Kui märkasin pisikest uudist, et majandusajakiri Forbes on arvanud meie riigi presidendi maailma saja mõjukama naise hulka, rõõmustasin südamest. Lootsin, et see muutub Eestis nädala enim kommenteeritud faktiks. Ent eksisin. Millest on mul mõistagi väga kahju.

Forbesi mõjuvõimsate nimekirja koostatakse positsioonide järgi. Loomulikult jõuab just president sellesse nimekirja. Ka teisi mõjukate nimekirju koostatakse samade kriteeriumide alusel. Angela Merkeli mõjukus johtub ennekõike tema ametipositsioonist. Mõnda teist ametit pidades ta seda nimekirja ei juhiks.

Naiste alaesindatust ei tunnistata

Tasub uurida, millistel foorumitel ja kohtumistel president Kersti Kaljulaid Eesti riigi mainet kujundab. Või seda, kui kiiresti on temast saanud enesestmõistetav esineja julgeolekualastes mõttekodades ning visiooni- või tehnoloogiakonverentsidel. Osa neist esinemistest käib kaasas presidendiametiga, kuid võib märgata, et president Kaljulaidi kutsutakse ja kuulatakse just seetõttu, et tal on, mida öelda.

Valitsejaiks on aastatuhandeid olnud valdavalt mehed. Aastatuhandeid on poisse-noormehi ka valitsejaiks kasvatatud. Ent see pole järgmisteks aastasadadeks kivisse raiutud. 20. sajand tõi selles vallas suure muutuse.

Tuletame meelde, et meie kaasaegne, Ühendkuningriiki juhtiv Elizabeth II on maailma kõige pikaaegsem valitsejanna. Tuletame meelde, et Rootsis on toimunud põhimõtteline muutus, mille järgi saab valitsemiskepi kuninglikku perekonda sündinud laps. Teisisõnu pole enam a priori tegu kroonprintsiga, vaid esmasündinu ongi troonipärija. Tänase seisuga siis kroonprintsess Victoria.

Meie pole kuningriik. Eesti Vabariik on parlamentaarne riik, mille riigipea on riigikogu valitud president. Eesti vastuvõtt demokraatiaklubisse Euroopa Liitu tähendas seda, et pidime sajaprotsendiliselt vastama Kopenhaageni kriteeriumitele (demokraatia, turumajanduse, õigusriigi olemasolu). Viimaseks meie kodutööks oli mäletatavasti soolise võrdõiguslikkuse seaduse vastuvõtmine 2004. aastal, mis kujunes arvatust märksa keerulisemaks.

Ma ei hakka siin meenutama lugupeetud (mees)rahvasaadikute sõnavõtte. Kel tahtmist, saab nendega interneti vahendusel tutvuda ja midagi ilusat see lugemine ei tõota. Selle seaduse põhipaatos on ju sama lihtne, nagu on kirjas ka põhiseaduses:  Eesti Vabariigis on mehed ja naised võrdsed ning kedagi ei diskrimineerita tema soo, vanuse, rahvuse või rassi pärast.

Euroopa Liidu Soolise Võrdõiguslikkuse Instituut (EIGE) peab 28 ELi liikmesriigi puhul arvestust, kuidas sugude võrdsusega tegelikult lood on. Eesti kontosse jääb ikka ja jälle kaks põhietteheidet: meil valitseb sügav sooline palgalõhe ja poliitilise eliidi hulgas on vähe naisi. Esimese etteheite oleme omaks võtnud ja praegu käib tegevuskavade tasandil töö naiste ja meeste palgaerinevuse vähendamisega.

Teise etteheite tunnistamine põrkub tagasi poliittagatubade visa vastuseisu tõttu. Alles sel aastal hääletati riigikogus jõuliselt maha nn triibuliste ehk sooliselt tasakaalustatud valimisnimekirjade seaduseelnõu. Kui oleks läinud teisiti, siis toimuksid kõik valimised nii, et naised-mehed paiknevad valimisnimekirjades vaheldumisi. Sellega oleks loodud võrdsed võimalused mõlemast soost kandidaatidele nagu ka mõlemast soost valijatele.

Riigikogu pole saavutanud seda, mida Lääne-Euroopa peab normaalseks ehk siis olukorda, kus ühte sugu ei tohiks parlamendis olla alla kolmandiku, mis Eesti mõistes tähendaks vähemalt 33 naissaadikut. Oleme alles tänavu, 2017. aastal jõudnud senise parima tulemuseni – neljandik riigikogu saadikutest on naised. Põhjamaade parlamentides peetakse normiks, et seaduseloojate hulka kuulub vähemalt 40 protsenti naisi.

Seis pole sugugi parem Eesti valitsuste puhul, kus olukord, et pooled ministritest oleks naised, alles ootab oma aega. Mis puutub presidenti, siis terves Põhjala-Balti regioonis on naised riigitüüri juures olnud. Sestap oli möödunud aastal ootus Eesti naispresidendi järele suur. Ja me saime seda, mida me tegelikult väärime.

E-taimeke vajab kastmist

Täpselt aasta pärast ametisse astumist on meie esimene naispresident Kersti Kaljulaid arvatud Forbesi järgi maailma saja kõige mõjuvõimsama hulka. See on suur asi. Forbes on küll pisut eksinud meie e-riigi saavutuste puhul, aga see ei väära fakti, et Eesti riigipea on sellisesse nimekirja lülitatud. Ja me oleme e-riigina üle ilma tuntud, me oleme digitaalriikide seas juhtiv jõud. Ma ei räägi pelgalt Euroopast, vaid kogu maailmast. Kuna Eesti on ühtaegu Euroopa Liidu eesistujamaa, siis pole liialdus öelda, et me esindame praegu maailmas Euroopat ja kõike euroopalikku.

Eestilt kui Euroopa Liidu eesistujalt oodatakse ennekõike läbimurret ühtse digitaalturu vallas.  Paljuski Tallinnast alguse saanud mõte andmete vabast liikumisest kui Euroopa Liidu viiendast vabadusest hakkab tasahilju juurduma. Ja siinkohal tuleb meil, eestlastel, peeglisse vaadata: oleme kiitust väärt. Ausalt, oleme!

President Kaljulaidi kuulumine Forbesi mõjukate nimekirja tähendab, et Lennart Meri „Eesti Nokia” on üles leitud. Siinkohal ei pea ma „Eesti Nokia” all silmas Kersti Kaljulaidi kui Eesti naist, vaid pigem presidenti, kes ajab usutavalt e-riigi asja. See tähendab aga ka tunnustust meie presidendile Toomas Hendrik Ilvesele, kes e-riigi kuulutamisega alustas.

Eesti e-kuvand vajab kastmist ja hooldamist, nagu iga teine ilus taim, mis end päikese poole sirutab. Meie e-taimeke ei pea ootama Väikest Printsi koos kastekannuga, sest me oleme siin ja praegu täiesti olemas eesotsas meie presidendiga, targa naisega, kes tunnetab hästi, mida Eesti nii sise- kui ka välisriiklikult vajab ja väärib. Oskust kõnetada Eestist laiemat auditooriumi ei anta kaasa ametiketiga, selle taga on töö ja empaatia.

Lõpetuseks tulen oma artikli alguse juurde tagasi. Kui austust avaldatakse Eesti naisele, siis meedia ei oska selle uudisega justkui midagi peale hakata. Julgustan meid kõiki 21. sajandisse astuma. Ka ajakirjandust.