Ja lendavadki EKRE esimesed valimistejärgsed pärlid. On tunne, et valitseb kaks reaalsust: üks, mida kirjeldavad Ratas ja Seeder – kuidas EKRE on juba praegu muutnud oma põhimõtteid ja kui edukalt läbitakse üksteise järel koalitsioonikõneluste peatükke – ning teine, mis toimub tegelikkuses. Nii nagu elas Jüri Ratas enne valimisi ühes reaalsuses, aga pärast hoopis teises („Minu jaoks on koostöö EKREga võimatu“ vs „Keskerakond alustab läbirääkimisi EKREga“), kirjutab Marina Kaljurand.

Lugege Martin Helme intervjuud Deutsche Wellele. Siin saavad kokku martinhelmelik lausvale („Inimestele ei meeldi Euroopa Liit üldse“, „Valitsus valetab [sisserändajate arvu kohta]“), lausrumalus („Euroopa Liidust pole Eesti majandusele kasu olnud“), lausvihkamine (ikka seesama kulunud jutt globaalsest vasakpoolsete vandenõust). Kus on need muutused, millest Ratas ja Seeder räägivad?

Praegune intervjuu on lihtsalt tragikoomiline, on ju igas parlamendis „oma Zhirinovski“. Seda teavad ka ajakirjanikud. Aga kui sellist juttu räägiks Eesti Vabariigi valitsuse minister, näiteks välis- või kaitseminister? Siis oleks see samm meie riigi julgeoleku ja turvalisuse, selle kaudu ka Eesti riikluse ohtu seadmise suunas.