Marju Lauristin: pean positiivset rahvuslust sama oluliseks kui isiklikku armastust • Sotsiaaldemokraadid

Korralik vanaema pole ma saanud olla, küll aga loodan Tartusse naastes olla korralikum vanavanaema, ütleb eurosaadik Marju Lauristin usutluses LP-le.

Europarlamendi liige Marju Lauristin (77) igatseb Tartu rahulikumat elu, ent kinnitab, et mõttetööst ta loobuda ei kavatse – see nauding jääb teda saatma nii kauaks kui võimalik.

Kohtume Lauristiniga Tartus, paigas, mida ta peab paljude asjade poolest Tallinnast mõistlikumaks. Ka poliitikud mõtlevat siin rahulikumalt. Räägime sellest, mis on Lauristinil sügavalt hingel.

Olete korraga akadeemik, europarlamendi liige ja pürite tagasi Tartu linna poliitikasse. Minu viimasele kirjale vastasite öösel kell pool kolm. Kas te nii leiategi kõigeks aega?

Olen eluaeg olnud ööinimene, siis on rahulik ja vaikne. Hommikul on muidugi raske ärgata, aga olen alati selline olnud, lapsest peale. Kõik mu kirjatööd saavad tehtud öösiti. Parlamendipäevadel ma muidugi midagi muud teha ei jaksa – seal on päevad nii pikad, et õhtul pea enam ei võta. Neli päeva Brüsselis annabki kokku vähemalt neljakümnetunnise töönädala.

Kiire tempo pärast otsustasitegi, et on aeg Brüsselist koju Tartusse tulla?

Europarlamendis räägitakse üha rohkem järgmistest valimistest, aga mina ei taha mingil juhul veel ühte ametiaega Brüsselis olla. Erinevalt riigikogu liikmest ei saa europarlamendi liige kaht kohta pidada.

Lähen nagu kõik teisedki esmaspäeval tööle ja veedan nädalavahetuse kodus, ainult et töö on Brüsselis. Reede hommikuks olen tavaliselt kodus.

Tartusse on mind kogu aeg tagasi tõmmanud. Vahel näen nädalavahetusel poes mõnd tuttavat, kes teatab: „Oi kui tore, sind ka on koju käima lastud!”, aga käin siin tegelikult iga nädal. Lähen nagu kõik teisedki esmaspäeval tööle ja veedan nädalavahetuse kodus, ainult et töö on Brüsselis. Reede hommikuks olen tavaliselt kodus.

Olete öelnud, et Eestis on nii mõndagi sellist, mis pidanuks ammu tehtud olema, aga mida te pole ehk ka ise suutnud õigesti teha. Mis nimelt?

On asju, mida olen omal ajal alustanud ja mis on läinud teisiti, kui oleksin tahtnud algatajana näha, ning teisi, millest on räägitud ja mis on jäänud tegemata. Esimeste hulgas on sotsiaalministrina alustatud perearstisüsteem. See pidi olema ennetusmudel, kus perearst süveneb pere tervisesse ja elustiili, on vajaduse korral kontaktis sotsiaaltöötajaga. Perearst polnuks selles mudelis mitte ainus kättesaadav tervishoiuteenus, vaid keegi, kelle südameasjaks on hoida inimesed tervena. Paraku sai perearstist hoopis vähese rahastusega ettevõtja. Juba süsteemi loomise ajal rääkisime, kui vähe kulutab Eesti Euroopa mastaabis tervishoiule, ja nüüd peaksime elanikkonna vananemise tõttu veelgi rohkem mõtlema rahastuse suurendamisele. Nüüd seda õnneks tehakse.

Mäletan, kuidas toonane rahandusminister Heiki Kranich ütles, et olen eelarve küljes kinni nagu uss õunas. Aga minister, kes tegeleb tervishoiuga, peabki seda olema.

