Tahan elada Eestis, kus on puhas keskkond, täis rohelust ja elu. Riigis, kus ühiskond oskab seda hinnata ja mõistab, et loodushoid kingib meile kauem tervena elatud aastaid ning head ja turvalised elutingimused meie lastele.

Meie ühiskond ja majandus on läbi ajaloo olnud pidevas muutumises. Tööstusrevolutsiooniga jõudsime infotehnoloogilise pöördeni ja nii tekkis tänane digiühiskond. Areng on toimunud meeletu kiirusega ning toonud meid praeguste mugavusteni. Kuid sama suure hooga, kui oleme nautida saanud võite, oleme nende saavutamiseks kulutanud ka loodus- ja maavarasid. Kuidas me siit edasi läheme ja kui kaua seda heaolu nautida saame, sõltub meist endist.

Inimtekkelised kliimamuutused on fakt. Punkt. See on globaalne probleem, millel on juba praegu tõsised tagajärjed. Näeme seda sagenenud ja ekstreemsemates tormides, suvistes kuumalainetes ja pehmemates talvedes. Üleilmsete uuringute järgi on kliimamuutuste pärast ohus 800 miljonit töökohta, sellest enamik väga tähtsates sektorites: põllumajanduses, transpordis, tööstuses ja ehituses. Samal ajal saame hästi planeeritud ja ambitsioonika rohepoliitikaga luua maailmas hinnanguliselt 300 miljonit lisatöökohta. Kui suur osa neist luuakse Eestis, on meie teha.

Vaatan keskkonnaministrina olukorda mureliku pilguga. Peame loodust hoidma juba seetõttu, et tagada meie endi heaolu. Paraku oleme sellest veel kaugel. Paljud riigid – mis sarnaselt Eestiga on sõltunud fossiilkütustest – on juba teinud olulisi investeeringuid rohemajanduse lahendustesse ja jätkavad nii kasvaval kiirusel. Ka meie naabrid on viimased kümme aastat jõudsalt rohemajandusse investeerinud, oleme neist juba maha jäänud.

Riik ja ettevõtted peavad üheskoos õppima julgemalt tulevikku vaatama ja kohanema. Tehnoloogiad ja lahendused, mida kasutatakse 2050. aastal kliimaneutraalses majanduses, on suuresti täna juba olemas – need tuleb lihtsalt laiemalt kasutusse võtta. Peame julgemalt investeerima tuule- ja päikeseenergia tootmisse, salvestusvõimsustesse ja rohevesinikku, jätkusuutlikesse kütustesse, taastava põllumajanduse tehnoloogiatesse, süsiniku püüdmisse, kasutamisse ja talletamisse.

Järgmise kahe kümnendi jooksul defineeritakse uus, loodusega paremas tasakaalus olev ühiskond ja majandus. Tugev fookus on kliimamuutuste pidurdamisel, sest see on juba praegu meie ühiskonnale reaalne oht ja kulu. Muudatusi ellu viies liigume üle saastavatelt puhtamatele lahendustele. See tähendab, et iga ettevõtmise ja tegevuse juures on vaja teada, mil moel see kliimamuutustesse panustab ja kuidas seda mõju vähendada.

Kindlasti saab määravaks taastuvelektri tootmine ja salvestamine, hoonete soojustamine ja tööstuse energiatõhususe tõstmine. Transpordisektoris, nagu ka tööstuses, liigume fossiilkütustelt üle suuresti kohalikult toodetud taastuvenergia lahendustele. Nendes valdkondades teevad suuri investeeringuid nii erainvestorid kui ka riigid, luuakse töökohti ja partnerlusi.

Puhtama tehnoloogia kasutuselevõtu suunamiseks ja motiveerimiseks on Euroopa Liidu riigid omavahel kokku leppinud põhimõttes, et saastaja maksab. Selle mõtteviisi elluviimiseks kehtestavad riigid keskkonnatasusid ning koostöös on loodud ka ühine heitkoguse ühikutega kauplemise süsteem. Kogutud rahadest toetatakse omakorda jätkusuutlikumatele ja puhtamatele tehnoloogiatele üleminekut.

Heitkoguste kauplemissüsteemist saadud rahadest on riik näiteks 22 miljoniga tegemas korterelamuid energiasäästlikumaks ning 38 miljoniga toetamas alternatiivkütuste kasutuselevõtmist transpordisektoris. Lisaks investeeritakse teistesse projektidesse, mis toetavad üleminekut rohetehnoloogiatele.

Järgmistel aastatel tahame heitkoguste kauplemissüsteemi rahadega suurendada veelgi tuuleenergia tootmisvõimsust ning muuta avaliku sektori hooned ja ka kohalike omavalitsuste haridusasutused energiatõhusamaks. Samuti investeeritakse 150 miljonit, et leevendada elektrihinna tõusuga kaasnevaid kulusid, mis võivad mõjutada haavatavamaid leibkondi. Mida rohkem ja kiiremini rohetehnoloogiatele üle läheme, seda odavamaks muutuvad need lahendused. Fakt on see, et fossiilkütused on oma aja ära elanud ning nendele toetumine läheb iga aastaga meile kallimaks.

Rohemajandust ei saa ega tohi luua üleöö, sest selle keskmes on inimesed, kellel on vaja kindlust, et rohepööre ei võta neilt tööd ega leiba laualt. Peame kohanema, täiendama oma olemasolevaid teadmisi ja oskusi, et need vastaksid muutuvatele vajadustele tööturul. See kõik nõuab muidugi suurt panust õppeasutustelt, eriti ametikoolidelt ja ülikoolidelt, kes saavad jõudsalt edasi arendada rohemajanduse õppeprogramme, mille loomisega on tasapisi juba algust tehtud.

Olenemata sellest, kas meie anname üleminekule hoogu või tõmbame pidurit, lähevad meie naabrid, ekspordipartnerid ja välisrahastajad rohepöördega ikka edasi. Nad loovad töökohti, arendavad rohetehnoloogiaid ja saavutavad konkurentsieelise kujunevas rohemajanduses, mille poole on teel terve maailm. Olulised ühiskondlikud ja majanduslikud muutused tehakse just sel ja järgmisel kümnendil. Saame praegu veel valida, kas soovime olla rohemajanduse lipulaev – suunates kurssi nii, et loome endale uusi võimalusi – või jätkata praegusel suunal, milles teeme miinimumi ning oleme sunnitud leppima tingimustega, mille ambitsioonikamad riigid meile seavad.

Sellepärast loodan, et kõik poliitilised jõud, ettevõtjad ja investorid vaatavad otsuseid tehes tulevikku ning taipavad, et maailm on veel sel kümnendil muutumas ühiskonnaks, mis väärtustab looduse säilimist ja mõistab selle eesmärgi hüvesid inimkonnale. Selle asemel, et Euroopa Liidu rohepoliitikatele vastu seista, peame neid toetama ja oma parema tuleviku loomiseks ära kasutama. Nii saame kümne aasta pärast tagasi vaadates öelda, et tegime küll keerulisi muudatusi, aga oleme tänu nendele säilitanud jõukohase hinnaga elamisväärse keskkonna oma lastele.

Artikkel ilmus 18. jaanuaril 2023 Postimehes.