Välisminister Urmas Reinsalu esineb täna riigikogus välispoliitilise kõnega. See on praeguse valitsuse esimene välispoliitiline aruanne, mida jälgitakse tähelepanelikult nii Eestis kui ka välismaal. Esiteks põhjusel, et Jüri Ratase teine valitsus on olnud ametis üle üheksa kuu ja aeg on teha esimesi kokkuvõtteid. Teiseks seepärast, et alates Eesti taasiseseisvumisest ei ole kunagi varem meie välispoliitikas olnud nii palju küsitavaid väljaütlemisi ja segaseid seisukohti, kirjutab Euroopa Parlamendi liige, sotsiaaldemokraat Marina Kaljurand Postimehes.
Olles näinud paarikümne samasuguse kõne valmimist, võin julgelt väita, et tuleb korralik kõne, kus kõik märksõnad on paigas. Küll aga soovitan tähele panna, kui pikalt ja põhjalikult üksikuid küsimusi käsitletakse.
Näiteks seda, kas välisminister julgeb rääkida Eesti-Vene piirilepingutest ja presidendi võimalikust visiidist Moskvasse 9. mail või libiseb Venemaast üldsõnaliselt üle. Mida ütleb välisminister meie peamise liitlase USA viimase aja küsimusi tekitava tegevuse kohta. Kas välisminister peab vajalikuks reageerida riigikogu saalis Jaak Madisoni järjekordsele välispoliitilisele lapsusele, mis seekord puudutas EKREt kritiseerivate suursaadikute tagasikutsumist.
Kõnele järgnev arutelu tuleb kõnest huvitavam isegi Reinsalu puhul, kes on tuntud ebameeldivate küsimuste vältija ja oma jutu lõputu kordajana. Mida ma ise Reinsalult küsiksin?
Kui kaugele on valmis Eesti välisminister USA kiitmisel minema ning kas välisminister arvab tõesti, et liitlast ei tohi kritiseerida, kui liitlane käitub pehmelt öeldes veidralt? Eesti oli üks esimesi riike, kes kiitis heaks Iraani kindrali Soleimani tapmise, samal ajal kui liitlased tõstatasid väga põhimõttelise küsimuse selle aktsiooni kooskõla kohta rahvusvahelise õigusega. Reinsalu asus ühena esimestest toetama Donald Trumpi Lähis-Ida rahuplaani, hoolimata sellest, et see sõlmiti üle palestiinlaste peade, et palestiinlased lükkasid selle kohe tagasi ning praeguseks on seda teravalt kritiseerinud ka Euroopa Liidu välispoliitika kõrge esindaja Josep Borrell.
Eesti oli üks esimesi ja väheseid riike, kes sõlmis USAga memorandumi 5G turvalisuse (loe: Huawei välistamise) kohta ning liitus Trumpi religioonide vabaduse initsiatiiviga. Miks tormab Eesti kiitma kõike, mida Trumpi administratsioon teeb? Kas see teeb meist paremad liitlased? Kas Eestis on alanud võistlus Trumpi suurima sõbra tiitli pärast?
Küsiksin ka Euroopa Liidu väärtuste kohta. Kuidas hindab välisminister õigusriigi olukorda Poolas ja Ungaris ning miks peab ta nii oluliseks koostööd just nende riikidega? Kas välisminister saab aru, et Eesti liiga agar toetus Ungarile ja Poolale võib lüüa valusalt meie põllumeeste pihta, kui koostatakse järgmist ELi eelarvet ning vähendatakse nendele riikidele antavaid toetusi, kes ei täida kõiki õigusriigi põhimõtteid? Millisena näeb välisminister ELi tulevikku ning kuidas hindab valitsuskaaslaste soovi «lõhkuda euroliit» ja «tuua Eestile tagasi suveräänsus»?
Vaatasin rahuplaani väljakuulutamist CNNis ja kujutasin ette olukorda, kui mikrofoni taha tulevad meile mittesõbralike riikide X ja Y esindajad ning ütlevad, et leidsid parima lahenduse Eesti riigile ja rahvale. Õõvastav.
Venemaa kohta küsiksin, milline ikkagi on Eesti välispoliitika Vene suunal, kui Eesti riigi nr 1 (president Kersti Kaljulaid) kohtub president Vladimir Putiniga, Eesti riigi nr 2 (riigikogu esimees Henn Põlluaas) esitab Venemaale territoriaalseid nõudmisi ja Eesti riigi nr 3 (peaminister Ratase) erakonnal on jõusolev koostöökokkulepe Putini Ühtse Venemaaga?
Vahemärkusena selgitan, et rahvusvahelised lepingud ei lõppe ega kao iseenesest. Rahvusvaheline leping on nagu rasedus: see kas on või ei ole. Nii et kuni Keskerakond ei ole konkreetselt informeerinud Ühtset Venemaad soovist koostööleping lõpetada, on see jõus. Segane on seis Eesti kompensatsiooninõuetega Nõukogude okupatsiooni eest, mida Reinsalu justiitsministrina väga tugevalt toetas. Kas välisministrina on ta oma meelt muutnud?
Küsiksin ka rahvusvahelise õiguse ja rahvusvahelistel reeglitel põhineva maailmakorra kohta. On väga õige, et see on üks Eesti prioriteete ÜRO Julgeolekunõukogus, sest rahvusvaheline õigus ja rahvusvahelised normid on Eesti-suguse väikese riigi püsimajäämise tagatis. Ka siis, kui mõni riik otsustab kokkulepitud reegleid rikkuda, nagu tegi näiteks Venemaa Krimmi okupeerides. See, et mõni riik ei täida rahvusvahelist õigust, ei tee seda kehtetuks. Nagu roolijoodikud ei tee kehtetuks liiklusseadust. Rikkumistele tuleb reageerida – nii oma riigi sees kui rahvusvaheliselt. Püüeldes veel rohkem selle poole, et kõik täidaksid kokkulepitud reegleid.
Paraku on Trumpi Lähis-Ida rahuplaani kiitmine Eesti poolt kahepalgeline. See plaan rikub rahvusvahelise õiguse ühte väga olulist põhimõtet: kokkuleppeid ei tehta üle nende peade, keda kokkulepe puudutab. Aga just seda USA ja Iisrael tegid. Vaatasin rahuplaani väljakuulutamist CNNis ja kujutasin ette olukorda, kui mikrofoni taha tulevad meile mittesõbralike riikide X ja Y esindajad ning ütlevad, et leidsid parima lahenduse Eesti riigile ja rahvale. Õõvastav. Kuidas saab Eesti toetada rahuplaani, mis rikub jämedalt rahvusvahelist õigust, ning kuidas mõjub see meie mainele ÜRO Julgeolekunõukogus?
Lõpetuseks tahan öelda endistele kolleegidele välisministeeriumis, sealhulgas suursaadikule Soomes Harri Tiidole: valitsused tulevad ja lähevad, välisministeeriumil on paremaid ja kehvemaid ministreid, nagu me mõlemad teame. Aga ma tean ka seda, et te seisate Eesti riigi ja rahva huvide eest nii, nagu oleme seda teinud alates 1991. aastast. Edu teile!