Soolise palgalõhe tõrjumisega on Euroopa Liit tegelnud aegade algusest alates. Kuni Eesti polnud selle võimsa majandusorganisatsiooni liige, siis see meid vaevalt morjendas, mida Brüsselis ja Strasbourgis tehti. Ent kui 2004. aasta kevadel sai Eestist Euroopa Liidu liikmesriik, siis meie olukord muutus.

Õigustega kaasnesid kohustused. Üks neist oli selge nõudmine: naistele ei tohi maksta sama või võrdse töö eest vähem palka kui meestele. Siiski seda tehti ja üsna jultunult. Eurostati statistika kõneles selgelt keelt: 2000. aastatel moodustas sooline palgalõhe Eestis peaaegu kolmandiku. Teisisõnu teenis Eestis mees naisest veel kümmekond aastat tagasi tulenevalt oma soost 30 protsenti rohkem palka.

Olukord sundis 19. aprillil 2011 MTÜ-d Kadri koos oma toetajatega minema meelt avaldama Tammsaare parki. Ja pärast seda igal aastal võrdse palga ehk palgalõhele osundaval päeval. Kui tänavu oleksime Tammsaare pargis vastava meeleavalduse korraldanud, siis seda juba enne naistepäeva, sest protsentuaalne erinevus meeste ja naiste palkade vahel dikteerib vastava kuupäeva aasta esimeses pooles.

Võrdse palga päev tähistab sümboolselt seda, mitu protsenti aastast on läbitud. Palgalõhe kahanedes toimub vastav palgalõhele tähelepanu juhtiv päev aastas järjest varasemal ajal.

Viiendiku võrra vähem palka

Tuleb tunnustada sotsiaalministeeriumi, naispoliitikute, sotsiaalteadlaste, meedia ja naisorganisatsioonide ühiseid jõupingutusi, mille tulemusena naine saab mehest Eestis mitte enam kolmandiku, vaid juba viiendiku võrra vähem palka.

Võime ju ka käed puusa pannes teatada, et statistikaamet väidab, et palgavahe on “ainult” 15 protsenti, mitte 21 protsenti nagu märgib Eurostat, aga kui me usaldame ja võrdleme Eurostati andmeid kõikides muudes valdkondades, miks siis soolise palgalõhe puhul nõuame erandit? Muide, ka sel juhul on Eesti palgalõhe sügavam kui Euroopa Liidu keskmine oma 13 protsendiga.

Võib aga esitada lapselikult otsekohese küsimuse, et miks peab naine saama mehest sama või võrdväärse töö eest ikka veel vähem palka. Summa summarum oleme soolise palgalõhe tõrjumises kümne aastaga edasi liikunud. “Punase laterna” positsiooni oleme selles vallas Euroopa Liidus lahkesti loovutanud Lätile, mis on soolise palgalõhe ankruna koha sisse võtnud. Eesti platseerub nüüd eelviimasel kohal.

Kui aga esitada küsimus, mida saab palgalõhe vähendamisel veel ära teha, siis üks võtmemõiste on “teadlik valik”. Eesti naise kui väärtusliku majandusressursi kasuks räägib nii palju asjaolusid: hea haridus, töökus, kannatlikkus.

Kuni rääkisime soolise palgalõhe probleemist õigluse printsiibist kannustatuna, siis jäime naistega üksi. Naisi kaasa noogutamas oli palju, aga me olime omaette. Mehed küll kuulsid, aga ei kuulanud. Sellest hetkest, kui hakkasime kasutama majandusliku ressursi raiskamise ja perekonda laekumata jäänud raha retoorikat, tulid paljud mehed meie poole üle.

Mehed tundsid peaaegu isiklikult, kuidas naistele vähem makstud palk on “auk” nende pere eelarves, puudujääv raha. Sellise pisikese rakursi muutusega võib astuda suure sammu edasi.

“Praegu käib tõsine töö palkade läbipaistvuse ja börsiettevõtete nõukogu 40 protsendi direktiivi kallal.”Enam ei tule ükski ajakirjanik nagu 11 aastat tagasi ironiseerima, et mis see palgalõhe ka ära ei ole ja kas see üldse eksisteerib. Praegu käib tõsine töö palkade läbipaistvuse ja börsiettevõtete nõukogu 40 protsendi direktiivi kallal. Olen absoluutselt veendunud, et nende direktiivide ellurakendamine hakkab korrigeerima naiste palkasid, seda eriti kõrgharitud naiste puhul.

