„Kui Mart või Martin Helme ütleb mõnes intervjuus midagi LGBT või tsiviilühiskonna kohta, on see homme Euroopa Parlamendi uudiste kokkuvõttes,“ kinnitab Õhtulehele kevadel europarlamenti valitud Marina Kaljurand, et Eestil hoitakse silm peal.
Mis riigi heaks te töötate?
Eesti riigi heaks. Laiemalt Euroopa heaks. Kui minna killuke veel suuremaks, siis kõigi inimeste heaks, kes jagavad minuga samu väärtusi ja põhimõtteid.
Ma lugesin teie CVd. Kui Eestis peaks olema üks luuraja, kes töötab luure keskagentuuri, Mossadi ja Venemaa Föderatsiooni välisluureteenistuse heaks, võiksite see olla teie.
Ma ei tea, milline on spiooni CV. Teie kurvastuseks pean ma ütlema, et ükski nimetatud teenistustest pole kunagi püüdnud mulle läheneda.
Äkki pole te lähenemiskatsest aru saanud?
Ma arvan, et 30 aasta pikkuse diplomaadikarjääri jooksul, elades ja töötades suursaadikuna nii Ameerika Ühendriikides, Venemaal kui ka Iisraelis, on mul see tunnetus ikkagi tekkinud. Kõik diplomaadid saavad ka vastava väljaõppe – kuidas tunda ära mõne riigi välisteenistuse või luure lähenemine.
Rääkige, palun, meile ka.
Kindlasti ei hakka ma siin jutustama, mida õpetab diplomaatidele kaitsepolitsei, aga võin anda soovituse – kui te tunnete Venemaal reisides, et kohtumine kellegagi polnud päris loogiline, kui teile esitati imelikke küsimusi, või kui üldse mingi uus tutvus tekitas küsimusi, siis rääkige sellest kapole.
Tundsite te Moskvas suursaadikuna elades oma privaatruumides end turvaliselt?
Minu residents oli saatkonnas ja seal tundsin ma ennast nii töötades kui ka elades täiesti privaatselt. Nende ruumide turvalisust kontrollivad ju meie eriteenistused. Väljaspool saatkonda pidin ma muidugi arvestama, et mind võidakse jälgida ja pildistada. Pidin vaatama, kellega, kus ja kuidas ma suhtlen, ma ei saanud lubada endale käitumist, mis oleks võinud mind hiljem kompromiteerida.
Töötamine Moskvas erines palju töötamisest Washingtonis, kus ma tundsin ennast vaba inimesena vabal maal. Moskvas ei tundnud ma seda väljaspool saatkonna ruume kordagi.
Ma olen kuulnud vihjeid, kuidas Vene eriteenistused jätavad teinekord meelega maha rõlgeid märke, et näidata välismaalasele: me käisime vahepeal su korteris.
Ma ei tea mitte ainult vihjeid, vaid ka konkreetseid olukordi, aga kindlasti ei hakka ma neid praegu siin teiega arutama.
Kas te ei taha neist rääkida või te ei tohi?
Ei taha ja ei tohi.
Aga kunagi kauges tulevikus, pensionipõlves, kirjutate…
Mul on lastega kokkulepe, et ma kirjutan memuaarid, mis avaldatakse pärast minu surma. Ma ei usu memuaaridesse, kus räägitakse inimestest, kes on veel elus, või kellega töötatakse ikka veel koos. Väga raske on olla üdini aus, kui pead järgmisel päeval samale inimesele otsa vaatama.
Memuaaride aususe osas jääb alati see küsimus, kui palju on autor jätnud end natuke paremasse valgusse, kui ta objektiivselt võttes ehk olema peaks.
Paraku see on nii, jah. Autor ei saa ilmselt olla lõpuni objektiivne, ta lisab paratamatult omapoolse nägemuse.
