Ma ei ütleks nii, et ma tahan ära tulla. Tegelikult on Brüssel olnud mulle niivõrd huvitav kogemus. Olen saanud teha asju, mis on mulle endale olulised ja huvitavad.

Aga ma olen valiku ees. Brüssel lõpeb ära ka niikuinii. (Euroopa Parlamendi valimised on 2019. – Toim.) On valik, kas tulla aktiivselt tagasi koju kaasa lööma või katsuda see Brüsseli viimane aeg n-ö ära kannatada. Vaimselt ja sisuliselt on mulle Brüssel väga meeltmööda, aga puhtfüüsiliselt muutub sõitmine järjest raskemaks, iga kuuga, mis sa vanemaks saad.

Kuna Brüsselis hakkavad lähenema järgmised valimised, siis üha enam mõtlevad saadikud sisulise tegevuse asemel, kuidas teha kampaaniat. Ja see ei paku mulle vähematki huvi.

Meil on Tartus praegu hea meeskond, me tahame teha Tartust ikkagi Eesti parima linna. Olles suur Tartu patrioot, on see mulle kena positiivne viimane väljakutse.

Teie tunnete end ju nagu kala vees kõigil poliitika tasandeil – nii Euroopas, Eestis kui kohalikus poliitikas, ning omal ajal veel ka Nõukogude Liidu lagundamises.

Minu jaoks poliitika ei ole ju amet. Minu amet on olla ülikoolis teadlane ja õppejõud. Professor olen ma surmani ja see annab ka tegelikult poliitikas olles suure vabaduse. Mul ei ole kunagi olnud tunnet, et ma teen poliitikas karjääri.

Teil on mingi plaan olemas, mida Tartu volikogus ära teha?

Muidugi on. Esiteks hakkab ülikool välja arendama oma digikeskust või digivõimekust. Muidugi, Tallinnas on tehnikaülikool ja Jaak Aaviksoo pingutab seal, et Tallinnast saaks infotehnoloogia arengu keskus.

Aga Tartu väga suur eelis on see, et meil saab neid uusi võimalusi rakendada läbi mitme eriala. On arstiteaduskond, haridus, geenitehnoloogia. Me võiksime Tartu kujundada välja digiühiskonna arengu Euroopa tasemel kompetentsikeskuseks. Mul on väga suur lootus, et Tartu saab sellega uue hingamise, ka oma majanduslikus arengus. Sinna tahan kindlasti panustada ja ma usun, et Tartus on mul selles palju liitlasi.

Euroopa Parlamendis tegelen samuti digiarengu teemadega ja rõhutan kogu aeg, et see ei ole ju ainult digiturg või infotehnoloogia. Tegelikult muudab see väga paljude inimeste igapäevaelu. Muudab haridust, muudab arstiabi, suhteid inimeste vahel. Aga väga vähesed tegelevad sellega kompleksselt. Ülikool on koht, kus seda tuleb teha.

Ma vaatan ka oma elu, mis kogu aeg kiireneb ja näen, kuidas inimesed tunnevad, et neil ei ole enam aega mõtelda, neil ei ole aega rahulikult iseendast aru saada. Tartu, nagu üldse ülikoolilinnad, on õnneks selline koht, kus inimesed käivad palju jalgsi. Nad ei torma, nad ei näe elu läbi autoakna. Tartu on see koht, kus veel on võimalik mõelda, kus on võimalik inimlikult suhelda.

Uuringust “Eesti ühiskond kiirenevas ajas” tuli ju selgelt välja, et on palju inimesi, kes tahaksid oma aega hakata aeglustama. Nad tahaksid uuesti seda keskkonda, kus saab inimlikus mõõtmes ka ennast leida ja ennast avaldada. Ma arvan, et Tartu on paras niisugune koht. Seda tüüpi elulaadi areng ja elukeskkonna väärtustamine – see on ka üks Tartu kui ülikoolilinna roll kogu Eesti jaoks.

Kas Brüsseli tempo on teie meelest liiga kiire?

