Maailma Majandusfoorumi (WEF) kohaselt on endiselt suurim sooline ebavõrdsus poliitikas ning soovitud võrdsus peaks saabuma umbes 131 aasta pärast. Seniks on naiste probleemide lahendused tagaplaanil.
Global Gender Gap avaldas oma 2021. aasta raportis, et 156 uuritud riigi parlamendisaadikute 35 500 kohast ainult 26,1% kuulub naistele ja 3400 ministrist vaid 22,6% on naised. Miks on sooline võrdsus nii poliitikas kui ka muudes valdkondades üldse oluline? Sest see on seotud poole maailma elanikkonna ehk naiste elukvaliteediga. Poliitika kujundamine on otseselt seotud meie heaolu, julgeoleku, inimõiguste ja inimväärse elu elamisega.
Võtame näiteks autoavarii testnukud, mis on siiani peamiselt mehe kehakuju järgivad, kuid ei võta arvesse naise keha eripärasid. See seab meid otseselt eluohtlikumasse positsiooni. Linnaruumid, taristud jm on peamiselt meeste(le) arendatud.
Mehed otsustavad, mida naised oma kehaga teha tohivad, keelates aborte ja muutes lapsed seadusega kohustuslikuks. Jah, on riike, kus astutakse suuri samme edasi, kuid sellest ei piisa. Positiivse näitena võib tuua Hispaania, mis lubab menstruatsioonipuhkust, samal ajal, kui paljudes riikides on naiste menstruatsioon ja sellega kaasnevad tervisemured endiselt tabuteemaks.
Mis takistab naistel aktiivsemalt poliitikas osaleda?
Ühe näitena toon seksistliku huumori. Me võime kasutada nalja inimestevaheliste suhete soojendajana, aga see võib poliitilises kontekstis kanda ka pahatahtlikku ja negatiivset mõju.
Meespoliitikute avaldused võimul olevate naiste aadressil pole sugugi haruldased, kuid sageli ei saa neid rünnakuid kuidagi sisuliseks lugeda. „Kust sa, lilleke, siia said?“, „Huulepulgatüdruk“ jm on vaid mõned näited meie oma Eesti poliitikutelt.
Kas mehed tunnevad ennast ja oma positsiooni kuidagi ohustatuna, et unustatakse viisakad debateerimisoskused ning rünnatakse seal, kus loodetakse naist rohkem haavata, keskendudes välimusele, lastele, viljakusele jne? Ka maailmamastaabis naispoliitikute arvel tehtud nalju ja pilapilte vaadates on suur osa neist seotud siiski pigem keha või välimusega, mitte nende tegude või sõnadega.
Samal ajal julgustavad need meemid, naljad ja seksistlikud sõnumid ühiskonda kahtlema kõrgelt haritud ja kvalifitseeritud naiste pädevuses. Nende naiste, kes iga päev poliitmaailmas klaaslagesid lõhuvad.
Samas on üleval ka ebarealistlikud ootused seoses avalikkuse ees figureerivate naiste välimusega. Tugevaid ja oma arvamust jõuliselt väljendavaid naisi peetakse vähem tasakaalukateks, hüsteerilisteks ja ebanaiselikeks. Uuringutega on leitud, et stereotüüpsest naisest – ilusast, viisakast, empaatiliselt, naiivsest – kõrvale kalduvad naispoliitikud saavad vähem tuntust ja valimistel ka vähem hääli.
Näiteks 2016. aastal Ameerika Ühendriikide presidendiks kandideerinud Hillary Clintonile suunatud kommentaarid ei keskendunud niivõrd tema poliitilistele ettepanekutele, vaid pigem valikule pükse kanda.
See tähendab, et naised peavad poliitikas olles pöörama oluliselt rohkem tähelepanu oma sõnadele, suhetele ja ka kleidivalikule. Samal ajal on nende meeskolleegidel võimalus keskenduda oma platvormidele ja poliitika tegemisele suurema ohuta, et keegi nende sõnavõtust mõne seksistliku pilapildi valmis teeb.
Selline karm reaalsus takistab ja peletab naisi poliitikaga tegelemast või valdkonna vastu huvi tundmast ning 3,9 miljardi inimese mured maailmas on vähem kuulda.
Seksistlik poliithuumor on taunitav, see alandab naisi ning tekitab olukorra, mis lükkab soolise võrdsuse saavutamise poliitikas veelgi enam kaugemasse tulevikku. On väga vähe naisi, kes vabatahtlikult ennast poliitmaastikul kehtestada soovivad, teades, kui haavatavad nad seksistlikule halvustavale tähelepanule on. Väärtustame või kritiseerime üksteist mõtete, arvamuste ning poliitiliste tegude kaudu, mitte soo, välimuse ega riietuse järgi!