Kui oluline on Venemaal näiteks äri- ja kultuurieliidiga suheldes kaubamärgikeel? Et kui sa tahad olla tõsiseltvõetav, pead sõitma Mercedesega, kandma Louis Vuittoni kotti, jooma kindlat marki konjakit ja šampanjat?
Diplomaatias ei mängi kaubamärgid enam tähtsust. Küll aga reklaamitakse ühel või teisel moel oma riiki. Selge see, et prantslased ei sõida Saksamaal toodetud autodega. Eestil autotööstust pole, meie saadikud sõidavad sellega, mille hange on riigile soodsaim.
Volikirju üle andes olen ma püüdnud Eestit reklaamida sellega, et olen kandnud Eesti moekunstniku disainitud kleiti või kostüümi. President Putinile ja president Obamale andsin volikirju üle Ülle Suurhans Pohjanheimo disainitud kostüümides.
Kui ma lendasin esimest korda külla Siberis elavatele eestlastele, ostsin ma naaritsakasuka. See oli tollel ajal, 2005. aastal, küll selline asi, mis pidi olema ühel proual seljas. Ilus, soe ja praktiline. Praeguseks olen ma nii palju muutunud – mu tütar on väga aktiive loomakaitsja! –, et nüüd ma naaritsakasukat ei ostaks.
On see vähemalt alles?
Kasukas on mul kapis ja vahel väga külma ilmaga panen ma selle ka selga.
Küsimus polnud aga diplomaatilise asjaajamise kohta, vaid sellest, kui suur osa on kaubamärgikeelel suhtlemises äri- ja kultuurieliidiga?
Mina seda tunnetanud ei ole. Kui ma suhtlesin Venemaal kultuurieliidiga – ja ma tegin seda tihti, sest ametlik Venemaa minuga pärast 2007. aasta sündmusi rääkida ei tahtnud, ma olin paaria –, siis nemad ei omistanud välisele tilulilule mingit tähtsust.
Ja europarlamendis on väline tilulilu samuti absoluutselt tähtsusetu?
Jah. Vähemalt nendel ametikohtadel, kus mina olen olnud.
Mõni sots või roheline ei kanna demonstratiivselt kartulikottidest tehtud kleiti – et rõhutada oma ökosust?
Mõned ikka, eriti roheliste seas: mõni kannab sõnumiga T-särki, teine – nokamütsi. Teistes fraktsioonides on peeneid prouasid ja härrasid, kelle riietuses ja aksessuaaride seas torkavad silma kallid firmamärgid.
No teie olete ikkagi prouassots. Teil on ju väike Louis Vuittoni kottide kollektsioon?
Mitte ühtegi Louis Vuittoni kotti mul ei ole.
Kas niimoodi üldse saab Eestit esindada?
Eestit? Kindlasti saab! Mina usun, et riiki ei esinda kott, vaid ikka inimene.
Kuigi mul muidugi on paar kuulsa firma käekotti.
Mäletan oma lapsepõlvest, et minu rahvusidentiteet põhines paljuski anekdootidel. Eestlane, venelane ja sakslane istuvad vangikongis…
…üksikul saarel…
…või üksikul saarel, kust pääsemiseks peavad nad lahendama mingi ülesande ja eestlane on ikka võidumees. Edasi tulid juba anekdoodid hiinlastest, iirlastest, gabrovlastest, juutidest ja nii edasi. Sellised anekdoodid on stereotüüpide kasvatamise kool ja taimelava.
Ma olen nõus!
Stereotüüpidel on aga üks veider omadus: nad on keskmise inimese – keda pole olemas – osas sageli väga täpsed.
Ma olen ka sellega nõus. Anekdootides on prantslane ikka hurmur, sakslane pedant, venelane napsivend ja eestlane veidi aeglane tüüp, kes ometi leiab õige lahenduse. Mingid rahvusele omased jooned kuskilt sealt välja tulevad ja vastu peegeldavad.
Räägivad diplomaadid omavahel ka seda tüüpi nalju? Ütlete Iisraelist pärit kolleegile, et tead, ma kuulsin hiljuti geniaalset juudianekdooti?