Ma ei ole ju Brüsselis Brüsselis. Ma olen selles institutsioonide mullis, kus tempo on isegi liiga aeglane. Seal inimesed isegi tööl arutlevad ja räägivad, see mulle istub.

Üks asi on mul muidugi veel väga hinge peal. Kuna ma ise hakkan lähenema 80-le, tunnen oma kontidega, mis tähendab olla tänapäeva ühiskonnas vana inimene. Ja meie ühiskond on vanade inimeste suhtes ikkagi väga karm, ma ütleks isegi julm.

Meie senine väljakujunenud stereotüüp on, et kui räägitakse eakatest inimestest, siis on silme ees ikka mingi nõukogudeaegne penskar. Kuid tänapäeval on minuvanused inimesed suures osas ju kõrgharidusega, neil on olnud sisukas töö, kõrge eani sisukad vaimsed huvid. Aga nad on surutud olukorda, kus neil praktiliselt ei ole võimalik lehtegi tellida. Siin on väga palju ära teha.

Küsimus pole ju ainult pensionides. Lehes oli tabel, et meie pensionid on Läti ja Leedu omadest ikkagi palju kõrgemad, ja võrreldes Usbekistani omadega on need mõõtmatus kosmilises kauguses. Aga see on kogu aeg probleem, et pensionid on väikesed.

Teine probleem on teenustes. Sest kui me räägime teenustest eakatele inimestele, siis tavaliselt mõeldakse hooldekodu. Elu ja surma vahel vaakumine, hinge sees hoidmine.

Aktiivne vananemine on tegelikult seotud teenuste olemasoluga. Minu kolleeg Helmen Kütt, kes kunagi oli sotsiaalminister, ütles ühe vahva mõtte välja: miks ei võiks näiteks Eesti olla koht, kus tehakse hõbeäppe. Me räägime ju hõbemajandusest. Meil võiks olla hõbeäpid, hõbeteenused. Kõik see keskkond, mis võimaldab ka inimesel, kes on 80- või 85aastane, tunda end väärikalt. Mitte lihtsalt olla surutud ühiskonna nurka ja peaasi, et ta ei häiriks kedagi.

Tartu on ju see koht, kus minuealised ongi tüüpiliselt endised õppejõud, arstid, õpetajad. Linn koos ülikoolidega – Tartus on 11 kõrgharidusasutust – võiks tekitada neile uue olukorra teenuste osas ning teha ka mingi akadeemiliste seenioride keskuse, või kui vaja, miks mitte pansionaadi.

Ma loodan väga, et Ene Ergma ka kaasa lööb, nägin, et tema samuti kandideerib. Me oleme temaga seda arutanud, et kui oleme koos Tartu volikogus, siis nende asjade nimel tegutseme.

Äsja ilmunud Eesti inimarengu aruanne on seekord rändeteemaline. Te pole küll enam peatoimetaja, aga teema on päevakohane, ja sõelale jäi, et Eesti rahvaarv ikkagi ei tõuse ilma selleta, kui me ei aktsepteeri sisserännet.

Tõepoolest, see on üks meie kõige suuremaid muresid ja tõesti ellujäämise küsimus.

Üks asi on see natuke utoopiline lootus, et järsku eestlase hing avaneb ja ta ütleb, et tulge siia, need 200 000 või 300 000 inimest. See võib juhtuda aga ka meie tahtest sõltumata, järgmisel sajandil või selle sajandi jooksul.

Aga ma arvan, et väljakutse on teine. Võib juhtuda, et ei tule seda sisserännet, aga robotid tulevad kindlasti. Digitehnoloogia tuleb kindlasti. Võib-olla me saame robotite abil sellest üle, et meil rahvast vähe on.

Ent siis on ka väljakutse, et ükskõik mis juhtub, kuidas elada nii, et meil oleks ikka põhjust ütelda: see riik on loodud, et eesti keel ja eesti kultuur püsiks.