Teine omal ajal algatatud ja senini poolikuks jäänud ala on sotsiaaltöö. Ministeeriumisse tulin ülikooli ajakirjandusõppejõuna ja sealt lahkudes muutusin sotsiaalpoliitika professoriks – miski, mida polnud nõukogude ajal olemas. Nõukogude Liidust tulles me ei teadnudki, mida tähendab professionaalne sotsiaaltöö arenenud lääne ühiskonnas, ja 20 aastat pole meid sellele kuigi palju lähemale toonud. Sotsiaal- ja meditsiinisüsteem on kaks käsikäes toimivat lüli, mis tagavad ühiskonna turvatunde.

Mis meil sellega valesti on?

See võiks olla süsteem, mis tagab kõigile ühiskonnaliikmetele baasturvatunde, mida ei pea kuskil nuiamas käima. Meil on aga levinud suhtumine, et sotsiaaltöö on erakordne vastutulek luuseritele, kes ise endaga toime ei tule. On tekkinud sotsiaaltöö kliente alandav (häbi)märgistamine, mida püüdsin omal ajal iga hinna eest vältida.

Meil on nii väike ühiskond, et seda ei tohi teha, eriti lastega. Aga meil on terved ühiskonnagrupid häbimärgistatud kui ühiskonna ja maksumaksja jaoks tarbetu koorem. Vaatame eakatepoliitikat: esiplaanil on alati rahaküsimus, mistõttu eakad on muutunud kategooriaks, kellele nooremad maksumaksjad jagavad almust ja kelle panust ühiskonda pole arvesse võetud.

Väärikas vananemine võiks tähendada, et inimesel lastakse olla täpselt nii väärikas, nõutud ja tegus, kui ta suudab ja tahab. Kui tal on energiat ja mõistus selge, siis ei peaks olema takistusi. Olen ea poolest ju vanur, aga olen võtnud sihiks näidata, et töövõime pole vanuse küsimus.

Jõudsime ebavõrdsuse teemani. Teie erakonnakaaslane Jevgeni Ossinovski on korduvalt öelnud, et just ebavõrdsus annab hoogu äärmusluse tõusule. Kas te nõustute temaga?

Üldiselt on iga rahva, ka eestlaste seas alati küllalt stabiilne hulk sallimatuid ja teistsugustest inimestest häiritud inimesi. Sealjuures näitavad uuringud, et selliste inimeste osakaal on 15–16% ringis ega sõltu vanusest, linnas või maal elamisest. See on lihtsalt üks olemasolev element – äärmused on alati olemas. On alati rõõmsameelseid sinisilmi ja ärrituvaid, kõige peale vihaseid inimesi. Need on normaalse kõvera kaks otsa.

Keskosal on võimalus kalduda siia- või sinnapoole ja neid mõjutavad näiteks objektiivsed olud. Raske aeg suurendab hirmu ja ärritust, positiivsete muutustega toimub vastupidine. Äärealad hoiavad aga kõik võimalused avatuna. Ma ei pea probleemiks seda, et äärtel on mingid oma ideed. Me ju hindame ühiskonnas mitmekesisust ja äärtel on selles oma osa.

Kui tekib tuulepuhang, näiteks propagandapuhang või poliitiline survestatus, võib see tasakaal muutuda. Objektiivseid põhjuseid polegi alati vaja. Piisab näiteks mõnest meediasündmusest. Siis võib negatiivne äär hakata ühiskonna meelsust väga suurelt mustaks värvima. Selline värvimine toimub praegu kogu Euroopas.

Kas see toimub praegu objektiivsetel põhjustel või tuulepuhangute tõttu?

Mõlemat, aga praegu on emotsionaalne populistlik poliitika väga palju jõudu kogunud just rändetemaatika katastroofimõõtmeliseks võimendumisest. Negatiivne emotsioon levib alati kiiremini, positiivse emotsiooni vaht vajub kiiresti alla – pärast laulupidu oleme paar nädalat rõõmsad, aga siis see hajub. Umbusk ja pettumus on aga sööbivamad. Milliste vaadetega negatiivne seostub, sõltub sellest, millisest lõõtsast peale puhuda.

Te räägite tegelikult väga konkreetsetest puhangutest.