Ikka räägivad. Kui ma olin suursaadik Iisraelis, oli mul võimalus saata president Rüütlit holokaustipäeva mälestustseremoonial Auschwitzi koonduslaagris. Väga-väga külm ilm oli, vipid istusid toolidel ja president Rüütel rääkis, kuidas tema kõrval olnud printsess Victoria sõna otseses mõttes lõdises. Eesti saadik Poolas oli toona hea kolleeg Aivo Orav, kes, nähes ette, et tuleb külm ilm, oli võtnud kaasa pläsku konjakiga.
Kui me seal siis seisime ja vaatasime värisevaid vippe, astus meie juurde Iisraeli delegatsioon. Pakkusime neile ka konjakit ning minu Iisraeli kolleeg ütles nii armsalt: „Kes oleks võinud arvata, et eestlased päästavad Auschwitzis juute.“
Nii et huumor on olemas, kõik on lõppude lõpuks inimesed, aga sa pead tunnetama, mida tohib öelda ja mida mitte. Mina ei oleks saanud endale seda lauset lubada.
Mu teine väga hea juudi kolleeg, professor Ben Israel, kellega olime koos rahvusvahelises küberkomisjonis, ütles kunagi infooperatsioonide kohta, et tema arvates oli esimene infooperatsioon piibel.
Nii et huumor on diplomaatidel täiesti olemas.
Mil määral on aga diplomaatia kõrgliigas avameelsust? Kuidas suhtlevad kinnise ukse taga ÜRO julgeolekukomisjoni alalised liikmed, kui peab võtma seisukoha ühe liikmesriigi osas. No viis Venemaa väed Ukrainasse. Kuidas sellist kaasust arutatakse? Kas pigem nii, et Venemaa ütleb: „Ukraina on olnud aastasadu meie huvisfääris, me ju pidime sekkuma, kui seal hakkasid jutud NATOst ja euroliidust.“ Ja ülejäänud impeeriumid noogutavad solidaarselt: „Arusaadav, hohollid ajaksid igaühe närvi. Katsuge tsiviilohvrite arv kontrolli all hoida, aga muidu – jõudu tööle.“ Või pigem nii: Venemaa teeb nägu, et ei saa üldse millestki aru; Hiina istub Huaweis ja nii edasi?
Ka kinnistel aruteludel esitavad diplomaadid reserveeritult oma riigi välispoliitika seisukohti. Nii et pigem see teine variant. Mis ei tähenda, et kuskil nurga taga ei võiks kahe vastandliku poole välisministrid rääkida nii, nagu teie esitasite: „Miks te oma väed sisse tõite?“ – „Aga see ongi ajalooliselt meie territoorium!“ Kuid niisugused arutelud ei toimu laua taga, kus istuvad kõik koos. Jah, ka laua taga võivad möllata emotsioonid, võidakse solvata ja visata nalja, aga peamiselt kantakse seal ikka väga tuimalt ette oma riigi poliitilisi avaldusi. Kui seal lubada endale kas või natuke teistsugune väljaütlemine, võtab sellest kohe keegi kinni ja su seisukoht mureneb.
Kui te kohtusite pronksiöö ajal Vene välisministeeriumi Teise Euroopa osakonna juhtajaga, kes on Eesti suursaadiku peamine suhtluspartner…
Minu ajal Pavel Maratovitš Kuznetsov, loomulikult kohtusin ma temaga, praktiliselt iga päev.
Kas teie kohtumistel rääkisid Pavel Maratovitš Kuznetsovi suu ja silmad eri keelt? Tema ametlik seisukoht oli ilmselt nõuda Venemaa kaasmaalaste diskrimineerimise lõpetamist Eestis?
