Käesoleva aasta esimesel mail möödub 20 aastat Eesti liitumisest Euroopa Liiduga.

Mul on olnud erakordne võimalus jälgida ja rääkida kaasa Eesti teekonnal Euroopa Liitu ja Euroopa Liidus. Kõik algas liitumislepingust, mille juriidilise teksti eest ma vastutasin. Mäletan siiamaani neid unetuid öid, kui sain aru, mida see ülesanne tegelikult tähendab – liitumisleping oli tuhandeid lehekülgi pikk. Riigikogusse viisime selle kaubakärudega, sest lisaks e-versioonile pidi olema ka paberversioon. Mäletan ka seda, et lõplikku teksti lipsas sisse trükiviga – Virtsu asemel oli ühel kaardil kirjas Virstu. Märkasime seda alles hiljem. Tänu Jevgenile tean täna, et viga sai juba 2004. aastal parandatud.

Olen erinevates ametites näinud, kuidas Eestist sai Euroopa Liit. Eesti tee Euroopa Liidus nagu ka Euroopa Liidu enda tee, on olnud käänuline nagu Eesti maastik – vahel üle küngaste ja mätaste ja vaevaga ülesmäge, siis jälle suure hooga mäest alla. Sellel teel on olnud suuremaid ja väiksemaid võite, vahel ka ebaõnnestumisi, aga see on parim tee, mida käia ja meil on parimad kaaslased, kellega seda käia, isegi kui nad vahel rappa lähevad või sohu eksivad. Küll me nad varem või hiljem mülkast välja tirime.

2007. aasta kevadel kogesin vahetult, mida tähendab Euroopa Liidu solidaarsus, kui Eesti Moskva saatkonna ees möllasid našistid ja Euroopa Liidu saadikud tulid Eestile oma toetust näitama. Jah, see oli seesama kord, kui saadikud murdsid läbi OMONi rivi ja Rootsi saadiku autolt rebiti maha lipp. Nad tulid, sest niimoodi on kombeks Euroopa Liidus, sest meil, Euroopa Liidus hoitakse ja toetatakse üksteist.

2014. aastal tähistasime kümmet aastat Euroopa Liidus. Venemaa oli selleks ajaks vallutanud 20% Gruusia territooriumist ja okupeerinud Krimmi. Ning ometigi ei uskunud minu Lääne kolleegid-välisministrid, kui selgitasin neile Kremli agressiivsust ja Putini valelikkust.

Kõik muutus 24. veebruaril 2022. Jah, Euroopa Liit oleks pidanud tegutsema palju varem ja mitte uskuma Kremli propagandiste. Jah, Euroopa Liit on vahel aeglane ja bürokraatlik (ütlen seda endise välisministrina), aga kui ta hakkab liikuma, siis läheb nagu jäälõhkuja – visalt ja vapralt, oma eesmärgi poole.

Mul on hea meel, et Eesti inimeste toetus Euroopa Liidule on jätkuvalt kõrge, nii et isegi EKRE ei julge enam rääkida Euroopa Liidust lahkumisest. Nad on aru saanud, et rahva vastu ei saa ja see oleks sama jabur kui ristiretk, et mitte öelda – tõrvikuretk, mille EKRE korraldas Eesti Kaitseväe ja kindral Heremi vastu.

Eesti astus 20 aastat tagasi Euroopa Liitu ja NATO-sse, et jääda vabaks, saada õiglasemaks ning tagada oma julgeolek. Eesti inimeste kõrge toetus mõlemale liidule näitab kõige ilmekamalt, et valikuga ollakse rahul ning Euroopa Liit ega NATO pole meid alt vedanud.

Euroopa Parlamendis näen igapäevaselt, kui ühte me oleme Euroopa Liiduga kasvanud. Kõik, mis toimub Brüsselis puudutab meid samavõrd, kui see, mis toimub Toompeal või Paides. Isegi, kui kellelegi tundub, et Brüssel on kaugel ja Euroopa Liidust tulevad kahtlased korraldused, tuleb ikka ja jälle meelde tuletada, et Eesti ongi Euroopa Liit ja igas Euroopa Liidu otsuses on tükike Eestit.

