Olen viimastel nädalatel jälginud Eestis toimuvat arutelu idufirmade üle ja see pole julgustav ega tulevikku vaatav. Otse vastupidi – murelikuks tegev, kirjutab Euroopa Parlamendis idufirmade toetusrühmaga liitunud sotsiaaldemokraat Marina Kaljurand Äripäevas.
Endise diplomaadi ja välisministrina tean, kui tähtis on igale riigile rahvusvahelised edulood, mis tõmbavad tähelepanu, aitavad ligi meelitada investeeringuid ja turiste. See on põhjus, miks olen kõigis oma varasemates ametites püüdnud toetada Eesti ettevõtteid ja iduettevõtteid – alustades saatkonnas toimuvatest promoüritustest ja lõpetades äridelegatsioonide juhtimisega.
Ühes liigas Ränioru ja Iisraeliga
Eesti edulugu on olnud e-riik, tänu millele me oleme maailmas kümneid kordi nähtavamad kui meie 1,3miljoniline rahvaarv seda eeldab. Üks osa meie aastatega ehitatud e-Eesti eduloost on idufirmad, mida meil tegutseb praegu Startup Estonia andmetel aktiivselt suurusjärgus 650. Ehk iga 100 000 elaniku kohta tuleb üle viie tegusa idufirma, per capita teeb see Eesti võrreldavaks maailma tehnoloogiasektori liidrite Silicon Valley ja Iisraeliga.
Iga arukas valitsus toetab ettevõtlust ehk piltlikult öeldes kastab seda õunapuud, mis kasvab. Ent jälgides Eestis toimuvat, tundub mulle järjest enam, et paremal juhul on Jüri Ratase valitsus idufirmade suhtes ükskõikne, kohati aga tekib mure, et idufirmadest hakatakse kujundama osa Eesti inimeste silmis vaenlast. Kuidas muidu mõista IT-ministri avalikke rünnakuid idufirmade suhtes ning Eesti tuntuimate idufirmade juhtide kurtmist, et uus IT-minister pole kordagi kellegagi neist isegi suhelnud.
Suhtumine idufirmadesse meenutab seda, kuidas juba aastaid varemgi on ühes osas ühiskonnas teadlikult tekitatud tunnet, et kui Eestil või mõnel osal Eesti ühiskonnast läheb hästi, siis tuleb see kellegi teise arvel. Või et vähemalt on keegi teine nende edulugude võrra vaesemaks jäänud või ära unustatud. Nii proovis Keskerakond aastaid oma toetajaid veenda, et Eesti e-teenustel, näiteks ainulaadsetel e-valimistel, põhinev rahvusvaheline edulugu on neilt midagi ära võtnud. Või et inimest, kes eelistab valida valimisjaoskonnas, ei väärtustata ning elu läheb temast mööda.
Loogiline on, et e-Eesti või ühe uue majandusvaldkonna kiire areng on kogu ühiskonna huvides ja peab tooma majanduslikku kasu kõigile meie inimestele. See pole aga võimalik, kui poliitikud külvavad umbusku iduettevõtjate suhtes.
Elu on tõestanud, et edukad on need ühiskonnad, nagu Põhjamaad, kus juhindutakse arusaamisest, et kui kellelgi läheb hästi, siis võidavad sellest kõik. Idufirmad (nagu ka e-valimised, e-maksuamet, e-kool, juhilubade taotlemine internetis jne) ei võta kelleltki midagi ära. Vastupidi – idufirmad annavad tööd, hoiavad Eesti mainet ning panustavad seeläbi kaudselt ka Eesti julgeolekusse. Kusjuures nad teevad seda nii Eestis, Euroopas kui ka USAs. Tegutseb ju osa neist nii Euroopas kui ka USAs, kus asub idufirmade pealinnana tuntud Räniorg ning mis on Eesti julgeoleku tagamisel võtmetähtsusega.
Globaalsete nomaadide panus
Idufirmades töötas maksuameti andmetel eelmises kvartalis ligi 5300 töötajat ning maksudena laekus nendelt riigieelarvesse 20 miljonit eurot. See tähendab, et mistahes rahvusest need töötajad ka pole, nende keskmisest kõrgema palga pealt makstakse sotsiaalmaksu ja tulumaksu. See tähendab, et Pipedrive’i või TransferWise’i töötajad osalevad praeguste Eesti pensionite tasumisel, rahastavad haiglaid, panustavad õpetajatele ja politseinikele palga maksmisesse. Idufirmad toetavad Eesti haridust ja teadust, olgu selleks 3D-printerite kinkimine koolidele või teaduse lisarahastamine.
Mida nad vastu tahavad? Kuna idufirmade ärimudel rajaneb väga kiirel kasvul, siis erinevad nad traditsioonilisest piimatööstusest või meediakontsernist ning võivad kohati vajada eripärast õigusandlikku keskkonda. Kui Eesti majanduskasv on viimastel aastatel olnud ümmarguselt 2-3%, siis idufirmad on kasvanud keskmiselt 30% aastas ehk üldisest majandusest kümme korda kiiremini.
Välistööjõuks avatud
Teiseks eripäraks on rohkearvulise välistööjõu kasutamine. Idufirmades töötavad IT-spetsialistid, keda võib naljaga pooleks nimetada rahvusvahelisteks IT -nomaadideks.
Reeglina on nad kõrgelt haritud ja hästi tasustatud ning rändavad töökohti paari aasta tagant vahetades riikide vahel. Ja kui mõni peakski soovima Eestisse alaliselt elama jääda, peaksime olema õnnelikud, arvestades meie rahvaarvu suurust ja demograafilist tulevikuväljavaadet.
Igati mõistlik on arvestada seda tüüpi tööjõu eripäraga ning kohendada reegleid nii, et oleme avatud seaduslikult Eestisse tulevale tööjõule, sealhulgas idufirmadesse värvatud välistöötajatele.
Seda kõike võib võtta tüütu probleemina, aga võib võtta ka võimalusena arendada kogu Eesti ettevõtluskeskkonda. Selle asemel, et külvata idufirmade suhtes umbusku, loogem neile usaldusväärne tegevuskeskkond. Liitusin Euroopa Parlamendis idufirmade toetusrühmaga, et aidata ka seal kaasa Eesti ja kogu Euroopa idufirmadele soodsa kasvukeskkonna loomisele. Euroopa peab selles valdkonnas taastama USA-le kaotatud konkurentsivõime.