Ma ei taha rääkida konkreetsetest isikutest, aga loomulikult oli mul Vene välisministeeriumis kohtumisi ka inimestega, kes said aru, mis tegelikult toimub. Vene diplomaatide ja isegi võimul oleva eliidi seas on küll ja küll inimesi, kes teavad väga hästi, mis on Eesti, milline on meie ajalugu, mis toimus 16. juunil 1940. Aga mul ei tekkinud kunagi ühegi kolleegiga Kremli võimuešelonist nii usalduslikku suhet, et ta oleks mulle seda ka tunnistanud.
Pakkusin tolleaegsele Vene asevälisminister Titovile, et kui mu volitused suursaadikuna lõppevad, lähme siia kõrvale rjumotšnajasse ja räägime – ning see, mis me räägime, jääb meie vahele.
Käisite siis kõrtsis?
Ei käinud. Aga ma arvan, et olen aastate jooksul õppinud inimesi tundma. Kõike ei pea ütlema, vahel piisab pilgust või žestist. Vahel näeb liigutusest või sellest, kuidas keegi pabereid tõstab, mida ta mõtleb. Mõni küsis kohe kohtumise alguses: „Noh, kas inimõigustest räägime?“ – „Kas teie seisukohad on muutunud?“ „Ei. Aga teil?“ – „Ei!“ – „Paneme siis need teemad kõrvale ja räägime asjast.“
Olen kohanud väga erinevaid Vene diplomaate. Nende seas on endist Nõukogude nomenklatuuri ja ka neid, kes on saanud välismaal väga hea väljaõppe. Väga paljud neist on diplomaatide perekondadest, kus nad on juba emade-isadega elanud välismaal. Näiteks Vene välisministri Lavrovi tütar lõpetas Columbia ülikooli, töötas pikalt-pikalt New Yorgis – selge see, et vabas maailmas elanud inimesel on teistsugused vaated kui raudse eesriide taga olnul.
Muide, ükskord küsis minult ka välisminister Lavrov, et kuidas ta saaks aidata kaasa venelaste olukorrale Eestis. Ma vastasin: „Andke intervjuu Eesti meediale ja öelge, et Vene kodanikud, kes te elate Eestis, olge lojaalsed Eesti riigile, õppige ära eesti keel – ja meile jääte te alati omadeks.“
Väliminister Lavrov ütles, et seda ta ei tee.
Pronksiöö oli teile kui diplomaadile kahtlemata väga keeruline aeg, samas võlgnete te sellele oma tuntuse Eestis. See on teie poliitilise kapitali alus.
Teil on ilmselt õigus. Eesti inimesed said minust teada siis, kui ma olin suursaadik Moskvas. Mõned poliitikud on isegi öelnud, et see oli mul kokkumäng našistidega – et teha ennast niimoodi Eestis tuntuks ja hakata siis kandideerima erinevatele ametikohtadele.
Euroopa liberaalsete parteide ühendusel ALDE-l valmis hiljuti raport olukorrast Eestis, kus Keskerakond on teinud koalitsioon EKREga. Kuulge, ma väidan, et Euroopa Liidu tasandil ei huvita tegelikult kedagi, mis parteide koalitsioon Eestit parajasti valitseb. Sellest teatakse Euroopas kahel põhjusel: sotsid ja reformarid on käinud oma sõpradele kurtmas, et vaadake, mis toimub; ning Keskerakond ja EKRE on käinud kiitmas oma sõpradele, kuidas nad ajavad õige asja.
See ei ole nii! Euroopa Parlamendi pressiteenistus teeb iga päev kokkuvõtte kõigis liikmesriikides ja kõigis keeltes antud intervjuudest, mis vähegi puudutavad Euroopa Liitu. Kui Mart või Martin Helme ütleb mõnes intervjuus midagi LGBT või tsiviilühiskonna kohta, on see homme Euroopa Parlamendi uudiste kokkuvõttes.
Kas keegi loeb ka neid kokkuvõtteid?