Sellel nädalal oli eelviimane Euroopa Parlamendi plenaaristung Strasbourgis. Sõitsin hommikul trammiga Parlamendi poole ja nägin ühe maja fassaadil kivisse raiutud sõnu (vabandan oma kehva prantsuse keele pärast) – LIBERTE, EGALITE, FRATERNITE.

Jah, see on Prantsuse revolutsiooni loosung – vabadus, võrdsus, vendlus. Selle nimel valati verd 1789. aastal Pariisi barrikaadidel.
Täna valatakse VABADUSE eest verd Ukrainas – Ukraina, Eesti ja kogu Euroopa vabaduse eest. Ukrainas rünnatakse vabadust relvaga, aga vabadust võib rünnata ka relvata.

Meie endine erakonnakaaslane Toomas Hendrik Ilves ütles kunagi, et “me oleme vabad ja seega oleme suured”. Ma parafraseerin – me oleme vabad ja see on parim, mis meiega on juhtunud, aga me peame meeles pidama, et vabadus ei ole iseenesestmõistetav. Vabaduse eest tuleb seista ja seda tuleb hoida iga päev, nii Ukrainas, Euroopa Liidus kui ka Eestis.
Mäletate EKREIKE valitsust? Tundub, et see oli väga ammu, aga kas ikka oli? Lubage ma meenutan. Ettevalmistus ühiskonda lõhkuvaks abielureferendumiks. Sellised sõnad meie inimeste aadressil, mida ei sobi ja ei taha korrata. Irvitamine Soome peaministri, Leedu valimiste ja USA presidendi üle. Õpetajate, arstide, kohtunike ja ajakirjanike mõnitamine ning meie venekeelsete inimeste ja LGBT+ kogukonna solvamine. Ja mäletate, mida öeldi 27-aastaste naiste kohta, kellel ei ole lapsi? Tsiteerin seenior ja juunior Helmesid – nad ei saa maailma asjadest aru ja nad on ühiskonnale kahjulikud elemendid.

Võib ju öelda, et mis vahet, mida Eesti ministrid räägivad. Pealegi, kui peaminister on valmis nende eest lõputult vabandama. Aga vahe on ja väga suur. Nii nagu me jälgime täna murega Ungaris toimuvat, jälgiti imestuse ja arusaamatusega Eestis toimuvat. Pea iga nädal pidin vastama oma EP kolleegide küsimusele – mis teil seal toimub? Mis on juhtunud, et edumeelsest riigist on saamas Ungari minikloon?

Vastus oli lihtne – EKREIKE juhtus.
EKREIKE oli šokiteraapiaks Eesti ühiskonnale. Need, kes arvasid rumalusest või naiivsusest, et saavad EKRE valitsusvastutusega parketikõlbulikuks muuta, pidid tunnistama, et eksisid. Ja isegi, kui nad ei tunnistanud seda avalikult, siis tehti see neile väga selgeks Riigikogu 2023 valimistel.

Nüüd on samasugune valik Euroopa ees – kas me läheme demokraatia tugevdamise teed või läheme vabaduste ja õiguste piiramiste teed? Vähemuste ja naiste õiguste piiramine, abortide keelustamine, vikerkaarelippude keelamine, LGBT+ vabade linnade väljakuulutamine, meediavabaduse piiramine, kohtute politiseerimine, flirt Trumpiga, Putini ülistamine, Orbani imetlemine, Ukraina viskamine Vene tankide alla – see ei ole fantaasia ega Orwelli düstoopia, see kõik on toimunud viimastel aastatel Euroopa Liidus ja osaliselt ka Eestis.

