Mitte ainult Ukrainale, vaid ka Eestile on ellujäämise küsimus teravaks muutunud – nii tunnevad paljud.
Minultki on küsitud, et miks just nüüd, kui kodus on ärevad ajad, peaks end sättima Euroopasse tööle minekuks. Minu vastus on – ilma tugeva Euroopata on tume nii Ukraina kui meie tulevik.

Seepärast on meie esimene ülesanne Euroopa Parlamendis hoida usaldust Eesti kui Euroopa Liidu idapiiri kaitsja vastu.

Sellele usaldusele toetudes saame just meie aidata oma iseseisvuse ja euroopaliku tuleviku eest võitlevat Ukraina rahvast.

Pikaaegne kogemus

Tajun seda kohustust eriti teravalt, sest mäletan hästi tunnet, mis oli meil 1990. aasta talvel, kui Moskva tankid ründasid Vilniuse parlamendihoonet ja Toompea kaitseks kuhjati barrikaadideks betoonpaneele.

Mind saadeti siis Eesti esindajana Strasbourgi, et selgitada Euroopa Nõukogu liikmetele, mis meil toimub ja kui väga me vajame nende toetust.

Mind vapustas hingepõhjani vana Euroopa ettevaatlik ja umbusklik hoiak. Nad kahtlesid meie võimekuses oma iseseisvuspüüdeid arukalt teostada ja kartsid, et kisume nad kaasa sellisesse konflikti Moskvaga, millest võiks välja kasvada kogu Euroopat ohustav sõjaline kokkupõrge. Meil ei olnud muud relva, kui rääkida ja seletada.

Euromaidan Kiievis on tänapäeval Balti vabadusketi jätk. Meie ülesandeks selle keti lülina on mobiliseerida ühinenud Euroopa tahe, et peatada Venemaal pead tõstva totalitarismi pealetung.

Meie oskame näha, miks ja kuidas töötab venekeelses Ida-Ukrainas kommunistliku ideoloogia retsepti järgi keedetud propagandamürk ning peame aitama leida sellele vastumürki. Selleks vastumürgiks on meie enda kahekümne viie aastane kogemus oma riigi, majanduse ja vaba ühiskonna ülesehitamisel.

Aga meie töö pole ju veel lõppenud, meil endal on veel nii palju asju korrast ära, nii palju lahendusi leidmata, ja needki, mis juba selged, ellu viimata.

Kas siis tõesti on praegu nii oluline see, mis Brüsselis otsustatakse? Kas saab Brüssel aidata täita rahvast tühjaks jooksvaid valdu või täita kõhtu lastel, kelle vanemad on tööta või teenivad isegi päevad läbi rasket tööd tehes nii vähe, et sellest pere üleval pidamiseks ei jätku?

Kas saab Brüssel sundida meie kaubakette müüma talumehe kasvatatud kartulit, tilli ja kurki ning minu lemmikuid – maailma maistvamaid Intsu talu ökotomateid? Kas tuleb Brüssel meie koolidesse lastele matemaatikat ja füüsikat õpetama või vene noortele sisendama armastust eesti keele ja kultuuri vastu? Kas tõesti sõltub Brüsselist isegi meie arstijärjekordade suurus või pensionide väiksus?

Jah, need kõik on kindlasti meie ellujäämise küsimused, mis ei lahene ka siis, kui ida poolt jälle kostev roomikute lõgin õnnestub ühiste jõududega vaigistada.

Minu unistuste Eesti

Sotsiaaldemokraadid taotlevad, et Euroopa Liidu poliitika aitaks kaotada lõhet uute ja vanade liikmesriikide heaolutaseme vahel.

Selle oluliseks hoovaks on kohalikke iseärasusi loovalt kasutava väiketootmise toetamine ning taristu arendamine.

Vaadates Eesti kaarti, on minu ammune kujutluspilt unistuste Eestist päikeseratta kujuline, kus keskel, Mäo kandis asetseks meid muu maailmaga ühendava telje ots – uus rahvusvaheline lennuväli.

Ratta kodarateks aga oleksid kiired ühendusteed (olgu rööbastel, õhus või maanteed mööda), mis võimaldaksid jõuda sellest keskpunktist igasse Eesti linna tunni ajaga, sealt aga igasse külla mõnekümne minutiga.

See võiks olla võti, mis aitaks muuta meie nõrkused – vähe rahvast, väike riik, suurtest keskustest kauge asukoht – meie trumpideks.

Ja Eesti muutuks igas mõttes senisest palju atraktiivsemaks.

Allikas: Maaleht