Viimastel nädalatel on puhkenud diskussioon Kaitseliidu võimekuse kohta reageerida kiirelt ja paindlikult eriilmelistele ohtudele. Eesti riigikaitse ühtsusele ja arengule on ohtlik ja vale siseminister Mart Helme väljendatud seisukoht, et Kaitseliit ei saa hakkama muude ülesannetega peale paukpadrunitega sõja mängimise või et Kaitseliidu kaasamine kriisisituatsioonis on administratiivselt liiga kohmakas.

Esimest korda tundsin ma Kaitseliidus peituvat jõudu, võimekust ja dünaamikat erilise selgusega 2007. aasta aprillihommikul. See tunne ajab siiani kananaha ihule. Öö oli olnud ärev, suuremates linnades toimus massilisi korrarikkumisi ja mitte keegi ei teadnud täpselt, milleni see kõik võib viia. Meil ei olnud siis veel silme ees Ukraina näidet, aga eks võis aimata ja arvata.

Sel aprillihommikul ei arvanud ega kõhelnud aga ükski kaitseliitlane. Üleöö, ilma ühegi ametliku käsuta oli maleva ümbrus täitunud autodest ja küsimata tööst või ilmast olid sajad võitlejad tulnud kokku selleks, et täita vabatahtlikult endale võetud kohustust – kaitsta Eesti riiki ja selle põhiseaduslikku korda.

Ka hiljem, kui Eestit on räsinud vahest pealtnäha vähemdramaatilised, ent sisult samavõrd tõsised kriisid, on kaitseliitlased olnud alati kohal ulatamas abikäsi. Olgu selleks kadunud inimeste otsimine, tormikahjudega tegelemine, Politsei või Päästeameti abistamine nende igapäevatöös või ka hoopis uuelaadsed ülesanded viiruse ohjamisel. Mida senise väljaõppe keskel ei ole õpetatud, oleme õppinud esmalt sealsamas töö käigus ja seejärel oleme viinud selle oma väljaõppesse.

Kaitseliit ei tegele enam ammu ainult konventsionaalseks lahingutegevuseks harjutamisega. Iga aasta toob aina enam koostööd teiste jõustruktuuridega, enam ootamatuid ülesandeid, rutiinist ja harjumustest väljas tegutsemist. Kaitseliidu ülem, kindral Riho Ühtegi on selgelt väljendanud arusaamist, et Kaitseliit ja kaitseliitlased ei ole ühiskonnast eraldatud relvastatud jõuk, vaid ühiskonna igat kihti vertikaalselt ja horisontaalselt läbiv vaip, mis katab kogu Eesti. See tähendab muuhulgas valmisolekut reageerida igale ohule — olgu see siis looduslik või inimtekkeline, konventsionaalne, füüsiliselt vägivaldne või hoopis ideoloogiline.

Täna on Kaitseliidus lisaks kergjalaväele väga erineva suunitlusega üksusi, sealhulgas ka korrakaitse ja sisekaitseüksused. Meie väljaõppetsükkel hõlmab nii rutiinset lahingtegevust, kui tegutsemist linnalises keskkonnas, kus vastane ei järgi rahvusvahelisi reegleid, vaid sulandub tsiviilelanike sekka nagu näitab praktika kõigis viimastes konfliktides. Meie väljaõppe osaks on politsei abistamine relvastatud kurjategijate peatamisel, aga vajadusel oleme suutelised viima ka oma vahenditega läbi korrakaitseoperatsioone, kus tuleb järgida mitte ainult tugevama õigust, vaid rahuaegseid jõu kasutamise reegleid. See mets, kus siseminister kujutab meid paugutavat – see mets on ka Tartu südalinn ja Toompea. See lahinguväli, kus me võitleme, on ka riigikaitsetund keskkoolis või meelsuse kujundamine internetis. Meie logistika on nii Kaitseväe keskladu kui sõbralik külamees.

Täna oleme neis lahingutes edukad. Kaitseliit on jätkuvalt Eesti suurima vabatahtlikkusel põhineva organisatsiooniga. Ca 16 000 liikme seas on nii võitlejaid kui akadeemikuid, arste, õpetajaid ja autojuhte, kelle erialaseid oskusi rakendatakse nii hästi, kui võimalik. Kaitseliit on pika ajaloo, väljakujunenud traditsioonide, väärtuste ja struktuuriga organisatsioon. Läbi oma sõprade ja tuttavate oleme me kõik selle organisatsiooniga ühel või teisel viisil seotud. Need on faktid, mis annavad Kaitseliidule eelise, mida ei ole võimalik saavutada mitte ühegi uue struktuuri loomisega — ei riigi- ega sisekaitses. Vähe sellest — Kaitseliidule identset organisatsiooni ei ole mitte üheski riigis, see on Eestile ainuomane viis panustada riigikaitsesse kombatandi või mittekombatandina, nii rahu ajal kui häda- või eriolukorra ajal.

Laiapõhjalisus tähendab ka, et Kaitseliidu kasutamisel on kindlad ja karmid reeglid. Kui kogu ühiskonda läbival organisatsioonil kästakse mobiliseeruda, siis on iseenesestmõistetav, et see ülesanne on nii mastaapne ja keeruline, et puudutab tõesti kogu Eestit. Kaitseliidu kasutamiseks eri- või hädaolukorras aga ka muudel juhtudel peab olema Vabariigi presidendi nõusolek ja valitsuse otsus.  Siseministri väljaütlemised panevad küsima: milline on tema tunnetatud oht Eestile, mille tõrjumiseks ei anna oma nõusolekut president ega tee otsust valitsus?

Siseminister on algatanud seaduseelnõu, mis näeb ette sisekaitse reservi loomise. Paljud lisaks minule on eelnõud teravalt kritiseerinud ja toonud välja tõsiseid puudujääke. Loodava üksuse eesmärgid on segased, ebaselge ja põhjendamatult kitsa isikute ringi käes on juhtimine, paratamatult tekib asjatu konkurents inimeste värbamisel Kaitseliidu, vabatahtlike päästjate ja reservüksuse vahel. Kahjuks võin öelda, et sellised puudujäägid ei ole apsud vaid eelnõu algataja eesmärgid. Olemasolevate struktuuride lõhkumine, põhjendamatud süüdistused ja ebareaalsete asenduste pakkumine teenivad üht ja sama eesmärki, mida siseministri erakond on viljelenud loomisest saadik. Eelnõu eesmärk ei ole tugevdada Eesti sisekaitset vaid nõrgestada olemasolevaid laiapõhjalisi, demokraatlikel alustel toimivaid ja demokraatlikult kontrollitud organisatsioone. Iga samm kaitseliidust eemale on samm eemale Eesti riigi huvidest ja lähemale ühe kitsa kildkonna huvidele.

Me ei taha Eestit, kus igal ministril on oma armee. Meil on üks Kaitsevägi, üks Politsei ja Piirivalveamet ja üks Kaitseliit. Ja igaüks neist seisab oma ülesannete kõrgusel nii nagu nad on seda korduvalt tõestanud igas Eestit tabanud kriisis. Nii nagu tundsin sellel aprillihommikul, nähes enda ümber koonduvaid kaitseliitlasi. Öösel olime olnud üksi ja nüüd olime kaaslaste seas — see tunne ei unune ja sellel tundel, mitte parteipoliitilisel lõhkumisel, püsib Eesti Vabariik.