Alanud aasta tõi lisaks koroonavaktsiinile ka olulise muudatuse Eesti pensionisüsteemis. Isamaa valimislubadusena ellu viidud pensionireform võimaldab nüüdsest kas investeerida pensionivara iseseisvalt või sellest süsteemist sootuks lahkuda. Mina pean seda lühinägelikuks muudatuseks, aga mõistan ka, et isiklikes rahaasjades ei kehti ühtainust tõde.

Palusin oma Facebooki-seinal, et süsteemist lahkuda plaanivad tuttavad jagaksid oma lugusid ja põhjendusi. Tagasiside üleskutsele oli üllatavalt lai ja mitmekesine. Enda mõtetest ja saadud kommentaaridest ajendatud püüan järgnevalt selgitada oma arusaama uutest valikutest ja isiklikust vastutusest.

Ülevaade

Esmalt kiire meenutus Eestis pensionisüsteemi ülesehitusest ehk kolmest sambast. I sammas on riiklik pension, mida rahastatakse sotsiaalmaksu arvelt riigieelarvest ning mis toimib ühise poti põhimõttel.

Kogumispension ehk II sammas on isikustatud ja sinna kogutakse raha põhimõttel kaks protsenti töötasust inimese poolt ja neli protsenti riigi poolt lisaks.

Täiendav kogumispension ehk III sammas võimaldab panna kõrvale rohkem kui kaks protsenti brutotöötasust ning saada selle pealt ka maksusoodustust. Oluline on, et nii II kui ka III sammas ei ole mitte raha sukasääres, vaid selle rahaga ostetakse fondiosakuid, mis omakorda on investeeritud näiteks kasumit teenivatesse aktsiatesse ja võlakirjadesse. Teisisõnu – kui I sammas on ainult kohustus riigieelarves, siis II ja III sammas on inimese enda tegelikud varad, mis kasvavad ajas.

Kuni aasta alguseni oli võimalik oma II sambasse kogutud raha saada kätte alles pensioniea saabudes. Arvestades, et riik paneb omapoolse panuse sinu pensionikontole juba praegu, siis arusaadavalt on tema poolt ka mõistlik eeldada, et see raha läheb kasutamisele eesmärgipäraselt.

Riigi panus tuleb ju sotsiaalmaksu arvelt ja kujuteldamatu oleks, et riik jagaks soovijatele lihtsalt osa nende maksudest kingitusena laiali. Täpselt selline olukord aga on loodud, sest reformi tulemusena tekkis soovijatel võimalus oma II samba raha varem välja võtta. Kuigi selle pealt tuleb kohe maksta 20 protsenti tulumaksu ja tekib ebakindlus pensionieaks, on siiski kümned tuhanded selle kasuks otsustanud. Miks?

Kui sambad ei sirgu

Oluline põhjendus II samba vabaks laskmiseks on seotud justnimelt tõdemusega, et ootustele vastupidiselt ei ole see raha eriti kasvanud. Kriitika mõistmiseks vaatame korraks, kuidas üldse see protsess välja nägema peaks.

Valides mõne pensionifondi (näiteks pankade pakutava või ühistulise Tuleva fondi) anname me oma raha fondihaldurile ja saame vastu sissemaksele vastava osa fondi varadest. Need omakorda moodustuvad aktsiatest ja võlakirjadest, mida fondihaldurid ostavad erinevate kaalutluste alusel — analüüsides maailmamajandust püütakse riske hajutada, leida arenevaid firmasid ja sektoreid ning osta ja müüa neid vastavalt oma hinnangutele.

Kokkuvõtvalt püüab fondihaldur (milleks on pigem terve meeskond finantsspetsialiste) oma parima teadmise kohaselt teha meie rahaga tarku otsuseid ja teenida meile tulu. Selliselt saadud tulu kutsutakse tootluseks, mida väljendatakse protsentides aasta kohta ja erinevate fondide tootlust saate vaadata näiteks pensionikeskuse kodulehel.

Mõistagi maksab ka fondihalduri ja tema meeskonna tööaeg ning seetõttu tuleb fondi valides vaadata valitsemistasu suurust. Sedagi väljendatakse protsentides aasta kohta ja see tähendab kõige lihtsamalt, et igal aastal võtab fondihaldur sinu rahast valitsemistasu jagu endale.

Pensionikeskuse lehel toodud tootlusgraafikutes on valitsemistasu juba maha arvestatud, seda ise eraldi arvutama ei pea. Küll aga tasub pöörata tähelepanu väljalasketasule – nii mitu protsenti võetakse teenustasuks raha fondi paigutamisel – ning tagasivõtmistasule, mis näitab vastavalt teenustasu protsenti pensioni väljamaksmisel.

Nüüd jõuame probleemi tuumani: pensionifondid, mida eestlastele II samba loomisel pakuti, olid tihti valitsemistasudega ca 1,5 protsenti ning väljalaske- ja tagasivõtmise tasud samuti vahemikus 1 – 1,5 protsenti.

Need näivad väikeste numbritena, kuid investeeritakse pika aja peale. Kui tootlus on madal, sööb kümnete aastate jooksul ka väike protsent kogu raha inflatsioonist veel kiireminigi.

