Eestis on naine aastakümneid olnud kehvemini makstud võrreldes mehega. Sellest johtuvalt on Eesti oma sügavaima soolise palgalõhega hoidnud „auväärset“ viimast kohta Euroopa Liidus. Tõele au andes tuleb muidugi märkida, et praegu paikneme eelviimasel kohal, sest Läti on meilt ankru rolli üle võtnud.
Eesti naine on mitu klassi kõrgemini haritud kui mees. Ent tippjuhil on mehe nägu. Seda muidugi mitte ainult Eestis, vaid kogu Euroopas. Suurt pilti silmas pidades on tegemist soolise palgalõhe vertikaalse dimensiooniga. Selge see, et kõrge nina saab paremat palka kui ametiredelil allpool asuv töötaja. Et ühelt poolt sugude vahel valitsevat ebaõiglust tõrjuda ja teisalt vähendada majandusliku ressursi raiskamist, töötas Euroopa Komisjon välja börsiettevõtete juhtimist korrigeeriva direktiivi.
Lauale pandi nn 40 protsendi direktiivi tekst kümme aastat tagasi. Põhimõte seisnes selles, et enam kui 250 töötajaga äriühingute, mille aastakäive on vähemalt 50 miljonit eurot ja bilansimaht vähemalt 43 miljonit eurot, nõukogus peavad olema esindatud nii mehed kui ka naised ja naisi ei tohi olla vähem kui 40 protsenti.

Tagurlik Eesti
Brüsselis välja töötatud direktiivi mõte polnud originaalne, vaid pärines liiduväliselt Skandinaavia riigilt Norralt, kus naiste suur osalus ettevõtete nõukogus on hästi mõjunud nii naistöötajate palkadele, töökeskkonnale kui ka majandustulemustele üldiselt. Ent kümme aastat tagasi välja töötatud direktiiv võeti aastateks laualt maha. Põhjus oli lihtne: blokeeriv vähemus eesotsas Saksamaaga saatis selle puu taha. Hea või halb, aga tõsi on seegi, et Eesti kuulus tagurlaste hulka. Olles tollal riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni (ELAK) asejuht, mäletan suurpäraselt valitsuse seisukoha arutelu. Aastail 2011-2015 oli komisjonis 19 liiget, 2013. aasta 25. jaanuari istungil osales neist 17.
Oma mälestusteraamatus „Koridorides libedal jääl“ (Tallinn, 2020) kirjeldasin komisjoni hääletusprotsessi nõnda: „Riigikogu liikmetel oli ajalooline võimalus naisküsimuses valitsust korrale kutsuda. Ühiskond oli teadvustanud soolise palgalõhe probleemi. ELAKi liikmed olid oma istungitel korduvalt kuulnud Euroopa Komisjoni etteheiteid teosammul edeneva soolise võrdõiguslikkuse pärast. Olnuks võimalus põrgatada valitsuse tagurlikud seisukohad valitsusele tagasi. /…/ Hääletustulemus 9 : 8 oli algusest peale päris selge. Meele tegi tõeliselt mõruks, et ajakirjanikele saadeti pressiteade, kus pelgalt fikseeriti, et ELAK toetas valitsuse seisukohti. Sellest ei saanud kuidagi välja lugeda, kui tasavägine oli tegelik seis.“
Direktiiv kaduski ennekõike Saksamaa, aga ka Eesti vastuseisu tõttu pea kümneks aastaks kalevi alla, et muutuda reaalsuseks 2022. aasta juunis. Saksamaa uus, sotsiaaldemokraatide juhitud valitsus teatas aasta alguses, et Berliin pooldab 40 protsendi direktiivi. Eesti valitsuse mantra oli kümme aastat, et kui Saksamaa loobub blokeerimisest, teeb sedasama ka Eesti. Ega meil olegi 40 protsendi nõude eest mitte kuhugi peitu pugeda, sest juhtkondades alaesindatud sugu puudutav direktiiv on juba vastu võetud!

