Avalik palganumber ei kahanda konkurentsi, vaid mõjub sellele ergutavalt, kirjutab ajakirjanik ja poliitik, ÜRO naiste õiguste komisjoni liige Marianne vastulauses Tööandjate Keskliidu juhi Arto Aasa arvamusartiklile.
Lugesin veidra tundega Tööandjate Keskliidu juhi Arto Aasa kommentaari, kelle meelest avalik palganumber pärssivat konkurentsi. Ei tea selliseid uuringuid, kus palkade läbipaistvus oleks vabale ettevõtlusele või laiemalt turumajandusele kuidagi halvavalt mõjunud. Küll aga tean, mida tähendab sooline palgalõhe Eesti mainele välispoliitiliselt ja mida tähendab salastatud palganumber ettevõtte õhustikule sisepoliitiliselt.
Ent alustame algusest. Nagu endine Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni esimees Arto Aas suurepäraselt teab, peab Rooma lepingu ehk Euroopa Liidu aluslepingu järgi võrdse või võrdväärse töö eest maksma võrdset palka. See tähendab, et naine hoolimata oma soost peab saama sama palka nagu tema meeskolleegki juhul, kui nad teevad sama või võrdväärset tööd. Eesti on aastaid hiilanud Euroopa Liidu sügavaima palgalõhega, nagu ka hiilinud kõrvale palkade avalikustamisest kuni selleni, et õlg õla kõrval töötavad inimesed ei tea, mis on selle töö tegelik hind.
Töö hind on teada tööandjal. Tema tunneb ettevõtet nagu oma püksitaskut ja seega on ta täpselt kursis, missugust hinnalipikut kannab üks või teine töö. Tööandja on kursis, mis tegelikult toimub. Töövõtjal pole sellest õrna aimugi, või igatahes mitte täpset ettekujutust.
Ta on justkui isake, kes armuliselt jagab võimalust töötada oma alluvuses.
Kui tööandja korraldab ühe või teise koha täitmiseks konkursi, siis kordub üks ja sama lõpuküsimus, à la mis on siis sinu palgasoov. Kui tööandja paneks end korraks töövõtja naha sisse, siis tahaks kangesti teada, mida ta ise tunneb sellise pealtnäha süütu küsimuse puhul. Pole juhtunud kohtama ühtegi naist, kes oleks tundnud end sellise küsimuse puhul mugavalt.
Kuidas on võimalik ametisse konkureerival inimesel teada midagi, mida teab üksnes tööandja? Pealegi on viimane igas mõttes jõupositsioonil. Ta on justkui isake, kes armuliselt jagab võimalust töötada oma alluvuses. Kui see jumalik olevus esitab läbitungiva häälega küsimuse palgaootuse kohta, siis on täiesti loomulik, et naine võib sattuda segadusse ja ütelda numbri, mis on ilmselgelt madalam töö enda maksumusest.
Seega – palkade läbipaistvuse direktiiv tagab, et selline peitusemäng jääb ära. Ärgem unustagem, et Eestis on rohkem üksikemasid kui Euroopa Liidus keskmiselt. Ehk teisisõnu on Eesti pere leivateenija paljudel juhtudel just naine. Soolise võrdõiguslikkuse eduna võib täheldada, et täna enam ei tohi esitada veel hiljuti nii sagedasti kõlanud küsimust noorele naisele pere juurdekasvu kohta.
Tööandjate Keskliidu jaoks on palkade läbipaistvuse direktiivi kõrval halvaks uudiseks ilmsesti ka teine naisi väärtustav eurodirektiiv. Mäletatavasti tähendab see n-ö 40 protsendi direktiivnõuet, et börsiettevõtete, nagu ka Eesti kontekstis riigiosalusega äriühingute nõukogus peab olema mitte vähem kui 40 protsenti naisi.
Mis seos on sellel palkade läbipaistvuse direktiiviga? Väga otsene. Nii üks kui ka teine on seotud Norraga. Just kõva konkurentsivõimega Norrast pärineb mõte, et ettevõtteid peavad kõrvuti meestega juhtima ka naised ja avalik palganumber ei kahanda konkurentsi, vaid mõjub sellele ergutavalt.
Härra Aas, Te eksite! Palkade läbipaistvus tõstab eneseväärikust ega alanda konkurentsi