Olgu meeldetuletuseks märgitud, et Eesti naine on mitu klassi kõrgemini haritud kui Eesti mees. Ent tippjuhtide hulgas tuleb naisi tikutulega taga otsida. See on palgalõhe vertikaalne dimensioon.

Lauale pandi nn 40 protsendi direktiivi tekst kümme aastat tagasi. Põhimõte seisnes selles, et enam kui 250 töötajaga äriühingute, mille aastakäive on 50 miljonit eurot ning bilansimaht vähemalt 43 miljonit eurot, nõukogus peavad olema esindatud nii mehed kui naised ja naisi mitte vähem kui 40 protsenti.

Mõte pärineb Norralt, kus naiste suur osalus ettevõtete nõukogus on hästi mõjunud nii naissoost töötajate palkadele, töökeskkonnale kui ka majandustulemustele üldiselt. Ent kümme aastat tagasi välja töötatud direktiiv võeti aastateks laualt maha. Miks? Sest blokeeriv vähemus eesotsas Saksamaaga oli direktiivi suhtes tõrges. Ka Eesti kuulus sellesse pidurite kampa. Valitsuse seisukohta arutati riigikogus 25. jaanuaril 2013.

Oma mälestusteraamatus “Koridorides libedal jääl” kirjeldasin Euroopa Liidu Asjade komisjoni hääletusprotsessi nõnda:

“Hääletustulemus 9:8 oli algusest peale päris selge. Meele tegi tõeliselt mõruks, et ajakirjanikele saadeti pressiteade, kus pelgalt fikseeriti, et ELAK toetas valitsuse seisukohti. Sellest ei saanud kuidagi välja lugeda, kui tasavägine oli tegelik seis. Selles ei sisaldunud kogu seda pingetest tiinet õhkkonda, mille puhul käis võitlus naiste õiguste ja soolise võrdõiguslikkuse eest ühelt poolt, aga teisalt lajatati vastu lähimuse ehk subsidiaarsuse relvaga. Tegelikult räägiti tahtlikult üksteisest mööda, mis tähendas tulutut arutelu aiast ja aiaaugust. Peaminister Ansip ei tunnistanud mitte kunagi, et sooline võrdõiguslikkus on Eestis probleem. Selline suhtumine ei andnud mingit võimalust liikuda soolise tasakaalu poole”.

Direktiiv kadus ennekõike Saksamaa, aga ka Eesti vastumeelsuse tõttu kümneks aastaks kalevi alla.

Selle aasta alguses teatas Saksamaa uus valitsus, et nad on võtnud uue, direktiivi pooldava positsiooni. Kuivõrd Eesti valitsuse mantra oli kümme aastat, et kui Saksamaa loobub blokeerimisest, siis sedasama teeb ka Eesti.

Rõõmuga teatan, et Eesti on vahetanud värvi. Eesti pole veel valmis “rohelist” andma, aga juba on valgusfooris vilkumas “kollane”. Töö- ja sotsiaalministrite ametlikul kohtumisel märtsi keskel jäi Eesti uuesti lauale pandud direktiivi puhul erapooletuks, õigemini ei osalenud hääletusel.

Börsiettevõtete juhtimist puudutav direktiiv on ka mõneti muutunud: uus tekst annab võimaluse valida kas 40 protsenti naisi ettevõtte nõukogus või kolmandik naisi nii ettevõtte nõukogus kui ka juhatuses. Eelnõu sisaldab ka täiendavat kohustust, nn paindlikku kvooti (kui on valitud 40 protsendi eesmärk), et äriühingud kehtestaksid endale iseregulatsiooni korras eesmärgi mõlema soo esindatuse kohta tegevjuhtkonna liikmete seas. Sätestatud olukorra kujundamiseks on aega kolm aastat pärast direktiivi vastuvõtmist. Meede on ajutine, kehtivusega 2038. aasta lõpuni.

