Sotsiaalteadlane Marju Lauristin ütleb, et meie president peab olema nagu metsa rajatud puust kõlakoda, mis annab võimaluse kuulata, mida rahvas arvab.

Sotsiaalteadlane ja Euroopa Parlamendi liige Marju Lauristin nendib kahetsusega, et president Ilves ei täitnud ootust anda meie riik kodanikele tagasi ning jäi saavutamata panna kodanike hääl täiel määral maksma. Kuid me elame ikka veel 2011. aastal alanud tõusulaine najal.

Marju Lauristin, Eesti iseseisvuse taastamise aastapäeval võttis üks proua teil nööbist kinni ja küsis, kellest saab president. Mis te talle vastasite?

Seletasin talle kõigepealt olukorda, milles oleme. Vanemad inimesed on üldiselt väga murelikud. Nad vaatavad kõike – televiisorit, uudiseid – ja neil on suur mure Eesti pärast ja ka sellepärast, mis saab maailmast. Rääkisime, et kui niisugusel tõsisel ajal paneme ühe inimese riigi etteotsa, siis peame olema kindlad, et ta ei vea meid mingil väga keerulisel hetkel alt. Et tal on kogemusi ja saab aru märkidest, mis võivad olla ohumärgid, mida inimene, kes pole poliitikas kogenud, ei pea nii märkimisväärseks. Tal peab olema ajaloomälu, et osata hinnata ka õppetundi, mille oleme saanud ja mida on teised rahvad saanud.

Miks on poliitiline kogemus ja ajalooline mälu presidendi puhul eriti tähtsad, ta pole ju üksi, tal on hulk nõustajaid ja abilisi?

Presidendil ei ole meil otsest võimu. Samas teame väga hästi, et väga palju sõltub presidendi isikust. Eesti rahval on muidugi selline presidendi kuvand, mis on Lennart Meri loodud. See on president, kellel ei ole vaimset mõju mitte ainult Eestis, vaid kes suudab end maksma panna ka Washingtonis ja Brüsselis. Keda seal teatatakse, tuntakse ja kuulatakse.

Nii et ta mitte ainult ei helista, vaid tema kõne võetakse ka vastu. Ega räägita niisama tühja juttu, vaid saab tõsiselt jutule. Mitte intriigide ja ähvardustega, vaid vaimse, intellektuaalse veenvusega. President peab olema ise kindlasti intellektuaalselt kindel asjades, mida ta ajab. Teiseks peab ta suutma seda kindlust ka sisendada – nii rahvale kui ka inimestele, kellega Eestil tuleb asju ajada.

Mis me siis teeme, meil pole praegu tõsisemalt kandideerijate seas sellist ideaalset inimest, nagu te kirjeldate?

Ideaali muidugi pole, aga peame vaatama, kes on ideaalile kõige lähemal. Tahtjaid ja soovijaid on meil õnneks siiski palju. Minu meelest on väga rõõmustav, et inimesed on hakanud huvi tundma ja aru saama, et ka ise ollakse valmis ennast läbi katsudes eesliinile hüppama. Tundub, et praegu on Eestis jälle üks väike tõusulaine. Kui vaatan uuringutulemusi, siis hakkas see laine pihta juba 2011.

Millisest lainest te räägite?

Inimeste osaluse ja huvi laine. 2012. aastal oli väga äge meediadiskussioon ja kirjutati väga teravaid artikleid. Siis tuli kokku rahvakogu, kus inimesed pakkusid massiliselt oma ideid. Kahjuks jäi see pooleli. Peab ütlema, et meie praegune president ei suutnud siin täita rolli, mida kodanikuühiskond temalt ootas.

Loodeti, et ta teeb seda, mida lubas: annab riigi kodanikele tagasi. Sel hetkel, kui kodanikud olid aktiivsed, loodeti, et president on see, kes võtab kodanike hääle ja võimendab ka riigikogus ning saavutab kodanikuhääle maksma paneku. Nüüd ootame, et uus president ei oleks mitte ainult hääl väljapoole, rahvusvaheliselt, vaid oleks vastuvõtlik ka kodanikuhäälele.

