Jah, meie elatise süsteem vajab ülevaatamist ja kaasajastamist. Aga iga muudatuse keskmes peavad olema lapsed, kirjutab riigikogu liige (Sotsiaaldemokraatlik Erakond) vastuses vandeadvokaat Katrin Orava arvamusele «Elatise tasumise süsteem tuleb muuta mõistlikumaks».
Hiljuti ilmus Postimehes kriitiline lugu Eesti elatise tasumise süsteemist, kus vandeadvokaat Katrin Orav arvustas seda, et perest lahus elav vanem peab oma lapsele maksma pool kehtivast kuupalga alammäärast. Vandeadvokaadi hinnangul ei arvesta «standardne» kord erinevate vanemate võimalusi ja on seega ebaõiglane.
Just advokaatide sulest on ilmunud varemgi arvamusi, mis tavapäraselt lähtuvad perest eemaldunud vanema huvidest. Miks tavapäraselt? Ikka seepärast, et mitut last reaalselt kasvataval isikul pole enamasti ressursse – ei raha, aega ega hingejõudu pika ja kuluka kohtuvaidluse pidamiseks. Seega on advokaadibüroode kliendid valdavalt perest lahkujad, kes, ütleme ausalt välja – on meie kultuuriruumis peamiselt isad.
Laps tunneb kõige rohkem koormust
Saan aru, et on olukordi, kus isa ei suuda ühel või teisel põhjusel teenida alampalgast suuremat palka. Mõistan, et sellisel juhul on elatise maksmine koormav.
Aga veelgi koormavam on kasvatada näiteks kolme last ja käia täiskohaga tööl, olles seejuures logistik trajektooril kodu-lasteaed-kool-huviringid-pood-kodu ja nii päevast päeva, nädalast nädalasse ja aastast aastasse.
Tegelikkuses on tõsine katsumus tegeleda üksi nii kogu majapidamisega kui ka laste kasvatamise ja õpetamisega, mida üksikemad, aga järjest enam ka üksikisad igapäevaselt ja sageli oma unetundide arvelt teevad.
Aga kellele on selline olukord kõige koormavam? Enamasti lapsele. Lapsele, keda rõhub kurbus ühe oma kõige kallima inimese kodust lahkumise pärast ja kes lisaks tajub oma teise vanema kurbust. Lapsele, kelle ellu ei kuulu enam huvireisid ja kes sageli peab loobuma huvitegevusest ja kel tuleb mõnel õhtul voodisse pugeda tühja kõhuga.
Selgus, et isal on õigus vaidlustada igat eurot
Räägin loo päris elust. Loo, mis ketrab meie kohtusüsteemis juba kolmandat aastat.
Maie on ema viiele põhikooliealisele lapsele. Tublid lapsed, kolm poissi ja kaks tüdrukut. Koolis läheb neil hästi, veelgi enam – üks poegadest on tõeline jalgpalliäss. Maie kasvatab oma lapsi üksi juba kuuendat aastat. Täiesti üksi. Isa ei toeta ei rahaliselt ega abista ka igapäevastes toimetustes. Aga vahel isa helistab lastele ja vahel saab nendega kokkugi. Tõsi, mida aasta edasi, seda harvemini. Ei-ei, isa ei tööta välismaal, vaid elab oma lastega samas linnas, aga töö ja hobide ja isikliku elu kõrval lihtsalt ei jää väga palju vaba aega üle…
Isa oli väga nördinud, kui ema peale nelja aastat ning esialgsetest katteta lubadustest ja hilisematest ähvardustest kurnatuna tegi kohtule avalduse elatise väljamõistmiseks. Kuidas nii võib? Lõpuks ostis ta ju vutipoisile spordiriided! Ühele lapsele ja ühe korra, aga siiski!
