“Kui sotsiaaldemokraadid seitse aastat tagasi plakatitega „Ei palgalõhele!“ tänavatele tulid, oli naiste ja meeste palgaerinevus Eestis enam kui 30%. Täna on see Eurostati järgi 25,3% ja Eesti statistikaameti järgi 20,9%. Nii ehk teisiti on naiste palk täna kas veerandi või viiendiku võrra väiksem Eesti mehe töötasust,” kirjutab palgalõhest Eestis Riigikogu liige Marianne Mikko.

Euroopa Liidu keskmine sooline palgalõhe on 16%, mis omakorda tähendab, et Eesti esindab jätkuvalt euroliidu kõige sügavamat soolist palgalõhet. Tähtsusetu pole fakt, et viimastel aastatel on Euroopa Liidu Nõukogu tungivalt soovitanud Eestil asuda palgalõhet vähendama. Teisisõnu jõuliselt vähendama ebavõrdsust naiste ja meeste vahel. Riigipõhine soovitus tähendab tegelikult töökäsku liikmesriigile.

Valitsuse tegevusprogramm ehk valitsuslepe aastateks 2016-2019 näeb ette, et „palgalõhe vähendamiseks antakse tööinspektsioonile volitused järelevalve tegemiseks naistele ja meestele sama või võrdväärse töö eest tööandja poolt makstavate palkade ja hüvitiste üle.“ Riigikogu liikmete ette jõuab septembris kompromiss, mis kohustab ennekõike avalikku sektorit maksma „võrdse töö eest võrdset palka.“

Küsimuse korral, mis on võrdväärne töö, saab seaduseelnõust selge vastuse: “Töö on võrdväärne, kui see on hinnatav võrdväärseks keerukuse, vastutuse, raskuse, tingimuste ja saavutatava tulemuse poolest“. Seega vastus habemega küsimusele autoremondilukksepa ja hooldustöötaja tööde võrdväärsusest.

Riik ja riigi osalusega äriühingud peavad olema siin eeskujuks erasektorile. Muide, soolise palgalõhe poolest on nii avalik kui erasektor ühtviisi patused – naiste ja meeste töötasu erineb mõlemas sektoris 22% meeste kasuks. Olen seda meelt, et seadus peaks olema universaalne. Samas tuleb valitsust ka kiita, sest parem pool rehkendust kui üldse mitte midagi.

Nüüd eelnõust endast. Soolise võrdõiguslikkuse seadusesse lisandub muudatus, mis justnagu tekitaks juurde bürokraatiat, sest tuleb hakata koguma soopõhiseid andmeid. See pole aga nii. Vastupidi – sotsiaalministeeriumis välja töötatud digitaalne tööriist aitab kontaktivaba seire alusel erinevatesse andmebaasidesse kogunevaid andmeid kokku viia. Ennekõike maksu- ja tolliameti ning statistikaameti omi.

Andmete linkimise tulemusel saab tööandja selge pildi sellest, milline on tegelik olukord tema organisatsioonis. Kui konktaktivaba seire näitab töötajate ebavõrdset kohtlemist, siis tekib kohustus teha palgaaudit. Kohustuse täitmisel on üks „aga“. Alla kümne töötajaga avaliku sektori tööandjalt pole õigust nõuda palgaandmete soopõhist analüüsi. Isiklikult loodan väga, et avalikus sektoris peagi tööd alustav nn palgalõhe valgusfoor võidab populaarsust ka erasektoris.

Usutavasti tulevad riigikogu debatid palgalõhe vähendamise teemal sisulised. Oleme talunud Eestis liiga pikalt pilkavaid või alandavaid mõttekäike soolisest võrdõiguslikkusest. Aeg on keerata uus lehekülg ja vaadata, mida üheskoos annab ära teha ebavõrdsuse vähendamiseks. Sooline palgalõhe seda just ongi – tegu on inimese soost tuleneva ebavõrdsusega. Nii põhiseaduse kui ka soolise võrdõiguslikkuse seaduse järgi on see keelatud.

Peagi riigikogu saalis arutluse alla tulevad soolise võrdõiguslikkuse seaduse parandused peavad tooma kaasa muutuse soolises palgalõhes. On välja arvutatud, et 2026. aastal on Eesti avaliku sektori sooline palgalõhe 18,8%. Kas seda on vähe või palju? Ehk siis, kas klaas on pooltühi või pooltäis? Ja jälle, mis see Euroopa Liidu keskmine täna ongi…