Et tal oleks oskust kodanike häält mitte ainult kuulata, vaid ka üldistada ja võimendada. Inimesed mõtlevad sageli ju samast asjast, aga väga erinevat moodi. Tähtis on aru saada, kus on see üldine. On vaja mõista, kuhu inimeste soov ja tung liigub. Kõik tahavad Eestile head. Ma olen täiesti kindel, et enamasti tahavad needki, kes räägivad Eesti riigist väga kurjalt ja karmilt, südames Eestile head.

Muidugi on ka neid, kes ei taha head, aga räägime praegu neist, kes tahavad head, ja neid on enamik nii eestlaste hulgas kui ka enamik vene elanikkonna hulgas. President peab suutma teha vahet südamest tuleva hea soovi või mõnikord karuse, isegi kurja avaldamisvormi ja kurjuse vahel. Ja et ta tõstab siis hea tahte esile ega lase kurjusel mõjule pääseda.

Veel kord, seda kõike on nii palju ja seda kõike pole võimalik ühest inimesest eeldada?

Ükski inimene pole imetegija, pole maksimaalne, aga tähtis on soov, kuid siiski ka kogemus ja oskus. Kui vaatan meie kandidaate, siis mis seal salata – seda räägivad paljud inimesed –, selle mastaabi inimesi ei näe kandidaatide seas palju. Nimetatakse Nestorit ja Kallast. Nestoril on viimast – lõputut heatahtlikkust ja oskust kuulata. Teiselt poolt on välispoliitilise kogemuse poolest Siim Kallas kahtlemata kõige tugevam.

Mis on eriti vajalik: president peab teravalt tunnetama ja selgitama nii ohte kui ka võimalusi, mis väliskeskkonnast Eestile tulenevad. Kui kujutlen tõeliselt kriitilist hetke, mis võib tulla, siis olen väga mures, mis praegu ka geopoliitiliselt hakkab toimuma. Olles Brüsselis, näen võib-olla natuke lähemalt, kus Euroopa tegelikud nõrkused on. Näen, kuidas Euroopat teadlikult nõrgestatakse.

Mida te silmas peate, rääkides Euroopa nõrgestamisest?

On needsamad Euroopa riigid, eriti juhtriigid, kellel on omad ajaloolised suhted, eelarvamused ja huvid. Nii nagu meie kurdame Eestis, et erakonnad on nagu jalgpallivõistkonnad, kes korjavad endale punkte ja väravaid ning unustavad ära, mis on tegelikult oluline, unustavad riigi huvid.

Aga selles mängus on olulised pealtvaataja huvid, mitte mängija omad. Täpselt samuti on europarlamendis, kus tulevad saadikute vahel esile riikide ajaloolised või kodumaised siseriiklikud huvid, mida me väljastpoolt ei näe. Aga väikeste riikide puhul olen suure rõõmuga näinud.

Et väikesed riigid suudavad mõelda suuremalt kui suured riigid?

Just täpselt. Väike riik teab, et pole teist võimalust kui tegutseda koos, sest üksi ei suuda me kedagi mõjutada, aga ühismeelega suudab oluliselt rohkem.

Väikesed riigid nagu meie on Euroopas justkui kodanikuühiskond?

Jah, teatud mõttes. Ja kui meil tuleb järgmise aasta teises pooles eesistumine, siis see on Eestile väga raske eksam. Mitte selles mõttes, kas saame mingit oma asja läbi viia.

Euroopa Nõukogu eesistumine ei ole oma asja ajamine, milline mulje on võinud jääda?

Just nimelt. Siin pannakse proovile, kas väike Eesti suudab väga kriitilises seisus Euroopa Liidus olla üksmeele saavutaja nõukogus. Väga paljud asjad otsustatakse seal konsensusega.

Kui leppisime aastaid tagasi eesistumise aega kokku, oli Euroopas suur rahu ja õnne aeg.

