Eesti ja venekeelsete perede lapsed käivad erinevates spordiklubides, kunsti- ja näiteringis, muusikakoolis. Kas teie lapsel on mõni vene emakeelega sõber? Minu omadel ei ole. Erinevalt varasemast kirevast sõpruskonnast välismaal on mu kolme lapse suhtlusringkond Eestis täiesti monokultuurne, kui välja arvata kolme peale kaks venekeelsest perest klassikaaslast ja üks „poolvenelasest“ trennikaaslane, kirjutab kodanikuaktivist ja vabakutseline ajakirjanik Maris Hellrand Eesti Päevalehes.

Ometi on Tallinna elanikest vaid veidi üle poole rahvuselt eestlased. Tallinn on Euroopa kõige kiiremini segregeeruv pealinn, kusjuures sotsiaalset lõhestumist võimendab etniline ja vastupidi. Linn, milles elab kaks paralleelset maailma, mis omavahel vähe kokku puutuvad. Paremast keelelisest ja kultuurilisest mõistmisest on otsene kasu kasvõi suvisel ettekandjatööl.

Gümnaasiumi suvevaheajal Lottemaal näitlejana töötanud tütarlaps oli uhke ja rahul, kui tal õnnestus vahel pisikeste venekeelsete külalistega suhelda ja nende kogemust rikastada (kuigi enamasti saadeti nad venekeelse näitleja juurde).

Kasutamata lõimumisressurss

Ajal, kui üldhariduskooli õppekeele osas ei paista poliitilist kokkulepet, mis rahvuslikku lõhestumist ületada aitaks, on just kohalikul omavalitsusel vähemalt üks võimalus sellega tegelemiseks leebete nügimismeetoditega, mis ei maksaks linnale midagi peale poliitilise tahte seda teha.

Segregatsioon ei eksisteeri mitte ainult üldhariduskoolis, vaid ka huvihariduses. Eesti ja venekeelsete perede lapsed käivad erinevates spordiklubides, kunsti- ja näiteringis, muusikakoolis. Iluvõimlemine ja vehklemine tunduvad olevat väheseid erandlikke alasid, kus kaks kogukonda koos treenivad ja suhtlevad. Mujal satub eestikeelsete laste sekka harva mõni venekeelse pere laps ja vastupidi, kuigi koos palli mängimiseks või maalimiseks pole vaja sama head keeleoskust kui füüsika teoreemide mõistmiseks.

Kas heegeldama peab eesti või vene keeles?

Huviharidus on valdkond, kus laste ja noorte ühisosa on võimalik suurendada ilma, et eesti- ja venekeelse kooliharidusega seotud tugevad tunded üle pea kokku lööks. Kummagi kogukonna keelelist-kultuurilist identiteeti ei ohusta ju ometi paar tundi palli- või pillimängu nädalas teises või kombineeritud keelekeskkonnas. Küll aga annab see võimaluse turvaliselt ja sarnastest huvidest lähtuvalt teineteist tundma õppida. Selles suunas liikumiseks ei ole vaja kulutada rohkem raha, ehitada juurde bürokraatiat ega rakendada sundi.

Tallinnas on ligi 350 huvikooli, neist 11 munitsipaalhuvikoolid, milles kokku õpib, treenib, harrastab 63 000 kuni 19-aastast last ja noort. Keeleline segregatsioon elab täna aga ka huvihariduses ja spordis. 41600 last osalevad eestikeelses huvitegevuses, 21300 last aga „muukeelses“. See on valdkond, kus leebe aga sihipärase tegevusega saaks lõhesid kahe kogukonna uue põlvkonna vahel ületama hakata.

Tallinn kulutab huviharidusele suurusjärgus 10 miljonit eurot aastas. Pearahade ja tegevustoetuste jagamise kriteeriume veidi kohandades saab huvikoolidele ja spordiklubidele luua motivatsiooni kaasata oma õpilaste hulka võrdsemalt lapsi mõlemast keelekogukonnast. Võita on ka huvikoolidel ja spordiklubidel endil, kelle potentsiaalne „kliendibaas“ selle võrra suureneb.

Võita on eesti lastel, kes täna koolis vene suhtluskeelt selgeks ei saagi. Võita on venekeelsete koolide lastel, kellele see märkamatu ja loomulik keelekümblus annab eelise koolipingis. Ennekõike on aga meil kõigil võita ühiskonnana, kui suudame luua tervemad ja usaldavamad isiklikud suhted kahe kogukonna vahel ja ehitada ühist ja sarnast kultuuriruumi, mille puudumise eest maksame täna näiteks koroonakriisi valguses.

Munitsipaalhuvikoolide puhul saab omanik, ehk linn lihtsalt otsustada, et tahab sihitud tegevusega huvihariduses lõimumist soodustada ja selle üheks tulemusmõõdikuks seada. Esimese sammuna peaks loobuma eraldi keeltes õppegruppidest, sest praegu on näiteks Kanutiaia huvikoolis kaks eesti ja kaks venekeelset teatriringi, venekeelne õmblemis- ja käsitööring, Kopli huvikoolis venekeelne kunstiring ja elektroonikaring jne.

Pearahaga saab nügida

Spordikoolide pearahasüsteem tundub üsna selge ja sellele lapse üldhariduskooli keele järgi väikese kriteeriumi lisamine toetuse arvutamisel on lihtne. Tallinna toetuse suurusjärk spordiklubidele on 6 miljonit eurot aastas, mis läheb umbes 160-le spordiklubile, kus treenib ligi 23 000 last – see teeb ca 260 eurot lapse kohta aastas.

See on väga suur hoob, millega muutust nügida. Muude erahuvikoolide puhul, mis taotlevad raha tegevustoetuseks on see juba keerulisem. Tallinna 168st erahuvikoolist, mis ei tegutse spordi valdkonnas, on sel aastal saanud linna tegevustoetust vaid 23, sest paljudes erakoolides on vähem kui 100 õpilast, mis on toetuse alampiir. Toetus ühe õpilase kohta on 41 eurot aastas ja ulatub kokku 175 000 euroni.

(Võrdluseks väikelinn Rakvere toetab oma erahuvikoole aastas 185 000 euroga makstes 41 eurot õpilase kohta kuus.)

Lõviosa riigitoetusest huviharidusele, ehk umbes 900 000 eurot kulutab Tallinn huviharidusele oma üldhariduskoolides. On omaette teema, kas see võis olla pinnuks silmas Haridusministeeriumile, mis riigi toetust KOVide huviharidusele kärpida tahab. Igal juhul ei ole sellega üldse rahul erahuvikoolid, kes sellesse meetmesse kandideerima oodatud ei olnud.

Huviharidus üldhariduskooli juures aitab küll näiteks õpetajatel ringijuhendamisega lisa teenida ja on lastele lihtne osaleda, kuid süvendab samas ka segregeerumist, sest loogiliselt toimub see huvihariduski samas keeles ja samas seltskonnas.

Erahuvikoolide linnapoolne toetus on toetuste kogumahuga võrreldes väike ja seeläbi ka linna võimalus neid ühes või teises suunas tegutsema motiveerida. Võibolla muudaks erahuvihariduse avaliku rahastamise läbipaistvamaks ja õiglasemaks hoopis pearahasüsteem nagu spordiklubide puhul ja siis saaks ka neid paremini motiveerida õpilaste värbamisel.

Võimalusi lõimumise edendamiseks pakub huviharidus igal juhul ja kasu oleks sellest kõigile. Vaja lihtsalt kuskilt alustada.

Maris Hellrand: segregatsioon ei eksisteeri ainult üldhariduskoolis, vaid ka huvihariduses