Ema kaalus enne kohtusse pöördumist ka teise töökoha lisaks võtmist, näiteks õhtust koristamist mõnes büroohoones, aga süda ei lubanud. Kes viib lapsed trenni? Kes toob nad koju nii, et õppimiseks aega jääks? Kes aitab järgmiseks päevaks lapsele luuletuse pähe? Teades isa meelepaha ette, viis ema raske südamega elatisenõude kohtusse ja küsis igale lapsele elatist miinimumsumma ulatuses. Ei midagi rohkemat.
Nüüd käib kohtupidamine oma lõputuid radu. Põhjusi taaskohtumisteks ja vaidlusteks on leitud juba kaks aastat ja just algas kolmas kohtuaasta.
Vaidlus käib näiteks selle üle, et ema arvestuste järgi kulub ühe lapse toidule päevas minimaalselt neli eurot, isa seevastu leiab, et piisab kolmest ja poolest eurost. Emal tuli esitada kalkulatsioonid tõestamaks, et pole liialdus kulutada neli eurot päevas kasvava lapse söögile.
Siis pidi ema täpselt tõendama, kui palju kulub igale lapsele pliiatseid ja pastakaid, hambapastat ja dušigeeli, saapaid ja sokke, aluspesu, vitamiine, ravimeid jne. Edasi tuli tõendada, et koolilapsed vajavad internetti, telefoni, raamatuid, mänge, hobisid, kooliekskursioone, juuksuris käimist…
Selgus, et isal on õigus vaidlustada iga eurot, mis läheb laste eluks ja arenguks. Isa vaidlustas ka kohtuotsuse ja järgmise astme otsuse ja nüüd ootab Maie, kas riigikohus võtab isa järjekordse vaidlustuse arutlusele. Ja kui võtab, kas asi saadetakse tagasi madalama astme kohtusse ja kõik algab otsast peale…
Ema on selle emotsionaalselt väsitava kohtutee kõrval käinud tööl ja kasvatanud lapsi. Ta on pannud kirja iga sendi, mis kulub ja koostanud kaustikuid kulutšekkidega ja püüdnud lapsi kõigest sellest eemal hoida. Öösel, kui und ei tule, tõrjub ta eemale küsimust: «Kust võtab isa, kes igat ühist last ootas ja soovis, õiguse nendega nüüd nii käituda?»
Mida tunneb ema, kel tuleb pidevalt lastele selgeks teha, et meil ei ole võimalik minna kinno või teatrisse või sünnipäevale, kuhu lähevad kõik sinu sõbrad, et me ei saa osta raamatuid ega kõige maitsvamaid puuvilju, sest elatisrahade määramine venib ja ema palgast kõigeks ei jätku? Kas emal on ka õigused või on siinmail bioloogiliselt määratud nii, et kuni lapsed pole pesast välja lennanud on emadel vaid kohustused?
Isal on õigused. Õigus seista enda õiguste eest. Õigus teada, kuhu kulutatakse tema vaevaga teenitud raha. Õigus mitte võtta lisatööd, sest «muidu ju hobideks aega ei jää».
Kui kohtunik küsis, miks isa, kes ometi käib tööl ja saab head palka, pole oma lapsi kuue aasta jooksul rahaliselt toetanud, vastas isa, et «raha lihtsalt ei jätku». Samal ajal lapsed kasvavad, kasvavad ka laste vajadused. Just sel sügisel läks kooli kõige noorem laps, kes vajab igal õhtul ema toetust.
Jah, meie elatise süsteem vajab ülevaatamist ja kaasajastamist. Aga iga muudatuse keskmes peavad olema lapsed. Lapsed, kelle puhul kannavad ema ja isa ühist vastutust. Lapsed, kes tulid siia ilma vanemate otsuse tulemusel. Lapsed, kellel on õigus helgele lapsepõlvele või vähemalt lapsepõlvele, kus ka õhtusöögi ajal jätkub taldrikule toitu. See õigus peab olema garanteeritud igaühele neist 14 000 Eesti lapsest, kellel on probleeme elatisabi kättesaamisega.