Sookvoot pole eesmärk omaette

Eesti puhul kuulub 40 protsendi direktiivi alla antud hetkel 13 äriühingut, mille puhul ainult Baltika võib öelda, et neil on sooliselt alaesindatud ehk naiste osaluse kolmandiku nõue nii ettevõtte nõukogus kui ka juhatuses täidetud. Sealjuures neli börsiettevõtet nagu Merko Ehitus, Nordecon, AS PRFoods ja Tallinna Kaubamaja paistavad silma tõelise soopimedusega. Neid ühendab see, et nõukogus ega juhatuses pole ainsatki naist. Kui aga börsil noteeritud Eesti äriühingutest kokkuvõtvalt rääkida, siis 13 börsiettevõtte juhtorganites oli naiste osakaal üheksa protsenti.

Euroopa Soolise Võrdõiguslikkuse Instituudi (EIGE) soolise võrdõiguslikkuse indeksi järgi on Eestis soolised lõhed kõige suuremad poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse võimu vallas. 2021. aastal oli majandusliku võimu soolist tasakaalu mõõtva indeksi alanäitaja Eesti puhul ainult 27,5 punkti sajast.

Mis puudutab (kuri)kuulsat 40 protsendi direktiivi, siis sõltumata Eesti vastuseisust või ka erapooletusest on Euroopa Liidu eesistujal Prantsusmaal direktiivile elujõu andmiseks hääled koos.

Miks üldse rääkida direktiivist, kui Eestis kuulub selle alla vaid kuraditosin börsiettevõtet? Meie kontekstis peab kõnelema ka riigi osalusega ettevõtetest. Sel juhul muutub pilt märgatavalt huvitavamaks. Riigiettevõtteid on meil kümneid, veel veidi aega tagasi lausa poolsada. Kui neile lisada veel kohalike omavalitsuste äriühingud, siis saame aru, kuidas kõnealune direktiiv Eestit edaspidi mõjutab.

Riik ja omavalitsused saavad kaasa rääkida ja eeskuju näidata naiste ja meeste valimisel ettevõtete juhtkondadesse. Just siin tuleb meelde tuletada börsiettevõtete 40 protsendi direktiivi põhimõtet: kahe võrdse kandidaadi puhul tuleb valida juhtide hulka alaesindatud sugu. Mitte keegi ei keela langetada veel enne, kui direktiiv on muutunud kohustuslikuks täitmiseks, kahe võrdse kandidaadi puhul otsus naise kasuks.

Lõpetuseks tahaksin meelde tuletada naiste õiguste kultusteost, Simone de Beauvoir’i “Teist sugupoolt”. See vahetult pärast Teist maailmasõda kirjutatud teos toob ära ühe 1940. aastate lõpus ärritatud pöördumise ülisõpilaslehes L’Hebdo-Latin. Pariisi meestudeng kirjutas nii: “Iga naisüliõpilane, kes võtab vastu arsti või advokaadi ametikoha, varastab meilt selle ametikoha”.

See oli 1949. aastal noore mehe õigus näidata koht kätte oma eakaaslastest naisüliõpilastele. Simone de Beauvoir ei hoidnud end tagasi, andes ühese hinnangu, et ka kõige keskpärasem mees kujutleb end naiste keskel pooljumalaks.

Sookvoot pole eesmärk omaette, vaid abivahend suurema tasakaalu suunas. Nõustun Simone de Beauvoir’i väitega, et naise võimed on seniajani maha surutud ja need on läinud inimkonnale kaotsi ning nüüd on viimane aeg tema enda ja kõikide teiste huvides anda talle lõpuks võimalus. Beauvoir kirjutas seda kolmveerand sajandit tagasi.

Ilma naistele võimalust andmata ei saa me teada, kuidas näeb välja inimlikuma näoga võrdsem ühiskond või ettevõte. Jälgides Soome ja Rootsi elu võime seda siiski aimata.

Eesti peab valima, kas seada sihiks ühiskond vähestele väljavalitud meestele või kõigile inimestele. Minu veendumuse järgi suudavad naised võimaluse avanedes teenida oma maad, rahvast ja organisatsiooni suurepäraselt, unustamata sealjuures suguõdesid.

Õhku jääb küsimus, millal mehed julgevad lasta naisi otsustama ja millal naised ise julgevad pidada otsustava lahingu oma koha eest. Õnneks on nüüdseks vastuse saanud küsimus, kas naine on inimene. Või tegelikult, kas ikka on?