Möödunud aasta 6. juulil lisandus karistusseadustikku seksuaalse ahistamise väärteokoosseis. Ainuüksi esimese kuuga esitati politseile seksuaalse ahistamise kohta pea 50 avaldust ja kuue kuuga jõuti süüdimõistva otsuseni 20 juhul, kirjutab riigikogu liige ().
Napp aasta tagasi oli ühiskonnas üleval diskussioon, kas Istanbuli konventsiooni kiiluvees tuleks karistusseadustikus reguleerida ka seksuaalne ahistamine. ÜRO oli selleks ajaks andnud soovituse, et seksuaalne ahistamine ehk siis mis tahes seksuaalse alatooniga soovimatuks peetav verbaalne või füüsiline käitumine, mille eesmärk või tagajärg on isiku väärikuse riivamine, eriti aga hirmutava, vaenuliku, heidutava, alandava või ründava õhustiku tekitamine, peaks olema kriminaliseeritud.
Justiitsminister, mitu õigusloomega tegelevat ametnikku ja ka mõned õiguskaitsjad arvasid seevastu, et sisuliselt on seksuaalset ahistamist hõlmav koosseis erinevatesse normidesse peidetuna juba olemas ning probleemi ei ole ja et ülereguleerimisega pole mõtet tegeleda. Avalikkuses arutati, kuidas sellist tegu tõendada ja kas sõna sõna vastu olukorras on tõendamine üldse võimalik. Kõlas emotsionaalseid hüüatusi, et nüüd keelatakse ära ka omavaheline flirt ja kuramaaž.
Uuringud kõnelevad selget keelt, et probleem on olemas – üleeuroopaline uuring (FRA 2014) tõi välja, et vähemalt ühte kehalise seksuaalse ahistamisena käsitletavat situatsiooni on elu jooksul kogenud 30 protsenti üle 15-aastastest Eesti naistest. Iga kolmas naine! Sina, mina, tema?
Seksuaalne ahistamine on tegu, millel on selged tagajärjed kannatanu tervisele, tema töö- ja eraelule. See võib sõltuvalt kogemuse tõsidusest ja kestvusest mõjutada inimese elu pikalt, isegi aastaid. Peale esialgse šoki taandumist tabab kannatanut sageli eitus, häbi, hirm ja isoleerituse tunne. Kannatanud on öelnud, et pärast juhtunut tundsid nad, nagu oleks neilt midagi olulist röövitud, neid koheldi objektina, neil puudus kontroll oma keha ja tegelikult iseenda üle. Ja see abituse tunne võib neid saata ja mõjutada aastakümneid.
Ohtralt kirgi kütnud Igor Mangi juhtumi puhul on esile toodud, et oma loo rääkisid ka need naised, kel toimus negatiivne kokkupuude ahistajaga eelmise sajandi lõpukümnenditel. See näitab, et juhtunu on inimesel endiselt hingel. Ja mis on hingel, see mõjutab.
Möödunud aasta 6. juulil lisandus karistusseadustikku seksuaalse ahistamise väärteokoosseis. See sai kirja kui teise inimese tahtevastane ja inimväärikust alandav kehaline seksuaalse iseloomuga tahtlik tegevus. Ainuüksi esimese kuuga esitati politseile seksuaalse ahistamise kohta pea 50 avaldust ja kuue kuuga jõuti süüdimõistva otsuseni 20 juhul.
Suurem osa ahistamistest pandi toime avalikes kohtades – tänaval, poes, bussis ja spordirajal, aga ka töökohas ja arstikabinetis. Noorim ahistaja oli 22-, vanim 79-aastane. Kõikidel otsuseni jõutud juhtudel oli ahistajaks mees ja kannatanuks naine, paaril korral alaealine tüdruk.
