Eestikeelsele haridusele üleminekut lasteaias on juba mõnda aega ette valmistatud. Erinevatel tasanditel, üsna koostöiselt. Ometi tuli 1. august liiga ruttu. Paljud kogenud lasteaiaõpetajad enam suvepuhkuselt tööle ei naase, sest nad ei sooritanud C1-taseme eesti keele eksamit, tõdeb Tallinna lasteaia Südameke direktor Margit Hiiet.
Ma olen selle poolt, et Eesti lapsed, sõltumata kodukeelest, õpivad ühes lasteaias ja eesti keeles. Samuti meeldib mulle mõte, et lasteaiad on veduriks eestikeelsele haridusele üleminekul. Kust mujalt peakski nii oluline reform algama kui algusest, alusharidusest.
Eestikeelsele haridusele üleminekusse on palju panustatud. Õppevahendite, koolituste, erinevate projektidega. Ja ikkagi on tunne, et plaanid on suuremad, kui tegelikkus võimaldab.
Mina kordan ka, et me saame hakkama, ja tundub, et ennekõike on see mantra iseendale. Kirjeldamatult valus on saata ära kolleeg, kellelt olen aastatega palju õppinud, ja öelda, et tänasest ta enam meie lasteaeda ei sobi. Aga see on minu ja tema valu.
Eestikeelsele haridusele üleminek lasteaias on täiskasvanute jaoks keeruline. Õpetajate jaoks, kes mis iganes põhjusel ei ole eesti keelt piisavalt selgeks saanud. Direktori jaoks, kellel on lihtsalt oma inimestest kahju ja, olgem ausad, kellel ei ole mitte kuskilt uusi õpetajaid võtta. Lapsevanemate jaoks, kes hoolivad väga oma õpetajast ja tunnevad ebakindlust, millise pedagoogilise kompetentsiga inimene siis nüüd tema asemel rühma tuleb.
Laste jaoks on eestikeelsele haridusele üleminek lasteaias lihtne ja loomulik, nagu mäng. Laps saab aru, et on see keel, mida räägime kodus ja see, mida lasteaias. Tõenäoliselt kuuleb ta lasteaia liivakastis veel mõnda kolmandat ja neljandat keelt. See on tema jaoks huvitav ja pakub avastamisrõõmu. Laps omandab lasteaias keele igapäevategevuste kaudu. Muidugi peame ka aru saama, et selleks on vaja aega ja õppimist soodustavat keskkonda. Siin on võti taas täiskasvanute käes.
Meenutan üht teise emakeelega lapsevanemat, kes kahtles, kas panna oma laps eesti õppekeelega rühma. Peamine hirm oli see, kuidas teised lapsed ta vastu võtavad ja kas lapsel tekivad lasteaias sõbrad. Võin öelda, et samu mõtteid mõtleb pea iga lapsevanem. Meie arutelu käigus jõudis lapsevanem arusaamani: «Ma soovin kinkida oma lapsele eesti keele oskuse.»
See lause on mind saatnud nüüd juba aastaid. Keeleoskus on parim kingitus terveks eluks, mille lapsevanem ja õpetaja saavad lapsele teha. Selleks on vaja vaid, et täiskasvanud saaksid oma emotsioonidest ja hirmust muutuste ees üle ja teadvustaksid endale, kelle pärast me täna seda muutust teeme.
See ei ole lihtne ja siin on väga palju «agasid». Kust tulevad uued õpetajad? Mis saab erivajadustega lastest? Kuidas saab eesti keeles õpetada, kui pooled rühma lastest ei saa (veel) aru?
Mul ei ole vastuseid, aga on soov kinkida igale Eesti lapsele eesti keele oskus. Hakkame siit lihtsalt edasi minema ja toetame üksteist, sest ükskõik, kui pikalt me seda edasi lükkame, on algus ikka raske.