Räägin praegu vihasest põletikulisest lähenemisest, mis nimetab end konservatiivseks. Kindlasti on sel väga palju juuri hirmus, see on hirmudest üles lõõtsutatud ideoloogia. Ma ei nimetaks seda pelgalt rahvuslikuks konservatiivsuseks, mis võiks seostuda alalhoidlikkusega ja on minu jaoks juba keeleliselt midagi suhteliselt rahulikku.

EESTI PÄEVALEHTRUS WWW

Marju Lauristin: pean positiivset rahvuslust sama oluliseks kui isiklikku armastust (107)

Liisa Tagel

Liisa Tagel liisa.tagel@lehed.ee

30.september 2017 00:05

Tartus loodab Marju Lauristin leida rohkem aega nii perekonnale kui ka kirjutamisele. Argo Ingver

Korralik vanaema pole ma saanud olla, küll aga loodan Tartusse naastes olla korralikum vanavanaema, ütleb eurosaadik Marju Lauristin usutluses LP-le.

Europarlamendi liige Marju Lauristin (77) igatseb Tartu rahulikumat elu, ent kinnitab, et mõttetööst ta loobuda ei kavatse – see nauding jääb teda saatma nii kauaks kui võimalik.

Kohtume Lauristiniga Tartus, paigas, mida ta peab paljude asjade poolest Tallinnast mõistlikumaks. Ka poliitikud mõtlevat siin rahulikumalt. Räägime sellest, mis on Lauristinil sügavalt hingel.

Olete korraga akadeemik, europarlamendi liige ja pürite tagasi Tartu linna poliitikasse. Minu viimasele kirjale vastasite öösel kell pool kolm. Kas te nii leiategi kõigeks aega?

Kiire tempo pärast otsustasitegi, et on aeg Brüsselist koju Tartusse tulla?

Lähen nagu kõik teisedki esmaspäeval tööle ja veedan nädalavahetuse kodus, ainult et töö on Brüsselis. Reede hommikuks olen tavaliselt kodus.

Olete öelnud, et Eestis on nii mõndagi sellist, mis pidanuks ammu tehtud olema, aga mida te pole ehk ka ise suutnud õigesti teha. Mis nimelt?

„Olen ea poolest ju vanur, aga olen võtnud sihiks näidata, et töövõime pole vanuse küsimus,” kinnitab Marju Lauristin. Argo Ingver

Mäletan, kuidas toonane rahandusminister Heiki Kranich ütles, et olen eelarve küljes kinni nagu uss õunas. Aga minister, kes tegeleb tervishoiuga, peabki seda olema.

Mis meil sellega valesti on?

Jõudsime ebavõrdsuse teemani. Teie erakonnakaaslane Jevgeni Ossinovski on korduvalt öelnud, et just ebavõrdsus annab hoogu äärmusluse tõusule. Kas te nõustute temaga?

Terve mõistuse säilitamise eest vastutab ka ajakirjandus, mis ei tohiks uisapäisa hüsteeriat kütta, räägib Marju Lauristin loo autorile Liisa Tagelile Argo Ingver

Kas see toimub praegu objektiivsetel põhjustel või tuulepuhangute tõttu?

Te räägite tegelikult väga konkreetsetest puhangutest.

Muidugi on pinnas vihakobarate küpsemiseks parem nende seas, kes on eluga puntras. Igapäevane ebavõrdsus tekitab palju negatiivseid tundeid, protesti, masendust ja pahameelt. Sobiva patukoti leidmine on populistlikele poliitikutele väga omane. Ja siis läheb käiku miski, mida sotsioloogias nimetame müüdimehhanismiks. Kõik on kas must või valge. Kui võidame ühe kolli, päästame ka maailma.

Praegu on iseseisvas Eestis esimest korda olukord, kus on tekkinud poliitiline jõud, mis kasutab külmavereliselt ja ratsionaalselt seda tüüpi emotsioonide üleskütmist ja tegevuse hukkamõistjate häbimärgistamist.

Minu jaoks on selle kõige naljakam näide, kui Tartus minnakse valimistele loosungiga „Me ei lase Tartusse mošeed ehitada!”. Tartusse ei ehitata ju mošeed, idee on sünnitatud sellestsamast soovist tekitada millegi vastu mütoloogilist viha ja hirmu.