Börsiettevõtete juhtimist puudutav direktiiv on siiski mõneti muutunud: uus tekst annab võimaluse valida kas 40 protsenti naisi ettevõtte nõukogus või kolmandik naisi nii ettevõtte nõukogus kui ka juhatuses. See või teine, aga naistest pole edaspidi võimalik mööda vaadata. Vastupidi, naiskandidaatidele tuleb erilist tähelepanu pöörata. Eelnõu sisaldab ka lisakohustust, nn paindlikku kvooti (kui on valitud 40 protsendi eesmärk), et äriühingud kehtestaksid endale eneseregulatsiooni korras eesmärgi mõlema soo esindatuse kohta tegevjuhtkonna liikmete seas. Sätestatud olukorra kujundamiseks on aega kolm aastat pärast direktiivi vastuvõtmist. Meede on ajutine, kehtivusega 2038. aasta lõpuni.

Naiste osakaal 9 protsenti
Eestis kuulub selle direktiivi alla praegu 13 äriühingut, millest ainult Baltika võib öelda, et neil on sooliselt alaesindatud ehk naiste osaluse kolmandiku nõue nii ettevõtte nõukogus kui ka juhatuses täidetud. Kolm börsiettevõtet – Nordecon, AS PRFoods ja Tallinna kaubamaja – paistavad silma sellega, et ei nõukogus ega juhatuses ole ainsatki naist. Eriti viimane paneb kulmu kergitama. Millega seletada ainult mehe näoga nõukogu ja juhatust, kui kaubamaja töötajaskond seostub ennekõike naise näoga? Kui börsil noteeritud Eesti äriühingutest kokkuvõtvalt rääkida, siis 13 börsiettevõtte juhtorganites kokku oli naiste osakaal veel märtsi keskel üheksa protsenti.

Euroopa soolise võrdõiguslikkuse instituudi (EIGE) soolise võrdõiguslikkuse indeksi järgi on Eestis soolised lõhed kõige suuremad poliitilise, majandusliku ja sotsiaalse võimu vallas. 2021. aastal oli majandusliku võimu soolist tasakaalu mõõtva indeksi alanäitaja Eesti puhul ainult 27,5 punkti sajast.
Miks üldse rääkida direktiivist, kui Eestis kuulub selle alla vaid kuraditosin börsiettevõtet? Maarjamaa puhul peab kõnelema ka riigi osalusega ettevõtetest. Sel juhul muutub asi märgatavalt põnevamaks. Riigiettevõtteid oli meil veidi aega tagasi lausa poolsada. Kui neile lisada veel kohalike omavalitsuste äriühingud, siis võib aimata, kuidas kõnealune direktiiv Eestit mõjutab. Lugeja saab suurepäraselt aru, millele ma tähelepanu juhin.

Juba praegu võib eeskuju näidata
Riik, nagu ka kohalik omavalitsus, saab kaasa rääkida ja eeskuju näidata naiste ja meeste valimisel ettevõtete juhtkondadesse. Just siin tuleb meelde tuletada börsiettevõtete 40 protsendi direktiivi põhimõtet: kahe võrdse kandidaadi puhul tuleb valida juhtide hulka alaesindatud sugu. Mitte keegi ei keela langetada veel enne, kui direktiivi järgimine on muutunud kohustuslikuks, kahe võrdse kandidaadi puhul otsust naise kasuks. Seda juba nüüd.
Sookvoot pole eesmärk omaette, vaid abivahend suurema tasakaalu poole liikumisel. Nõustun teose „Teine sugupool“ autori Simone de Beauvoir’ väitega, et naise võimed on seniajani maha surutud ja inimkonnale kaotsi läinud ning nüüd on viimane aeg tema enda ja kõikide teiste huvides talle lõpuks võimalus anda. Beauvoir kirjutas seda kolmveerandsada aastat tagasi.
Ilma naistele võimalust andmata ei saa me teada, kuidas näeb välja inimlikuma näoga võrdsem ühiskond või ettevõte. Jälgides Soome ja Rootsi elu, võime seda siiski aimata. Mina igatahes olen veendunud, et naised väärivad kõrgemat palka ja tänu 40 protsendi direktiivile terendab üsna paljude Eesti naiste silme ees ilmselgelt kõrgem palk. Meie naiste haridustase igal juhul lubab olla optimist ja loota parimat. Usutavasti tervitavad ka meessoost tippjuhid direktiivi kui aja nõuet. Ikkagi 21. sajand, kas pole tore?

“Selge see, et kõrge nina saab paremat palka kui ametiredelil allpool asuv töötaja.”

MARIANNE MIKKO, PES Women juhatuse liige