Lubage veelkord meenutada. “Isamaa ei pea vajalikuks Fideszi väljaheitmist Euroopa Rahvaparteist,” ütles välisminister Urmas Reinsalu aprillis 2020, kui kellelgi ei olnud enam kahtlusi Orbani režiimi suhtes ning EL oli juba algatanud nn artikkel 7 protseduuri süüdistades Ungarit õigusriigi põhimõtete rikkumises. Reinsalu välisministri aega jääb ka piinlik episood, kui ta keelas Eesti saatkondadel toetada LGBT+ liikumisi asukohariikides. Eesti oli üks väheseid riike koos Valgevene ja Venemaaga, kes ei heisanud LGBT+ tähtpäevadel vikerkaarelippe väljendamaks solidaarsust ja lugupidamist neile kogukondadele kogu maailmas.

Täna nimetab Isamaa ennast “mõistuse hääleks”, Reinsalu on Orbanist distantseerunud ja kutsub üles muutma Euroopa Parlamendi valimisi umbusaldushääletuseks Eesti valitsuse vastu.
Mina kutsun üles valima vaba ja demokraatlikku Euroopat ning jätma EKREIKE ajalukku, kus ongi tema koht. Euroopa Parlamendi valimised peavad jääma Euroopa Parlamendi valimisteks. Ja neile, kes on pettunud Reformierakonnas ja Eesti 200s, ütlen ma järgmist – ma saan aru teie pettumusest, aga ärge, palun, pöörake selga liberaalsele maailmavaatele, ärge minge kaasa parempoolsete hüsteeriaga, hääletage ka Euroopa Parlamendi valimistel demokraatia, vabaduse ja julgeoleku poolt, hääletage sotsiaaldemokraatide poolt.

Eestis püüab Isamaa ennast EKREST lahti haakida ja ma möönan, et osaliselt on see ka õnnestunud. Ainult, et küsimus jääb – kui kauaks? Millal tekib Isamaal uus kihk heita leivad EKREga ühte kappi? Seda enam, et ka EKREIKE ristiisa on nüüd Isamaa ridades.

Pean tunnistama, et Euroopa Parlamendis ei olegi enam suurt vahet Identiteet ja Demokraatia/EKRE ja Euroopa Rahvapartei/Isamaa vahel, niivõrd sarnased on nende vaated enamustes küsimustes, alustades vähemuste ja naistega ning lõpetades sotsiaalteemade ja keskkonnaga.

Toon ühe konkreetse näite viimasest ajast, mis mulle väga hinge läks. Hääletasime plenaaristungil Ukrainat toetavat resolutsiooni. Üks parandusettepanek puudutas Ukraina naiste õigust abordile Euroopa Liidus. Jutt oli Ukraina naistest, kes põgenesid sõja eest ja kellele Euroopa Liit annab ajutist kaitset. Ettepanek läks läbi, aga nii Terras kui Madisson hääletasid selle vastu. Nad hääletasid selle vastu, et Ukraina naised, sõjapõgenikud, saaksid teha Euroopa Liidus aborti. Kui julm peab olema, et selliselt hääletada?

Praegu on paremäärmuslased ja konservatiivid Euroopa Parlamendis vähemuses ning eelseisvatel Euroopa Parlamendi valimistel on meie ühises võimuses nad sinna ka jätta.

Need on valikud, mis seisavad juunis valijate ees. Need on valikud, mida peame valijatele selgitama.
VABADUSE kõrval on sotsiaaldemokraatidele alati olnud oluline ÕIGLUS.

Oleme näinud, et võimu ükskõiksus kõige haavatavamate vastu teeb neist kerge saagi populistidele ja äärmusideoloogiatele. Võim ei tohi suhtuda inimestesse ülbelt ja üleolevalt – olgu see poliitikate kujundamisel või toetuste jagamisel. Inimestel on õigus teada, mida võim teeb ja võimul on kohustus anda selgitusi ja aru. Isegi, kui see tundub tülikas ja ebapopulaarne.
Tsiteerin Lennart Meri: „On väga lihtne rääkida juttu, mis kõigile meeldib. Palju raskem on rääkida juttu, mis on tõde.“
Paraku oleme viimastel aastatel näinud nii Euroopa Liidus kui ka Eestis, kui raske võib olla tõe rääkimine ja kui lihtsalt võib õige eesmärgi allavett lasta, kui sellest ei räägita tõeselt ja arusaadavalt.