Olen alati olnud seda meelt, et poliitikat tuleb teha valguse käes, rääkida tegelikest ohtudest ja vahenditest, millega abi otsida. Võluvahendeid, mille kasutamine teeks korraga kõik korda, ei ole. Siin jõuamegi kriisi juurde, mida Euroopa põeb.

Mis kriis see on?

Minu arvates on kõige suurem probleem ratsionalismi kriis. Euroopa on ratsionalismi vundamendile üles ehitanud kogu praeguse ühiskonnamudeli, hariduse, poliitika ja moraali, ent ei käitu enam mõistuspäraselt. Usk mõistusesse on tugevasti kõikuma hakanud ja kui see kõigub, võib tõesti öelda, et pragunevad ka Euroopa alustoed. Viga tundub olevat selles, et mõistuse usus on mindud äärmusesse ning visatud prügikasti inimese ja ühiskonna elu emotsionaalsed küljed. On arvatud, et kõike saab ratsionaalselt lahendada.

Muu hulgas on kunstist ja kultuurist selle tulemusena saanud pigem meelelahutus, mitte elu mõtestamine. Tõsiseid otsuseid langetades on aga mindud Exceli tabeli usku. Arutlemise ja kõikide mõistusevärvide arvestamise asemel tegeletakse lihtsalt arvutamisega. On ju selge, et siis maksab unustatud emotsionaalne pool kätte just erisuunaliste hirmudega ning igal tiival mustvalgete loosungitega vehklevate üliemotsionaalsete ja erutatud poliitikutega.

Poliitikataevast varjutab taas soov mõistust välja lülitada. See on tõsine kriis, millesarnaseid on Euroopa tundnud juba möödunud sajandil. On ju Euroopa ratsionalismi väärarenguna tekkinud nii fašism kui ka bolševism. Kui mõni esialgu mõistuslik printsiip tehakse absoluutseks, muudetakse müüdiks ja surutakse seda emotsionaalselt peale, lülitatakse sellega just nimelt mõistus välja. Kogu mõistuse ilu seisneb aga kriitiline olemises, küsimises, mitte kunagi vaikimises. Kui aga öeldakse, et siit edasi peaks ainult uskuma, lähevad asjad koledaks.

Kuidas peaks mõistuslikkust ja tundeid ühendama?

Kõigepealt tuleb igal juhul vältida emotsioonidest ülesõitmist ja häbimärgistamist. Emotsioon on emotsioon, ta pole õige või vale. Ta on tugev või nõrk, aga tal puudub tõe kriteerium. Ta on olemas. Kui inimene käitub emotsioonide põhjal, käitub ta väljaspool tõde ja valet. Selles see häda ongi.

Sellega jõuame olulise emotsioonini, mille ümber on hakanud palju kolle siginema – rahvustunne. Olemuselt on see ju väga lähedane armastusele. See ongi armastus. Aga me teame, kui hirmsaks võib muutuda armastus, kui sellele lisandub armukadedus, mis varjutab võime oma tundeid ja mõtteid valitseda.

See võib muidugi olla meelevaldne paralleel, aga mulle tundub, et juba selles on oma oht, kui läheme patriootlikus armastuses piirini, kus näeme igas mujalt tulnus sissetungijat ja kahtlustame igat kriitilise märkuse tegijat rahvuslikus reetmises, koheldes teda kui vaenlast või kurjategijat.

Mis koht on rahvustundel poliitikas?

Pean positiivset rahvuslust, armastust oma keele ja kultuuri, oma maa ja looduse vastu sama oluliseks kui isiklikku armastust. Me ei saa olla nii, et ei armasta iseennast, kedagi teist ega midagi enda ümber. Meie kõigi jaoks on maa, mida peame oma koduks, mingis mõttes nagu saar maailmameres.

Küsimus on selles, kuidas sobitub meie saar maailma, kuidas suhtume neisse, kes meie saarel randuvad. Siin on koht, kus hakatakse positiivset emotsiooni politiseerima ja kasutama süütematerjalina, millele saab lisada ohu ja hirmu elemendi. Euroopas on nii idal kui ka läänel olnud oma ajalooline kogemus, mis on hinge jätnud põletava märgi, mis paratamatult kutsub esile ohureaktsioone. Kui aga hakatakse vastastikku oma kollidega vehkima, on tulemuseks hullumaja ja Euroopa eri osad ei suudagi enam omavahel mõistuslikult suhelda.