Mina isiklikult loen. Selge see, et kõik ei loe kõike, aga pealkirjad on kõigile näha ja alati saab loo lahti klõksata. See on valejutt, et keegi käib kaebamas ja alles siis hakatakse küsima. Mina vastan ka siiamaani väga tihti küsimusele, et mis teil viga on – te olite edukas reformiriik, kõik läks väga hästi, milleks teil oli vaja seda jama, miks te võtsite paremäärmuslased valitsusse?
Kas EKRE on paremäärmuslik?
Jah, EKRE on paremäärmuslik. Nad on ise ka ennast sellisena defineerinud.
Kuidas te ennast üldse Euroopa Parlamendis tunnete…
Superhästi! Mulle väga-väga meeldib seal.
Kõige lühema tee kabinetist saali olete üles leidnud?
Majad on tõesti väga keerulised. Visatakse nalja, et kui uus koosseis tuleb, leitakse üles nende laibad, kes viis aastat tagasi kuskile koridoridesse ära kadusid.
Jaak Madisoniga suhtlete iga päev, sest tegu on toreda noormehega?
Ei suhtle, kuigi parlamendis istub ta üle saali minu vastas, nii et ma ikka näen teda, aga suhelnud ei ole.
Kui keegi arvab, et me oleme seal nüüd seitse päkapikku…
Esialgu küll vist kuus veel…
…no seitsmes on varus…, et me oleme päkapikud, kes lähevad vile saatel Eestit või Euroopa Liitu paremaks muutma ja koostööd tegema, siis sellist asja ei ole. Me kõik läksime sinna esindama oma maailmavaadet ja valijaid. Nii et ma ei näe mingit vajadust Jaak Madisoniga teistsuguseks suhtlemiseks, kui ma suhtlesin siin EKREga. Ehk siis: see suhtlemine on olematu.
Kui Jaak Madison peaks välja tulema mingi mõttega, mis on hea Eestile, olen ma loomulikult nõus temaga rääkima ja koostööd tegema. Siiamaani ma aga ühtegi sellist mõtet kohanud pole.
Viimase poole aastaga olete liikunud tipust täpiks. Kevadel saite europarlamendi valimistel 65 549 häält, aga praegu olete pildilt ikka üsna väljas – nagu juhtub pea kõigiga, kes on europarlamenti läinud. Muidugi on ka võimalus, et te olete jäänud lihtsalt Ott Tänaku varju.
Kindlasti, siin ei ole küsimustki! Ja ma jään väga hea meelega Ott Tänaku varju, sest tema maailmameistritiitel läheb ajalukku. See on nii suur asi!
Ma olen väga kehv spordi jälgija. Öelge teie endise sportlasena – kas teil ei tule hirm peale, vaadates, kuidas noormees sõidab kitsal ja käänulisel teel kiirusega, millega seal mingil juhul sõita ei tohiks? See ei ole, andestust, sulgpall, see ei ole isegi mitte korvpall, kus sind võidakse sodiks joosta.
Kindlasti ei ole ma ralliekspert, aga kas või telekapildist on näha, et tarvitusele on võetud kõik meetmed inimeste turvalisuse tagamiseks. Ott Tänak käis ju kuskil järves ära ja avariisid ikka juhtub, aga sealt tullakse enamasti ikka sirge seljaga välja.
Mis puudutab aga süütut sulgpalli [Kaljurand tuli 1991. aastal Eesti meistriks], siis nooruses lõin ma oma segapaaripartneril hamba välja. Nii et ka sulgpallis võib ette tulla vigastusi.
Ma loodan, et teie ammusel segapaaripartneril on praegu hambumusega kõik hästi.
Pärast seda abiellus ta hambaarstiga.
Ehkki te olete praegu pisut varjul, on europarlamendi valimistel saadud 65 549 häält materjal, millega tuleb kindlasti edasi minna. Olete valmis paari aasta pärast uuesti presidendiks kandideerima?
Ei!
Te ikka solvusite, et Reformierakond teid kandidaadina narritas?