Toon veel ühe näite. 11. detsembril 2019 tutvustas Euroopa Liidu Komisjoni President Ursula von der Leyen Euroopa Parlamendis rohepööret. Tsiteerin: “Meie eesmärk on lepitada majandust ja meie planeeti, lepitada tootmist ja tarbimist meie planeediga ja teha seda meie inimeste heaks.…Me tahame olla esirinnas kliimasõbralikus tööstuses, puhastes tehnoloogiates, roherahastamises. …Me peame olema kindlad, et kedagi ei jäeta maha. Teisisõnu – üleminek peab töötama kõigi heaks ja olema õiglane või ta ei tööta üldse. …“

Väga õiged sõnad ka täna, neli aastat hiljem. Ja ometigi – kui kaugel me oleme rohepöördega? Poliitika, mis algas väga ambitsioonikalt, on tänaseks hääbumas, et mitte öelda – varjusurmas. Ja ometigi on keskkond valdkond, millega tuleb tegeleda kohe ja praegu. See on meie kohustus järeltulevate põlvede ees, oma laste ja lastelaste ees.

Miks ei toeta kõik inimesed rohepööret? Tundub see ju igati loogiline. Põhjuseid on mitu, nimetan paari. Arvan, et peamine põhjus on selles, et rohepööre jääb inimestele arusaamatuks ning seostub tihti nn tobedate reeglitega, mida Euroopa Liit ehk Brüssel peale surub. Asja ei tee lihtsamaks see, et siiani puudub selge arusaam – kes maksab kinni rohepöörde ning kuidas tagatakse sotsiaalne õiglus, et rohepööre ei tuleks nende arvelt, kellel on niigi raske.

Kui me tahame jätkata ambitsioonika rohepöördega, siis peavad meie inimesed nägema ja kogema, et rohepöördel on sotsiaalne mõõde ja rohepööre on arusaadav ning õiglane. Alustades kasvõi sellest, et toetatakse ümberõpet, luuakse uusi keskkonnasõbralikke töökohti, toetatakse majade soojustamist ja põllumehi, luuakse õiglane ja läbipaistev toetuste süsteem.
Probleemiks on ka järjest rohkem kinnistuv arusaam, et kui keegi toetab keskkonda, siis ta on millegi vastu – kas puidutööstuse või toidutööstuse või põllumehe või kalamehe või kellegi teise vastu. Populistlikud vastandumise pealesurujad on paraku tihti edukamad, kui faktidele tuginevad teadlased/eksperdid/poliitikud. Selline vastandamine on mitte ainult vale, vaid ka vastutustundetu, sest lõhestab veelgi ühiskondi, mis on niigi rohepöörde tõttu polariseerunud. Rohepööre saab olla edukas, kui lõppeb vastandumine ja osapooled tulevad kokku ning otsivad koos lahendusi. Usun, et Euroopa Parlament on selles osas teinud tänuväärset tööd, tuues kokku keskkonna- ja põllumajandus/kalandus komisjonid ning teinud puust ette ja punaseks, et põllumajandus võib areneda ka keskkonda kaitstes ja säästes, olgu jutt innovaatilistest lahendustest loomakasvatuses või sordiaretusest agronoomias.

Ka keskkonnaküsimustes on parempoolsete erakondade suhtumine silmakirjalik. Tuletan meelde, et kliimaneutraalsuse kohustuse võttis Eestile 2019. aastal EKREIKE valitsus eesotsas peaminister Ratasega. (Vähemalt üks asi, mida EKREIKE tegi õigesti). Kindlasti oli peaminister Ratasel uhke seista pidupäeval teiste peaministrite kõrval. Aga peagi saabus argipäev, lubadusi tuli hakata ellu viima ning suhtumine muutus 180 kraadi. Praktikas tähendab see seda, et mis iganes ettepanek kliimaneutraalsuse tegelikuks saavutamiseks tuleb, on Identiteet ja Demokraatia/EKRE ja Euroopa Rahvapartei/ISAMAA vastu. Looduse taastamine – ei, hoonete renoveerimine – ei, metsaraie vähendamine – ei jne. jne.

