Kuigi leidub neid, kes kõvasti häält tehes ja meedias võimendatuna jätavad mulje, nagu Eesti oleks tige, suletud riik, kus „oma“ on vaid valge naha, siniste silmade ja valgete juustega hetero (soovitavalt abielus – õnnelikus või mitte, pole tavaliselt tähtis), ei ole selline hoiak ja mõttemall valdav, kirjutab inimõiguste blogi peatoimetaja Mariann Rikka.
Mis on ühist Baltic Pride’il, laulu- ja tantsupeol ja näiteks tantrafestivalil?
Kõigi nende ürituste mõte on, et iga inimene saaks olla vaba ja õnnelik, kantuna armastusest iseenda, teiste ja maailma vastu. Neile üritustele on ühine suur ja võimas armastuse ja hoituse tunne, ühine hingamine, puhas rõõm ja nauding, igaühe vabadus olla tema ise, olles just nii – kõigi oma eripärade ja veidrustega – täielikult aktsepteeritud. Mitte lihtsalt sallitud, vaid aktsepteeritud ja väärtustatud.
Õnneks on nii, et see ei ole ainult ilus narratiiv, romantiku udune unistus või ühe kohvikuliberasti boheemlik heietus. Tegelikult on õigus armastada ja olla armastatud, tunda õnne ja rõõmu igaühe õigus. See on osa meie riigi, meie põhiseaduse alusväärtustest. Kuigi mitte eraldi just sellises sõnastuses kirja panduna, sisaldub see inim- ja põhiõigustes, omades nii ka selget ja konkreetset juriidilist jõudu.
„Kõik inimesed sünnivad vabade ja võrdsetena oma väärikuselt ja õigustelt. Neil on mõistus ja südametunnistus ning nende suhtumist üksteisesse peaks kandma vendluse vaim.“ Nii sedastab ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 1. See enesestmõistetav sedastus vajas 1948. aasta valusates oludes selget kirja panemist. Täna, 2017. aastal, oleme taas sealmaal, kus see sõnum vajab väljendamist ja levitamist.
Meie riigi alusteksti, suuresti juba nn esimese Eesti ajal vastu võetud esimese põhiseaduse vaimus püsiva tänase Eesti Vabariigi põhiseaduse tuumiku moodustavad inimõiguste ja demokraatliku riigivalitsemisega seotud sätted. Meie põhiseaduse mahukaim peatükk ongi just põhiõiguste peatükk. Selle sätted annavad juriidilise jõu ja konkreetsuse, kuid samas ühiselt kokku lepitud ja ajaloolisest pärandist kantud väärtusraamistiku põhimõttele, et igaühel on õigus olla tema ise, olla võrdselt vaba ja õnnelik, olla võrdväärne ühiskonna liige. Mitte kellegi õigusi ei tohi piirata nii kaua, kui ta ei riku kellegi teise õigusi ega ole ühiskonnale ohtlik. Kõik piirangud, mis seadustega kehtestatakse, peavad olema eesmärgipärased, demokraatlikus ühiskonnas õigustatud ja vajalikud, mõõdukad ja proportsionaalsed.
Aga nende põhimõtete ja normide kirjapanemisest ei piisa. Need vajavad elamist. Ja just see elamine toimub üritustel, kus õhus on tunda armastus ja ühtehoidmine, üksteise väärtustamine, erinevuste väärtustamine, püüd parema ühiskonna poole. Nagu kirjutas Rain Kooli noorte laulu- ja tantsupeo järelkajana:
„Need noored seal laulukaare all olid puhas armastus. See on selline armastus, mis on võimeline jaguma kõigile, võtmata kelleltki midagi ära. See on selline armastus, mis ei lõpeta ühtki poliitilist liikumist, ei pane kinni ühtki venekeelset telekanalit, ei unista ühestki ründeretkest üheski ilmakaares. See ei sulge Nihilisti, ei jäta kedagi ilma sotsiaaltoetustest, ei raiu ühtegi remmelgat ega käsi ühelgi Euroopa suurlinnades skvottival eestlasest anarhistil kodumaale sõjaväeteenistusse tulla.“
Ja see on armastus, mis ei piira armastust soo, vanuse või seksuaalse sättumusega. See on armastus, mis ei tee kellestki vähemväärtuslikku inimest või ühiskonna liiget selle tõttu, et miski temas on teistsugune kui võib-olla enamuses.
Sellised sündmused teevad Eesti suuremaks, mitte väiksemaks. Need teevad Eesti inimeste riigiks, avatud ja vabaks riigiks. Need sündmused näitavad, et kuigi leidub neid, kes kõvasti häält tehes ja meedias võimendatuna jätavad mulje, nagu Eesti oleks tige, suletud riik, kus „oma“ on vaid valge naha, siniste silmade ja valgete juustega hetero (soovitavalt abielus – õnnelikus või mitte, pole tavaliselt tähtis), ei ole selline hoiak ja mõttemall valdav.
See näitab, et Eestis on suurust, suuremeelsust ja armastust, võimet mõelda raamist välja ja liikuda selle poole, et ühel päeval oleks meil tõesti ühiskond, kus igaühel on hea olla. Igaühel. Ei rohkem ega vähem.