Kollidega vehkimisest rääkides võib kohe tekkida küsimus, kas sallimisest rääkides ei minda liiale ega tekitata uusi probleeme.

Siin tuleb mängu väga tihti kasutatav, ent olemuselt demagoogiline, s.t mõistete sisu tahtlikult moonutav väide, et sallimatuse vastu võitlejad on ise sallimatud. Kui sallimatus muutub ideoloogiliseks süsteemiks, mis õigustab vägivalda ning kutsub igat teistsuguse nahavärvi, keele või eluviisiga inimest ohustama ja ähvardama, tuleb võtta üldine hoiak, et inimest tuleb kaitsta.

Selline avalik agressiivsus võib tundliku närvikavaga ja inimsõbralikuma käitumisega harjunud inimestele tekitada väga sügava trauma. Kui agressiivsust teisiti käituvate ja mõtlevate, teistsuguse välimusega inimeste vastu toetavad avaliku elu tegelased, kes toimuvat poliitilistes huvides ära kasutavad, siis ei suuda ma nende vastu mingit sallivust tunda. Kedagi ei saa üles kutsuda vihategusid sallima.

Lugege George Orwelli raamatut „1984”. See räägib meile väga tuttavatest asjadest. Stalini ajal käis ajakirjanduses avalik viha õhutamine, poliitilise vihkamise ülespiitsutamine. See on mehhanism, mis töötab õigeid nuppe vajutades eksimatult. Neid nuppe aga ei tohi vajutada, nii nagu ei tohi vajutada aatominuppu.

Mis puudutab kõiki neid jutte, et pole piisavalt vabadusi, et kellelegi rusikaga kõhtu lüüa või põrandale sülitada, siis soovitan lugeda Norbert Eliase „Tsiviliseerumisprotsessi” – mismoodi õpiti pükse jalga panema ja kahvliga sööma. Need olid hirmsad piirangud, aga tänu sellele on inimkond tervem, puhtam, elab kauem ja saab eluga paremini hakkama. Või vaadake sisse Heiki Pärdi äsja ilmunud raamatusse eestlaste argikommete „vägivaldsest” tsiviliseerimisest Eesti Wabariigi ajal.

Orwelli mõttepolitseid tuuakse praegu sageli ka vastupidiseks näiteks äärmuslikust sallivusest, mis hakkab piirama mõtte- ja sõnavabadust.

Igaüks, kes on Orwelli lugenud, näeb läbi selliste paralleelide sobimatuse. Nõukogude ajal tegelesime nõukogude ideoloogia propaganda vastu võitlemisega, õpetasime demagoogiavõtteid, et neid ära tunda ja kahjutuks teha. Praegu aga vohavad need karistamatult avalikus sõnas, keegi ei häbene.

Jään selle juurde, et kriitiline ratsionaalsus on ainus hügieeniline viis kaitsta ühiskonda igasuguste ideoloogiliste tõbede ja taudide eest, kasvagu need siis vasakul või paremal äärealal.

Kuidas peaks poliitika suutma selle mõistuslikkuse juures püsida?

Sellega on seotud üks mu suuremaid teaduslikke eksitusi. Olin kunagi väga optimistlik alles alanud arengute koha pealt ja kirjutasin 1990-ndate keskel kolmest ühiskondliku arengu faasist. Oli mütoloogiline faas, kus laulsime käest kinni ja oli väga selge, kelle poolt oleme, kelle vastu oleme ja kuhu tahame jõuda. Järgnes ideoloogiline faas, kus meil ei olnud veel päris selge, mis on tegelikud mehhanismid, kuidas peaksime tegutsema, aga me saime targemaks. Lugesime raamatutest ja õppisime välismaal klassikalisi ideoloogiaid, hakkasime vahet tegema, mis on parem- ja vasakpoolne, millised on võimalused, kuidas teha maksusüsteeme jne.