Siinkohal ei tohi teha järeldust, et kunagi pole kannatanuks mees. Ilmselt nii subjektiivsest tajust kui soorollidest tulenevalt on enamasti tõesti ründajaks mees ja rünnatavaks naine, kuid ahistatute seas on tõusmas meeste osakaal. See oli ka põhjus, miks erinevalt paljudest teistest riikidest sai Eestis seksuaalse ahistamise koosseis sooneutraalne.
Ütlesin eelmisel aastal peale seadusemuudatuse kinnitamist, et kogu ühiskonnale, aga eelkõige neile, kes pole seni aru saanud, antakse riigi poolt selge märguanne, et seksuaalne ahistamine ei ole aktsepteeritav ega tolereeritav. Usun endiselt, et kõige efektiivsem ahistamist vähendav meede on seksuaalse vägivalla ühemõtteline taunimine: sellist tegu ei tohi marginaliseerida, selle tähendust ohvrile vähendada ega ohvrit süüstada.
Seetõttu tegi siirast heameelt äsjane Postimehe juhtkiri, mis keskendus kannatanu asemel vägivallatsejale. «Kõikidest ahistamisjuhtudest peegeldub tegelikult ahistaja põlgus ahistatava vastu. Ta ei taha emasloomale ei enne ega pärast mingit tähelepanu osutada ja mitte sekunditki kulutada. /…/ Mõelge kas või keskaegsele rüütlile. Tema ei pannud daamile kätt püksi. Selle asemel laulis daamile serenaadi.»
See näitab olulist nihet. Enam ei ole arutelu kese mitte ohver, vaid süüdlane. Ei arutata selle üle, mis ohvril seljas oli ja kuidas ta käitus. Küsimus ei ole selles, kas ohver on «neurasteeniline», vaid kas vägivallatseja puutus teist inimest tema tahte vastaselt ja seksuaalsel moel.
Seksuaalne ahistamine on vaid vormiliselt seksuaalne. See on seotud võimuga, sellega näitab ahistaja oma võimu teise inimese üle. Kuna aga seksuaalsus on nii isiklik, nii privaatne, siis just sellises vormis teeb võimu näitamine enim haiget.
Erialakirjanduses eristatakse kolme tüüpi ahistajaid: röövellikud ahistajad – neid erutab teiste alandamine, domineerivad ahistajad – nemad kasutavad ahistamist oma ego tõstmiseks (kõige levinum) ja strateegilised või territoriaalsed ahistajad – need ahistajad ekspluateerivad tööst või füüsilisest asukohast tulenevate privileegide abil. Kõigi tüüpide puhul on ahistamise põhjus neis endis ja kannatanu on teisejärguline, kannatanu on objekt, mitte subjekt.
Kui ta nüüd julgust kokku võttes pöördub lähedase või avalikkuse poole ja reaktsioon on kas uskumatus või süüdistamine, siis tehakse ta teist korda ohvriks.
See omakorda on teravas vastuolus endiselt käibel müütidega, nagu ahistatav oleks põhjuslikus seoses ahistamisega. Näiteks leidis üks psühholoog Mangi kaasust lahates, et «Naised vajavad tähelepanu. Esimese tähelepanu saavad nad siis, kui mees neile läheneb, ja nad naudivad seda. Teise saavad siis, kui nad selle avalikustavad, sest siis näevad kõik, et see mees ihaldas ka neid. See võib olla liialdus, aga ma ei oska Mangi käitumises kurja näha.» Seos on tõesti olemas, sest lõpuks läksid need naised ise Mangi vastuvõtule. Aga sellega seos ka lõpeb.
Kannatanutele, kes on üle elanud traumeeriva kogemuse, on ümbritsevate toetus väga oluline. Kui ta nüüd julgust kokku võttes pöördub lähedase või avalikkuse poole ja reaktsioon on kas uskumatus või süüdistamine, siis tehakse ta teist korda ohvriks.
Me oleme astunud viimase aastaga suure sammu seksuaalse ahistamise mõtestamisel ja reguleerimisel ning liikunud turvalisema ühiskonna suunas. Järgmisena tuleb senisest pühendunumalt tegeleda kannatanute toetamisega.