Absoluutselt. Uus olukord nõuab meilt palju enam enesekehtestamist ja suhtlust teiste riikidega viisil, mis paneks kuulama meie häält kui Euroopa häält. Arvan, et siin on ka valitavale presidendile suur väljakutse. See on poliitilise mõju, poliitilise sõnumi küsimus ja järelikult peab meie president suutma seda poliitilist sõnumit ette valmistada nii, et see viiks Eesti taseme võrra ülespoole. Et see oleks ka Euroopa tasemel nähtav. Siin pean kiitma meie praegust presidenti Toomas Hendrik Ilvest. See, kuidas ta esines europarlamendi ees… Pärast tulid inimesed teistest riikidest ja ütlesid, et nad kadestavad Eestit, et meil on nii strateegiliselt mõtlev president.

Seda on hea kuulda, sest presidendi institutsiooni siseriiklikult halvenenud imago praeguse presidendi lõpuaastail on pannud kahtlema, kas see on välispoliitiliselt ikka nii ilus, kui oleme harjunud rääkima ja mõtlema.

Mina näen väljastpoolt ja see on nii. Praegune probleem on, et nii Eesti kui ka Ida-Euroopa suhtes üldiselt on rändekriisi tõttu suurenenud tugev eelarvamuslik suhtumine. Brexitit ei olnud tegelikult esile kutsunud ju süürlased või araablased, vaid Brexitil olid põhiteemaks poolakad, rumeenlased, leedulased, bulgaarlased ehk teiste sõnadega tööjõu vaba liikumine Euroopas ja Ida-Euroopast tulnud odava tööjõu vool. Eesti on ju ka näiteks Soome suhtes samasugune odava tööjõu riik.

Meri suutis ja suudab ka Ilves näidata, et meie president ei ole väikese ja vaese Ida-Euroopa esindaja, vaid räägib terve Euroopa tuleviku, ühiste probleemide nimel. Ja teeb seda ausalt ja ka teravalt, aga selleks peab olema riigimehelikku pilku. Pean väga kiitma Euroopa Nõukogu esimeest poolakat Donald Tuski. Ta on pannud iga oma esinemisega üha rohkem endaga arvestama.

Ta ei esine hüüdlausetega, hinnangutega, mis on väga mustades värvides või väga roosad. Ta ei poe ei Euroopa ega ka Poola populistide ees. Ta on tõsimeelselt kriitiline, aga täis tahet teha asju õigesti ja paremini ning viia ka teisi riike selleni. Niisuguse hea tahte ja riigimeheliku, euroopaliku hoiaku olemasolu on Euroopas praegu suur defitsiit. Loodan, et Eesti valib presidendi, kelles on sellist hoiakut.

Kas ausa ja tervemõistusliku hoiaku defitsiidist saadakse ka suurtes Euroopa riikides aru ja tuntakse ära, kui seda nähakse-kuuldakse?

Saadakse ja mul on tunne, et väikestel riikidel on selleks rohkem võimalusi. Me peame lihtsalt iseenda varjust üle hüppama. Kui läheme sinna väikese riigina, murumütsike peas, siis tallatakse meid lihtsalt maha.

Presidendilt ootan ka seda, et ta suudaks Eesti ühiskonna, mis on viimaste aastatega veel rohkem killustunud, kokku tuua. Et saadaks aru ka inimestest väljaspool Tallinna kesklinna, kus võib olla suurim probleem, et keegi on väga uhket autot kriimustanud. Et nähakse ka inimesi, kes elavad Tallinna kesklinnast kaugel, neid inimesi, kellel on suured mured oma igapäevase toimetulekuga.

Sama oluline kui näha inimeste muresid on ka märgata inimesi, kelle head ideed ei pääse maksvusele. Üks suuremaid rahulolematuse allikaid on Eestis see, et ettevõtjad, kirjanikud, näitlejad, õpetajad ja paljud teised tunnevad, et neid ei kuulata. Meil on hulk noori ametnikke, kellele on see kõik midagi kõrvalist, kes vaatavad ainult paragrahve, ettekirjutusi.