Järgnema pidanuks kriitilise ratsionaalsuse faas, kus inimestel on valimiskogemus, nad on õppinud nägema, kuidas on seotud sõnad ja teod. Poliitika areneb läbirääkimiste ja arutluste poole. Võidule pääseb arutlev demokraatia, mütoloogia taandub.

Ma eksisin, sest ei suutnud ette näha, kuidas poliitika allutatakse turuloogikale ning ratsionaalsete ideede asemel hakatakse valijate mõjutamiseks kasutama järjest kangemaid lööklauseid ja värvilisemaid pilte, mis muudavad poliitikud pesuvahendireklaami tegelaste sarnaseks. 1990-ndate alguses me ei teadnud, mis on meediafirmad, mis on valimiskampaaniad ja reklaamireeglid. Kujutasime ette valimiskoosolekuid ja debatte, mida rahvas mõttega jälgib. Mäletan esimest suurt Res Publica plakatit – viiekorruselise maja kõrgust Juhan Partsi, kes teatab: „Vali kord!” Need kõik on just nimelt mütoloogilised võtted.

Olete poliitikas korraga teoreetik ja praktik. Mis pilguga vaatate praegu valimiskampaaniaid? Ka teie enda erakonna liikmed teevad küllaltki naljakaid asju.

Tartu kohalikel valimistel on kampaania kommertselement praegu õnneks minimaalne, inimesed tunnevad üksteist ja käivadki arutlemas, isegi programme loetakse. Tartust vaadates on Tallinn Eesti haige linn, mis vajaks põhjalikku ravi. Tallinna ja kogu Eesti poliitika sattus väga halba seisu suuresti Savisaare algatusel tekkinud vastandumisest. Tartus elame õnneks palju mõistuspärasemat elu.

Ausalt öeldes ei ole ma end Tallinna asjadega liiga kursis hoidnud. Kõige tähtsam on, et tuleks murda pidev ühe partei võim. See tähendab ju kontrollimatust. Ka väga demokraatlikes riikides tähendab ühe partei pikk võim korruptsiooni.

Kuidas kommenteerite ammuse võitluskaaslase Edgar Savisaare praegust tegevust, kesk kohtuprotsesse uue isikliku nimekirjaga välja tulemist?

Need on krambid. Ma ei pööraks sellele teoreetilist tähelepanu. Muidugi on see fakt, aga see, mis Tallinnas ja Savisaare nimekirjaga toimub, on kurb farss. Mul on väga kahju, et see toimub.

Kui käisin vaatamas NO-teatri muusikali „Savisaar”, mõtlesin, et nad lähevad liiale. Elu on selle aga täielikult ületanud.

Kui käisin vaatamas NO-teatri muusikali „Savisaar”, mõtlesin, et nad lähevad liiale. Elu on selle aga täielikult ületanud. Aga ma ei tahaks seda arutada, peame poliitikas ükskord sellest etapist mööda saama.

Eelmise presidendi Toomas Hendrik Ilvese vastu olete olnud üsna kriitiline ja öelnud, et ta ei suutnud inimesi piisavalt ühendada. Kuidas saab oma rolliga hakkama Kersti Kaljulaid?

Digivaldkonnas oli Ilves suurepärane ja ka Kaljulaid on väga hea. Eesistumise konverentsil kuulasid Euroopa ametnikud teda, suu lahti. Mõnes teises asjas ma temaga päris nõus pole. Kõige suurem ülesanne, mille ta on endale võtnud, ongi positiivse rahvusluse ja digiühiskonna globaalse avatuse ühendamine. See on ka minule lähedane teema. Kuidas leida siin sõnastust, mis tekitaks ahaa-efekti? Selles oli suurmeister kadunud Lennart Meri. Me peame aga praegugi liikuma sinnapoole, et panna oma emotsionaalne seotus ja tunnetus siinsamas Eestis helisema nii, et see puudutaks rahvast ja kostaks kaugemalegi. Praegu on aeg, kus – kui laseme asjadel halvasti minna – võime mängida maha kõik, mida Eesti on saavutanud. Kui oleme targad, võime aga jõuda järgmisele tasandile.

EPL 30.09