Selleks, et pensionifondis raha koguda, peab tootlus ületama kõiki kulusid ja ületama veel ka inflatsiooni. Nendesamade kõrgete tasudega fondide teine “väärtus” seisnes nende madalas tootlikkuses, mis jäi kolme-nelja protsendi lähedale.

Kokkuvõtvalt – pensionifondides olev raha tõi heal juhul väikest tulu tulevasele pensionärile, kindlat tulu aga ainult fondiomanikule ehk pangale. Siit saabki arvatavasti alguse nii Isamaa kampaania II samba vabakslaskmiseks kui ka minu tutvusringkonnas paljude kahtlused või täielik pettumus kogumispensionis.

II sambast väljumine

Kui pensionifondid suudavad napilt inflatsiooni edastada, siis on jumet mõttel investeerida see raha muul moel, olgu selleks kinnisvara, mets või midagi kolmandat. Olen rääkinud mitme tuttava või kolleegiga ning nende peamised murekohad on olnud nii senised kõrged tasud kui ka madal tootlus, aga ka üldine pettumus ja kahtlus riigivõimu osas koos veendumusega: “ma kasutan ise seda raha mõistlikumalt”.

Ma usun, et nendel tuttavatel on õigus kahelda, aga samal ajal on mul ka hea meel, et ükski neist ei ole veel tormanud oma II samba raha välja võtma. Pikaaegse investeeringu puhul ei tohikski ühtegi otsust teha üle jala ning ka aasta oodata ei muuda suures plaanis midagi, võimaldab aga endale põhjalikult selgeks teha plussid, miinused ja kõik kaasnevad kulud.

Neid on aga II sambast väljumisel lisaks otseselt tulumaksule veel oi kui palju ning hea ülevaate väljumise mõttekusest annab Taavi Pertman RahaFoorumi kahes artiklis: “Kas tasub II sambast raha välja võtta ja …?” ning “Milliseid laene tasub 2. samba raha eest ära maksta?”

Mind teevad murelikuks kõik need kümned tuhanded eestlased, kes on juba esitanud sambast lahkumise avalduse, aga keda ma ei tunne. Ma võin loota, et nad on selle otsuse enda jaoks läbi mõelnud, kuid ma tõsiselt kahtlen selles. Miks? Sest Eestis on elementaarse finantskirjaoskuse õpetamine olnud pea olematul tasemel ning oma noorte sugulaste pealt näen, et see olukord pole paranenud.

Ma kardan, et paljudes otsustes saavad kokku soovimatus teha pikaajalisi otsuseid (pension on ju nii kaugel), naiivne lootus riiklikule pensionile ja sugulaste abile ning jah, ka lihtsalt soov paremini elada, kasvõi korraks ja kasvõi tuleviku arvelt ehk siis tarbimisharjumused.

Riiklikust pensionist ei piisa

Isikustatud kogumispensioni vajadus tuleb demograafilisest püramiidist — maksumaksjad peavad oma sotsiaalmaksust üleval pensionäre. See süsteem töötab ja tagab mingigi äraelamise ainult juhul, kui suhe on maksjate kasuks.

Arenenud riikides pole see enam ammu nii, ka Eesti rahvastikupüramiid on “pea peale” pöördumas ehk statistikaameti prognooside kohaselt kasvab vanemaealiste osakaal ning väheneb noorte ja tööealise elanikkonna osakaal.

Seega oleme lõhkise küna ees. Lisaks tervishoiusüsteemile, haridusele ja infrastruktuurile mõjutab rahvastiku koosseis ka pensionisüsteemi. Kõigile pensionäridele riiklikust pensionist tulevikus lihtsalt enam ei jätku.

Ma ei tea, milliste tähtedega see kuhu tuleb kirjutada, et igaüks mõistaks: kuigi riik ei saa jätta kedagi nälga surema, siis mõnusa äraelamise saad endale tagada ainult sina ise.

Kas pensionifondi kaudu või muul moel, sa pead täna mõtlema sellele, kust tuleb sinu sissetulek ülehomme. Lastel on omad elud, ka õdedel-vendadel ning kui sa ise pole nõus oma vanaduspõlve kindlustama, siis kellele sa veel loodad seda koormat veeretada?

See tähendab, et kulutades pensioniraha ära igapäevaste väljaminekute peale, laenad sa tulevase iseenda käest raha ja teed seda väga suurte kuludega. Viitasin juba RahaFoorumile, kus need numbrid välja on toodud, aga keskendume kahele peamisele.

Esiteks on riik andnud pensionirahale tulumaksuvabastuse. Tulumaks tuleb raha välja võttes aga riigile kanda. Seega kaotad sa kohe 20 protsenti oma varast, mida on rohkem, kui võtab aastate jooksul ka kõige röövellikum pensionifond.

Teine ja palju tõsisem põhjus oma otsus läbi mõelda on aga see, et vaatamata pensionifondide ajalooliselt kõrgetele kuludele ja madalatele tuludele, on võimalik valida palju mõistlikumaid tooteid. See tähendab, et kui sa ise välja võetud raha edasi ei investeeri, kaotad sa ka kogu kasumi, mida fond sulle oleks vahepealse ajaga teeninud.

