõtsutamist, kogu seda niisugust retoorikat, millega püüti hoida tõesti jällegi neid masse ohjas Venemaal ja mujal. Meil Eestis oli see natuke raskem, aga tõepoolest ohjas just nimelt selle hirmuga, selle vihaga ja mitte lasta mitte mingisuguseid demokraatlikke väärtusi ega vabadusi sellega endale pinnast võita.
Kui meie siin oma iseseisvuse eest seisime ja selle tagasi saavutasime, siis meie olime kindlad, et me toetume nendele väärtustele ka väljaspool meid. Me olime kindlad, et meid toetab Euroopa, meid toetab Ameerika, me olime kindlad, et just see väärtuskonsensus on alus. Miks me võime minna paljakäsi metsa vahele Balti ketti tegema, teades, et selles olukorras nüüd enam ei ole võimalik, et meid tulevad needsamad relvastatud okupeeriva riigi jõud väärama? Sest maailm oli juba meie poolt, see maailm oli demokraatlikele ja liberaalsetele väärtustele toetuv maailm. Me olime kindlad, et kui meiega midagi juhtub, siis me ei ole üksi. See teadmine, et Eesti ei tohi olla üksi, oli meil naha vahel. See teadmine on olnud see, miks me tegime sellise põhiseaduse. Ssee teadmine on olnud see, mille pinnalt me läksime väljapoole. See teadmine oli see, kui me kirjutasime – kohe, kui see otsus oli siin majas tehtud – kõikidele saatkondadele demokraatlikes riikides ja saime sealt kohe ka positiivsed vastused. See oli kindlus selles väärtuskonsensuses.
Meie ei saa endale lubada luksust, tekitada maailmas tunnet, et meie enam sellel pinnal ei seisa, sest meile võib see minna palju kallimaks maksma kui näiteks Poolale, kus praegu on väga palju Poolas endas tegu sellega, et seal need demokraatlikud väärtused on tõepoolest ohus ja ametlikult ohus. Aga ometigi, kui Poola president – või ei, see oli peaminister – käis rahvaparlamendis esinemas ja rääkis just nimelt selles toonis ja ründas. Siis pärast öeldi, et no kuulge, see on Poola, see on nii suur riik, seal on nii tugevad demokraatlikud alused, see kõik muutub järgmiste valimistega, ärme teeme paanikat Poola pärast. Aga kui niisugune väikene riik nagu Eesti, kelle suhtes nagunii on väga palju teadmatust jne, lubab endale luksust n-ö lasta allavoolu see maine, mis meil on, just nimelt sellise demokraatliku, edumeelse, ka just demokraatlikult konsensusliku ühiskonna, siis see on kapital, mille kaotamine on väga-väga raskesti korvatav. Kusjuures mitte ainult väljapoole, vaid ka meile sissepoole. Sest just need väärtused on need, mille pärast me võime olla siiski kindlad, et kuigi meie palgad on madalamad kui Soomes, suur osa meie noortest ei lähe ei Soome, ei Rootsi, ei Saksamaale ega Ameerikasse. Nad on siin, sest see on see ühiskond, mis annab neile võimaluse vabalt hingates ennast teostada. Kui selles tekib kahtlus, siis on meie kaotus veelgi suurem kui ainult välispoliitilise maine kaotus. Nii et ma arvan, et meil ei ole põhjust paanikaks, sugugi mitte. Meil on põhjust hoida kokku, hinnata seda konsensust, mis meil on, ja püsida ka terve talupojamõistuse tasemel, mitte lasta sellel kajamullil hakata tekitama emotsionaalset ebastabiilsust. Aitäh!