Ma loodan, et järgmine Euroopa Komisjon ei jookse kliima- ja keskkonnateemadega lati alt läbi, vaid analüüsib olukorda, teeb järeldused, võtab vastu otsused ning jätkab ambitsioonika rohepöördega. Samuti loodan, et sellel teel seisab Komisjoni kõrval rohepööret toetav ja mitte kaikaid kodaratesse loopiv Euroopa Parlament. Ka see on valik, mis seisab juunis valijate ees.

Aga tagasi õigluse juurde. Õiglus peab toimima ka riikide – Euroopa Liidu liikmesriikide – vahel, olenemata suurusest, rikkusest, asukohast, ajaloost.

Sellega seoses meenuvad mulle Marju sõnad, mida ta ütles siinsamas Paides 2021. aastal pidades ühte kolmekümne kolmest kõnest:
Me peame selle eest seisma, et meile kui kõige väiksemale oleksid meile sobivad mõõdud, et see Euroopa rätsepaülikond oleks meile sobiv, mitte liiga suur. Kui meie kinganumber on kolmkümmend viis, siis me ei pea kandma numbrit nelikümmend viis.

Usun, et me oleme 20 aasta jooksul palju õppinud ja seisame täna oma õiguste ja õigluse eest väärikalt ja kindlalt. Mäletan väga hästi, kuidas käisime koos välisministeeriumi kolleegidega enne 2003. aasta referendumit Eestis ringi ja selgitasime, et Eesti ei kaota Euroopa Liidus oma nägu, keelt ega kultuuri. Tõime näiteks iiri keelt ja kultuuri, mis lõi õitsele pärast Euroopa Liiduga liitumist. Pean tunnistama, et väga uhke on rääkida Euroopa Parlamendi väärikas plenaarsaalis eesti keeles ja teada, et eesti keel on võrdne teiste Euroopa Liidu keelte seas. Usun, et meile ei topita jalga palju suuremaid kingi, kuigi nii mõnelgi juhul seisab Eesti väärikalt mitu numbrit suuremates jalanõudes ja näitab eeskuju endast palju suurematele ja võimsamatele.
Üks sellistest valdkondadest on JULGEOLEK.

2012. aastal pälvis Euroopa Liit Nobeli rahupreemia, kuna suutis tagada varem sõdade käes vaevelnud mandril rahu püsimise. Nobeli komitee märkis, et “ühendus ja tema eelkäijad on üle kuue kümnendi aidanud kaasa rahu ja lepitamise ning demokraatia ja inimõiguste edendamisele Euroopas.”

Kümme aastat hiljem puhkes Euroopas täiemahuline sõda. See, mida Eesti poliitikud ja diplomaadid olid rääkinud aastakümneid, osutus tõeks, Venemaa paljastas oma tegeliku näo ja kavatsused. Ka nendele, kes lootsid kasvatada Venemaast Euroopa Liidu partneri ning hoida ära Venemaa agressiivsed eesmärgid Nord Stream 2-laadsete projektidega. Sai lõplikult selgeks, et totalitaarse režiimi agressiivsuse pidurdamiseks ei piisa sõnast ega gaasitorudest.

Eestist on saanud üks Ukraina toetamise eestkõnelejatest, olgu tegemist relvastuse andmisega Ukrainale, põgenike vastuvõtmisega, Euroopa kaitsetööstuse varjusurmast ülesäratamisega või Venemaa vastutusele võtmisega.
Meie sõnum on selge – meie ise ja kogu Euroopa peab olema sõjaliselt võimekam. Seepärast toetame ettepanekut määrata järgmises Komisjonis ametisse kaitsevolinik.

