Täna vannutati ametisse Jüri Ratase EKRE IKE valitsus. Iseenesest ei ole selles midagi üllatavat. Oleme viimaste nädalate jooksul juba kuulnud uute ministrite nimesid, kuulnud nende plaanidest, ka nendest, mis on väga veidrad, tundnud kaasa ametnikele, kes „kardavad“ EKRE ministreid jne, kirjutab Marina Kaljurand.

Üllatav on see, kuidas viimastel nädalatel on asutud õigustama, tänama ja ülistama nö “mitte-EKRE-ministreid”. Meedia isegi tänas Jumalat, et Jüri Luik nõustus jätkama kaitseministrina. Jah, see Jüri Luik, kes veel paar nädalat tagasi teatas sirge seljaga ja kõva häälega, et tema EKRE IKE valitsuses ministri kohta vastu ei võta. Nüüd aga tegi ta “raske südamega” otsuse, et ikkagi hakkab EKRE IKE kaitseministriks, et päästa Eesti riik ja Eesti julgeolek EKRE (ministri) käest.

Selle peale tahaks öelda – Hallo, kosmos! Kui Jüri Luigel ja veel kuuel Isamaa ja/või Keskerakonna saadikul oleks jätkunud põhimõttekindlust jääda oma lubaduste juurde ja hääletada EKRE IKE koalitsiooni vastu, siis ei peaks nad praegu “Eestit päästma” ja meedia Jumalat tänama, et Jüri Luik on EKRE IKE valitsuse kaitseminister.

Jäägem ikka faktide juurde ja ärgem haletsegem, ülistagem või tänagem neid, kes valetasid valijatele ja loobusid oma põhimõtetest. Ärgem laskem Stockholmi sündroomil vallutada Eestit.

Kui praegu toimuv midagi meenutab, siis pigem koduvägivalda, kui mees peksab läbi oma naise ja viib ta siis kiirabisse. Inimesed mõtlevad, et küll on ikka tubli mees, tõi naise kiirabisse ja unustavad, et kiirabisse ei oleks pidanud minema, kui mees ei oleks naist peksnud.