See on väljakutse ilma sisserändetagi, kui meie oma lapsed ja lapselapsed räägivad juba omavahel inglise keeles. Kui lugeda Facebooki, siis on näha, kuidas noored inimesed eesti ja inglise keele segu tarvitavad. Mõnikord lähevad täiesti inglise keele peale üle. Ülikoolides surutakse ju ka praegu meid sinna nurka, et põhiline on inglise keeles avaldamine.

Kui saad ka kõige keerulisemaid mõtteid eesti keeles arutada ja läbi kirjutada, siis su mõte areneb. Aga kui teed seda kogu aeg võõras keeles, siis sa ei suuda jõuda omaenda mõtte põhjani.

Kas igale rahvusvaheliselt lisanduvale uuele terminile ikka tuleb eestikeelne vaste?

Just nimelt. Me peaksime suutma ka kõige keerukamaid mõtteid mõelda, kõige kaasaegsemaid tegusid teha niiviisi, et see käib kokku meie emakeelse kultuuriga.

Ja see ei tähenda muidugi, et me teisi keeli ei peaks oskama. Minu meelest võiks igaüks tänapäeval vabalt rääkida kolme-nelja keelt ja see ei ole üldse raske, kui hakata tõepoolest lasteaiast peale.

Oli ka taas juttu, kuidas eestlased ja venelased elavad paralleelühiskondades, kokkupuudet on vähe ja elatakse omaette. Selles kontekstis on iseloomulik see, et Keskerakond alustas valitsuses kahe vene taustaga ministriga, aga on pidanud mõlemast loobuma.

See, mis taustaga on mõni minister, on pseudoküsimus. Keegi ei räägi ju Jevgeni Ossinovskist, et ta on vene taustaga minister. Tema eesti keel on rikkam kui mõnelgi teisel Eesti poliitikul. Temas on ka eesti verd, aga ega veri pane kedagi rääkima. Rääkima paneb ikka haridus.

Me peaksime loobuma sellest, et hindame inimesi n-ö veresuguluse järgi, vaid hindama ikkagi kultuuri ja oskuste järgi, ükskõik mis rahvusest nad on.

Mina pean olema keskkonnas, kus kogu aeg on võimalik kuulata 25 keelt. Ma pean nägema, kui erinevad on näiteks sakslased ja itaallased. Ma tunnen ka, et mul on mõnikord selles keskkonnas psühholoogiliselt raske kohaneda, kas või nendesamade lõunaeurooplaste temperamendiga. Nad näevad asju ikka hoopis rohkem meist erinevalt kui näiteks meie oma eestivenelased.

Tuleb õppida ka ennast väljendama nii, et oled teiste jaoks arusaadav. Aga kui igaüks tambib oma, et minu maailm on niisugune, ära sina minu maailma puutu, siis suhelda ei saagi.

Samas mina vaatan, et kohalikud valimised lähenevad ja jälle tuleb seal mingi eesti–vene teema?

Me keskendume liiga palju sellele eesti–vene teemale. Minu jaoks on näiteks eesti–itaalia teema praegu palju kuumem.

Mis toimub eesti–itaalia teemas?

Eesti–itaalia teema selles mõttes, et Euroopas on see põhja–lõuna teema. See on Euroopa tuleviku jaoks väga tõsine küsimus. Mitte ainult mina, vaid ka soomlased, rootslased, taanlased tunnevad, kuidas praegu on Euroopa keskpunkt niivõrd Vahemere äärde läinud, et sealtpoolt vaadates meid ei olegi näha.

Seda, mis on meie probleemid ja kuidas meie Euroopa asju näeme, ei peeta nii oluliseks. Meil ei ole seda mõju, mida me tahaksime.

Kui Eesti nüüd on tähtis eesistujariik, siis see ometi peaks veidi muutuma?

Eesistujariigiks olemine ongi selles mõttes väga tähtis, sest äkki oleme nüüd kõikidele näha. Ja et me ei oleks näha nagu keskmine idaeurooplane, kes me kindlasti ei ole. Me peaks ikkagi põhjamaalastega ühte punti kuuluma.