Solvumist poliitikas ei ole. Ja see on nii!
Kuulge, Hundisilmal elab solvumise maailmameister.
Võib-olla olen mina saanud parema kooli. Solvumisel ei ole poliitikas kohta.
Te luiskate.
Kas ma põdesin seda [mis juhtus presidendivalimistel]? Muidugi põdesin! Kas ma tundsin ennast kehvasti? Muidugi tundsin! Sest kokkulepe, mis meil oli, ei pidanud.
Tuletage, palun, meile meelde, mis kokkulepe teil Reformierakonnaga oligi?
Minule lubas tolleaegne peaminister Taavi Rõivas, et riigikogus seatakse üles Siim Kallas. Kui tema riigikogus läbi ei lähe, siis arvestades seda, et minu toetus oli rahva seas palju kõrgem ja laialdasem, seatakse valijameestekogus üles mind.
Tegelikult oli lõpuks mind valijameestekogus kandidaadiks esitanud 21 inimese seas vist üks reformierakondlane. Sealjuures seadis mind presidendikandidaadiks isegi üks EKRE esindaja, kes järgmisel päeval parteist välja visati. Nii et ma leidsin poolehoidjaid kogu poliitilise spektri seas. See on tegelikult palju olulisem, kui olla üles seatud ühe erakonna poolt.
Millest see tuleb, et nii Eestit kui ka Euroopat tundub vaevavat karismaatiliste liidrite puudus? Või me ei tunne neid veel ära? Või me oleme harjunud inimestest kui karismaatilistest liidritest mõtlema tagantjärele?
Äkki neid liidreid on erinevatel kogukondadel erinevaid? Varem lugesime kõik kolme ajalehte. Praegu vaatab igaüks internetis täiesti erinevaid kanaleid, erinevaid Facebooki-lehti, meil on erinevad sõbrad, me kuulume erinevatesse kogukondadesse. Igal sellisel kogukonnal on küll ka oma liider, aga ühtset, keskset, ühendavat, liitvat liidrit, kelle poole vaadataks alt üles austuse ja lugupidamisega – nagu ehk omal ajal Lennart Meri poole – jah, sellist kuju täna Eestis ei ole.
Lennart Meril oli toetajate kõrval ka tulihingelisi vastaseid.
Aga ta sobis väga hästi oma aega. Ta oli tolles hetkes Eestile väga õige, väga vajalik juhitüüp, presidenditüüp, aga veel rohkem moraaliväärtuste eest seisja, kes rebis meie ühiskonna nõukogude ajast välja. Muidugi mitte üksi, tema ümber olid ka õiged inimesed.
Meil väga-väga vedas, et geopoliitilise akna avanedes olid Eesti eesotsas inimesed, kes meid õiges suunas viisid.
Inimesed, kes töötasid 1990ndate alguses selle nimel, et presidendiks saaks Meri ja kindlasti mitte Rüütel, on hiljem tunnistanud, et Rüütel oli jälle omas ajas väga hea president.
Absoluutselt nõus! Ma ei tea, kuidas oleks läinud Euroopa Liiduga liitumise referendum, kui Arnold Rüütel ei oleks selgelt välja öelnud, et ta toetab Euroopa Liitu.
Ja ma väidan ka, et Ilves oli väga õige president väga õigel ajal. Mina suursaadikuna nägin teda Kanadas ja Ameerika Ühendriikides esinemas paaril korral nii, et terve saal oli tema mõju alla, hingas ja naeris temaga koos. Mul on väga kahju, et Eestis ma Ilvese esinemise ajal sellist õhkkonda ei tajunud. Võib-olla ei sattunud ma õigetele esinemistele.
Eestis jäi ta paljudele natuke võõraks.
Paraku, jah. Aga digitemaatika ja innovatsiooni eestkõnelejana oli ta omas ajas Eestile parim president.
Ja Rüütel, tänu kellele me saime Euroopa Liitu…
…on täna EKRE auesimees.