Olen uhke selle töö üle, mida oleme teinud Sveniga nii fraktsioonis kui ka kogu Euroopa Parlamendis. Meil õnnestus veenda nii üksikuid sotsiaaldemokraatliku fraktsiooni liikmeid kui ka fraktsiooni tervikuna paaris kriitilises Venemaa – Ukraina sõja küsimuses, sealhulgas Venemaa tunnistamises terrorismi toetavaks riigiks. On väga hea tunnistada, et Euroopa Parlament ja Euroopa Parlamendi sotsiaaldemokraatide fraktsioon on Ukraina toetamisel olnud üksmeelsem, kui oleksin arvanud. Euroopa Parlament on olnud Ukraina toetamisel Euroopa südametunnistuseks ning ei ole lasknud Komisjonil ja liikmesriikidel sõjast “ära väsida”.

Nüüd tuleb jätkata, et toetus Ukrainale ei kaoks, et lisaks majanduslikule ja humanitaarabile suureneks oluliselt sõjaline abi Ukrainale. Et Ukraina võidaks ja Venemaa vastutaks. Ainult siis võib jälle rääkida rahust ja julgeolekust Euroopas.

Tuleb tunnustada president Macroni, kes ühena vähestest Lääne-Euroopa riigipeadest ütles väga selgelt ja konkreetselt, et Venemaa ei peata oma territoriaalseid ambitsioone, kui võidab sõja Ukrainas ning see muutuks eksistentsiaalseks ohuks ka prantslastele.

Samas ei ole ma nõus nendega, kes kasutavad sõda Ukrainas ettekäändena, et teiste, ilmselget neile ebamugavate teemadega mitte tegeleda. Sõda Ukrainas on ja jääb väga oluliseks, aga selle taha ei tohi pugeda, et midagi olulist tegemata jätta. Pigem vastupidi – toetus Ukrainale püsib kõrge ainult siis, kui võtame tõsiselt ka siseriiklikke väljakutseid ning seisame oma inimeste heaolu eest.

Head sõbrad
Viis aastat tagasi olid Riigikogu valimised just lõppenud ja ees ootasid Euroopa Parlamendi valimised. Meie toetus oli 10% kandis ja meile ennustati võitlust EP viimase ehk kuuenda koha pärast. Läks teisiti – me tegime väga hea tulemuse, saime kaks kohta ja Isamaa esikandidaat – Terras – jäi ootama Brexitit. Tal vedas, Brexit toimus ja kindral tuli pool aastat hiljem varumehena Euroopa Parlamenti.

Täna on meil võimalus korrata 2019. aasta edu ja saata Euroopa Parlamenti kaks saadikut. Miks ma nii arvan?
Esiteks, meil on väga tugev nimekiri ja ma rõhutan – triibuline nimekiri. Meie nimekirjas on kaks Euroopa Parlamendi saadikut ja üks varasem eurosaadik, minister ning kuus endist ministrit, Riigikogu fraktsiooni esimees, Narva populaarseim inimene, Tallinna öölinnapea ja sõõm värsket õhku… Väidan, et ükski teine erakond ei suuda sellist nimekirja välja panna. Meil on erakordsed inimesed, kes on valmis kampaanias kaasa lööma, tulema tänavatele ja laatadele, et selgitada inimestele, mille eest me seisame Euroopa Liidus ja Eestis.

Teiseks, meid saab usaldada, sest me ei vea alt. Me oleme tegudega tõestanud, et ei räägi enne valimisi ühte ja pärast valimisi teist. Me oleme keerulisel ajal usaldusväärne valik. Me ei võimesta äärmuslasi ega tee kompromisse nendega, kes ei austa demokraatiat.

Kolmandaks, me seisame õige asja eest. Kinnitasime äsja meie EP valimiste programmi, mis on progressiivne, tulevikku vaatav ja Eesti huvisid kaitsev. Me seisame nende põhiväärtuste eest, millele Euroopa Liit rajati ja mis on praegu rünnaku all.
Me seisame ühtse ja tugeva Euroopa Liidu eest, me seisame vaba Eesti eest, me seisame iga Eesti inimese eest!
Me võime sirge selja ja kõva häälega öelda, et iga sotsiaaldemokraatidele antud hääl on hääl vabama, õiglasema ja turvalisema Euroopa poolt!
Me seisame kaljukindlalt VABADUSE, ÕIGLUSE JA JULGEOLEKU EEST!