Eile saatis õiguskomisjonile Oviiri ettepanekut toetava arvamuse ka sotsiaalministeerium.

Riigikogu liige Liisa Oviir (SDE) tegi esmaspäeval riigikogu õiguskomisjonis ettepaneku kvalifitseerida seksuaalne ahistamine karistusseadustikus eraldi süüteoks. Selleks tegi ta muudatusettepaneku justiitsministeeriumi ettevalmistatud eelnõu kohta, kus seda sees ei ole, sest minister Urmas Reinsalu ei näinud selleks vajadust.

Oviiri sõnul illustreerib praeguse olukorra ebaadekvaatsust asjaolu, et uuringute järgi on seksuaalne ahistamine väga levinud, ent Eestis on siiani olnud ainult üks sellesisuline kohtuasi. „Ka seal tuli õigeksmõistev otsus, kusjuures otsuse argumentatsioonis nimetati asjaolusid, et ründaja ja rünnatava vahel ei olnud alluvussuhet (tegemist oli kolleegidega) ning ründaja ei üritanud rünnakuga ametialaseid eeliseid saada,” sõnas Oviir. „Nii et meil on probleem, aga seaduse tasemel on see pea täielikult adresseerimata. See tähendab, et meie inimeste õigused – õigus eneseväärikusele, kehalisele puutumatusele jne – ei ole kaitstud. Seksuaalne ahistamine on mingil määral käsitletud tööõiguse kontekstis, kuid ebapiisavalt.”

Õiguskomisjonis arutati, et kriminaliseerimine annab võimaluse teha ka jälitustegevust. Kuni tegemist on tsiviilvaidlusega, ei ole isikul endal võimalik toimunu kohta tõendeid koguda. Näiteks avaliku ruumi videokaamerate salvestisi.

Peab mõtlema tõendamisele

Esiti tahtis Oviir kasutusse võtta seksuaalse ahistamise termini, ent kolleeg õiguskomisjonist Raivo Aeg soovitas see sõnastada spetsiifiliselt füüsilise seksuaalse ahistamisena. „Peab mõtlema ka tõendamisele ja kuidas menetlusasutused sellega tegeleda saaksid,” selgitas Aeg, kelle hinnangul võib sõnaline seksuaalne ahistamine kergesti jääda sõna-sõna-vastu-olukorraks. „Põhimõtteliselt aga toetan seda ettepanekut, sest riik ei saa jääda pealt vaatama, kui see juhtub,” kinnitas Aeg.

Samal arvamusel on ohvritega tegelev MTÜ Eluliin ja naisjuristide liit. „Igapäevane praktika meie psühholoogilises nõustamises on, et inimesed on sügavalt emotsionaalselt kurnatud seksuaalsest ahistamisest, mis leiab aset nii töökohal, kodus kui ka avalikus ruumis,” ütles MTÜ Eluliin juht ja psühholoogiline nõustaja Eda Mölder. „Noored tüdrukud ööklubis, situatsioonid tänaval, neid variante on väga palju. Senine elu on näidanud, et meil ei osata sellega juriidilises mõttes midagi ette võtta. Kui tekib otsene paragrahv, tekivad juhtumid ja kohtupraktika ning hakatakse ühtemoodi aru saama, mis see on,” märkis Mölder.

„Praegu pole ahistatutel võimalik oma õigusi kaitsta. Regulatsioon oleks vajalik nii tauniva ühiskondliku hinnangu andmiseks kui ka kaitsevõimaluse tagamiseks,” põhjendas idee toetamist Liina Kersna Reformierakonnast. Oudekki Loone Keskerakonnast ütles, et nad arutavad asja veel oma fraktsioonis, aga kinnitas, et inimene peab igal juhul teadma, et tal on seaduslik kaitse seksuaalse ahistamise vastu.

Eile õhtul saatis õiguskomisjonile oma arvamuse ka sotsiaalministeerium, toetades Oviiri muudatusettepanekut. „Nõnda on võimalik anda selge ühiskondlik signaal seksuaalse ahistamise lubamatusest ja näha ette konkreetsed õiguslikud tagajärjed,” seisab arvamuses.
– ÄÄREJUTT –

Pooled naised on kogenud seksuaalset ahistamist

Üleeuroopalise naistevastase vägivalla uuringu (FRA 2014) andmetel on umbes pooled (53%) üle 15-aastased Eesti naised kogenud vähemalt üht seksuaalse ahistamisena käsitletavat situatsiooni. Kõige rohkem (37%) kogeti verbaalset seksuaalset ahistamist, näiteks seksuaalse alatooniga solvavate naljade tegemine, ebameeldivad märkused eraelu kohta ja sündsusetud ettepanekud. 30% naisi on kogenud füüsilist seksuaalset ahistamist (soovimatud puudutused, kallistused, suudlused) ja umbes sama palju on neid, kes on kogenud mitteverbaalset ahistamist (nt seksuaalse sisuga solvavate piltide, kingituste saatmine, siivutult eksponeerimine, pornograafilise materjali vaatama sundimine).