Me ei peaks keskenduma oma väga kohalikule situatsioonile, vaid peame vaatama ikka Euroopat niiviisi, et oleme osa põhjamaadest. Ja meie pikemad, strateegilised probleemid on seotud sellega, kuidas kehtestada põhjamaalikku vaatenurka kogu Euroopas.

Kas on õige, et Donald Trump, vastandudes Euroopale eri küsimustes, näiteks Pariisi kliimalepe, tegelikult mõjub Euroopat liitvalt?

Mina ütleksin nii, et kauaks seda Trumpi. Ameerika-vastasus on Euroopas nagunii väga tugev. Vaadates selliseid maid nagu Prantsusmaa või Belgia, siis see on nii kontides, et Trump seda suuremaks teha ei suuda.

Ja see, kui varmalt Angela Merkel tuli kinnitama, et Euroopa peab ise hakkama saama. Ma ei näe, et see on tore mõte.

Nähes, kuidas ida tõuseb majanduslikult, on täiesti selge, et läänemaailm võiks ka hakata seda tõelust tajuma. Ma olen täiesti kindel, et kümne aasta pärast on kõikidele näha, et lääs ei ole enam Hiina võrdväärne partner. Kui siin hakata vaatama, kuidas võita meie oma väikestes kismades, siis see on väike kaklus.

Trump on poliitikas ikka lühinägelik poisike. On küsimus, kas ta õpib või kui kiiresti ta õpib, või lööb ta enda ja teiste ninad nii veriseks, et peab lihtsalt lahkuma.

Aga see, kas ta liidab eurooplasi – muidugi ta liidab eurooplasi. Juba sama Merkeli väljaütlemine näitab, et see liitumine pole isetekkeline, vaid seda kasutatakse poliitiliselt ära, koondamaks laialipudenevat Euroopat ühise “meie” alla.

Kas kohalikel valimistel võiks esiplaanil olla tänavakatted, kanalisatsioon ja haljastus?

Mitte ainult kommunaalküsimused. Pärast seda, mis on toimunud haldusreformiga, on kõige tõsisem küsimus, kuidas tegelikkuses jõuda paljuräägitud tõeni, et kohalik võim on rahvale kõige lähemal. Olukorras, mil väga paljudest inimestest nihkub kohalik võim kilomeetrites kaugemale.

Kuidas inimesed siiski tajuksid, et uuenenud linn või suurem vald annab rohkem võimalusi rahvale teha otsuseid, parandada elukeskkonda, hoida omaenda asju kontrolli all.

On ju selge, et kui on nõrk omavalitsus, väike vald ja ressursse ei ole, kontrollib kõike Tallinn. Eesmärk on arendada välja omavalitsused, mis kujuneksid teiseks mõõtmeks ja oleks Toompeale võrdväärselt see teine õlg, millega igal hetkel tuleb arvestada ja mitte üle sõita.

ARVAMUS
Korb polnud ministriks hea valik“Ma ei tunne Mihhail Korbi, aga on selge, et Korb selle töö jaoks ei olnud õige inimene,” arvab Marju Lauristin lahkuva riigihalduse ministri kohta. “Ja mitte rahvuse pärast, vaid sellepärast, et ta ei ole näinud maaelu ega seda, kuidas elavad inimesed Võrus või Saaremaal. Tema elukogemus on Ida-Viru ja Tallinn ehk siis tööstuslinnakeskne. Aga põhiprobleemid haldusreformiga on meil maapiirkondades.”

Lauristini hinnangul on ministrivahetus selles suhtes hea, et Jaak Aab teab läbi ja lõhki kogu omavalitsuste temaatikat. “Ta on küllalt sitke juurikas ja ma arvan, et tema abiga saab haldusreformi viimase otsa nii korda, et inimesed ei tunne, et neist üle sõidetakse. Number ei tohi olla elus kõige tähtsam asi.”