Omal käel investeerimine on üks võimalusi, mida pensionireform ette näeb. Sa saad raha liigutada spetsiaalsele pensioni investeerimiskontole ja olla iseenda fondihaldur. Selle juures ei kaota sa tulumaksu, aga päris kuludeta ei pääse siingi. Väärtpaberite ostmisel-müümisel on teenustasud ja kohati ka omakorda täiendavad valitsemistasud, nii et pead päris täpselt aru saama, kuidas toimida.

Mida siis teha selle pensioniga?

Sinu elukvaliteet pensionipõlves on olulisel määral sinu enda teha. Kordan uuesti, et ühiskond ei saa toimida nii, et me jätame toeta ja abita need, kel ei ole endal tagavara soetatud. Täiesti objektiivsetel põhjustel ei saa selline elu kunagi olla mõnus ega meenutada meie ettekujutust Põhjamaade sõbralikest eakatest.

Vananemine on paratamatu ja vääramatu, väärikas vananemine vajab aga planeerimist. Selle eest vastutad sina ise ja riik on andnud sulle selleks vahendid ja soodustused pensionisammaste näol. Kuigi finantsnõu andmine on ülimalt riskantne, julgen siiski anda paar üldist soovitust:

1. Varasemalt on pakutud pensioniks kogumiseks väga halbu investeerimisvõimalusi, kuid olukord on muutunud. Minu soovitus enne igasuguse otsuse tegemist on võtta ette pensionikeskuse graafikud ja ja võrrelda ja vaadata.
   Just uuemad nn indeksfondid paistavad silma madalate kuludega, pakkudes sealjuures mõistlikku või isegi head tootlust, kuigi 2020. aasta maailmasündmuste juures ei tasu mingeid järeldusi teha. Igasuguste võrdluste juures ära vaata lühiajalist, vaid pikema perioodi tootlust, sa ei investeeri mitte selleks, et odavalt osta ja kallilt müüa.
   Sa investeerid mitmekümneaastase perspektiiviga ja siin on pidev stabiilne kasv olulisem kui lühiajalised kõikumised. Ära unusta tootlusgraafikutele lisaks kõrvutamast ka valitsemistasusid, väljalaske- ja tagasivõtmistasusid.
2. Kui sa oled otsustanud hakata investeerima ise läbi pensioni investeerimiskonto, siis kindlasti on see julge samm ja sinu soov olla paremini kursis ja omada paremat kontrolli oma vara üle on ainult tervitatav.
   Kui sa ei ole aga varemalt investeerinud, siis tee üks samm korraga – ava tavaline investeerimiskonto ja tutvu investeerimismaailmaga seal. Sinu pensioniga ei juhtu näiteks aasta jooksul midagi. Teisisõnu, ära kasuta oma pensioni investeerimise õppevahendina, selleks on odavamaid ja isegi täiesti tasuta võimalusi.
3. Kui oled otsustanud sambast väljuda ja kasutada raha näiteks mõne laenu tagasimakseks või muul viisil investeerimiseks, siis ka see on hea otsus. Seda aga tingimusel, et numbrid sinu otsust toetavad.
   Arvuta kõik korralikult läbi ja küsi nõu ka mõnelt rahaasjadega tihedamalt kokku puutuvalt sõbralt. Ära mõtle sellest nii, et kiire otsus teenib sulle rohkem tulu. Rohkem tulu saad targema otsusega ning aastakümnete pikkuse investeeringu puhul tasub ju võtta natuke aega kaalumiseks?
4. Kui sa leiad, et erinevatel põhjustel on mõistlikum II samba raha kulutada vajalike ostude peale, siis mõtle palun see otsus veel korra läbi. Räägi see läbi ka oma vanemate ja sugulastega ning jõua selgusele, milliseks kujuneb sinu vanaduspõlv ning keda sina pead toetama ja kelle toele sa võid loota.
   Kui sa ka ise ei pea seda oluliseks, siis kas inimesed sinu ümber jagavad sinu optimismi? Võta eeskuju kasvõi pensionireformi eest vedanud Isamaa poliitikutest, kes ise ei kavatse lahkumisega kiirustada.

Pensionireform on andnud inimestele oluliselt suurema õiguse ise oma vara hallata. See õigus tähendab ka suuremat vastutust ja lausa kohustust end harida. Kuna koolides jagatakse rahatarkust liiga vähe, siis valmis vastuseid on vähestel. Mis muud kui aeg maha ja rohkelt tarku valikuid. Minu valik on selge, jään nii II sambasse kui ka kasutan ka III samba võimalusi maksuvabaks täiendavaks investeerimiseks.

Riigilt ootan nüüd aga kahte asja. Rahatarkus tuleb viia koolidesse ja II sambale tuleb lisada võimalus ettevõttepoolseks maksueelseks toetuseks. Investeerime rohkem ja teeme seda targemalt.

Foto autor: Mana Kaasik

Lemmit Kaplinski: pensioni üle otsustan ise, aga kes vastutab?