Mulle tundub, et president peab olema nagu puust kõlar, mille noored kunstiüliõpilased metsa rajasid, et võimendada looduse hääli. Selline kõlar, mis annab võimaluse kuulata, mida ja kuidas rahvas kohiseb, ning ka ise seda kasutada, et väga selge, sooja ja aruka sõnaga suuta üldistada.

Presidendi puhul on sõna niisiis väga tähtis?

Ta peab suutma vallata sõna, mis on mõjuv ja veenev ja mis on riigimehelik, aga ka aus ja loomulik, mis ei ole kunstlik ega ülespuhutud.

See, et meil on palju presidendikandidaate, on andnud võimaluse diskussiooni tekkeks, aga kas kandidaatide sõnavõtud on olnud sisult ja vormilt sellised, nagu presidendilt eeldaksime?

Minus tekitab avalik diskussioon, mida kuulnud olen, üsna palju jahmatust. Räägitakse ebaolulistest asjadest. Kas või Paides toimunud presidendidebatt, kus lühikesest ajast räägiti kümme minutit presidendiprouast ja kas vastuvõttu korraldada või mitte.

Samal ajal kui maailmas ja Euroopa Liidus on niivõrd suured probleemid, kus Türgi ja Venemaa sõlmivad kokkuleppeid, millel võivad olla meie suhtes üsna saatuslikud tagajärjed. Kus me näeme, et Brexit kõigutab juba natuke ka NATO kindlameelsust. Kus me ei tea, milline on Ameerika presidendivalimiste tulemus. Selle asemel et arutada, mis on see maailm, kus ka meie president peab meie nimel töötama.

Ta on nagu väikese laeva kapten, kes läheb teele hetkel, kui ookean hakkab tormitsema. Selle asemel et arutada, kuidas meie president nende probleemidega hakkama saab, arutatakse, kas korraldada vastuvõttu. President Meri sõnadega: tule taevas appi!

Viimased 10–15 aastat on Eestil, kui oleme Euroopa Liidus, olnud nii kodus kui ka maailmas rahulik aeg?

Võime loota ja ma ka loodan, et konkreetselt siin, Eestis, jätkub veel rahuaega. Laine, mis on praeguste protsessidega tulemas, ei pruugi meie randa jõuda tuleval aastal ega heal juhul ka mitte viie aasta pärast. Tähtis on, et oleme valmis, kui laine tõuseb.

Võtame kas või Euroopa Liidu lagunemise teema, millest armastatakse nii sooja sõnaga rääkida. Võetakse klaas õlut ja öeldakse: ohoi, kui vahva, et laguneb. Meil on siin ka juba poliitikuid, kes räägivad, et läheme ise ka minema. Ning eksperdid, kes peavad end eksperdiks, räägivad, et kõik laguneb, kõik käib alla. See on nagu isetäituv ennustus.

Kõik ootavad nagu midagi halba ja justkui lükkavad arengut selle halva poole. Me peame ka ise presidenti ja oma poliitikuid toestama, andma neile jõudu hoida meie laeva nina vastu lainet ka siis, kui tuul puhub vales suunas.

Kelle peaks siis täna-homme riigikogu või 24. septembril valijameeste kogu presidendiks valima? Mida murelikele prouadele vastata?

Praeguses olukorras eelistaksin neid, keda teame, kellel on poliitilist kogemust, kelle puhul teame ka nende nõrku külgi, oleme neid näinud. Nn musta hobust, kelle käitumist kriitilisel hetkel ei saa ennustada, ma ei näeks presidendina.

Me vajame kindlust. Ootan, et riigikogu erakonnad, kui nad on esimese nn sportliku vooru ära teinud, suudavad järgmises voorus istuda selle laua taha, kus keskel on Eesti vabariigi lipp, mitte iga erakonna eraldi lipp. Meie kõik – kodanikuühiskond, valitsuserakonnad ja mittevalitsuserakonnad, meedia – peame aru saama, et kuskil tuleb hetk, kui tuleb unustada oma eelarvamused. Mõelda selles vaimus, et saadame oma lapsi maailmamerele ja valime neid sõidutava laeva kaptenit.

Allikas: Postimees