Lauristin rääkis “Ringvaates”, et meedia räägib kümme aastat tagasi toimunud nn pronksiöö sündmustest nii palju, et ka inimestele hakkab tunduma, et see on kõige tähtsam asi. Lauristini sõnul on pronksiööst kujunenud Eesti üks väheseid tõelisi meediasündmusi.

“Tegelikku sündmust varjutab juba meediakaja, sest tegelik sündmus ilmselt läheks juba paljudel meelest. Nendel, kes seal päris osalised olid, kindlasti on ta ka meelest tõrjutud, sest see on olnud nende jaoks üsna traumaatiline elamus. Uuringud, mida tegime üsna kohe pärast juhtunut, näitasid, et venekeelne elanikkond ei tahtnud sugugi sellest rääkida, et see oli nii kole, et parem on see kiiremini ära unustada. Eesti inimeste jaoks on vahepeal palju muid olulisi asju olnud ja noorema põlvkonna jaoks on see juba nagu linnalegend,” rääkis Lauristin.

“Nii et praeguseks ta on ikkagi meil tõepoolest puhtal kujul meediasündmus. See tähendab sündmust, mis on väga palju meedia poolt sellisel määral üles haibitud, et inimesed tunnevad, et tahaks veel ja veel ja veel,” lisas ta.

Lauristini sõnul on pronksiööl ka kõik vajalikud komponendid selleks, et olla meediasündmus.

“Esiteks, mingi sümboolne keskpunkt – see sama kuju. Sümbolid on alati vajalikud, et tekiks meediasündmus. Teiseks, väga kõrge emotsionaalsus, vägivald. Siis veel rahvuskonflikt. Kõik need on asjad, mis rahvusvaheliselt vastavad meediasündmuse definitsioonile. Nii et rääkides meediauurijana on väga loogiline, et niisugune asi müüb. Kui see nii müüb, siis ma kardan, et mida edasi, seda suuremaks sündmuseks see läheb,” selgitas Lauristin.

Allikas: ERR.ee