Eestikeelset haridust puudutavad küsimused on olnud pikalt koalitsioonikõneluste tulipunktis ning milliseks lõplik kokkulepe ka ei kujune, on ühiskonna ootus üheselt selge.
Siinkohal on oluline pidada meeles, et me ei räägi pelgalt mehhaanilisest õppekeele vahetusest, vaid sammudest, mis viivad meie ühiskonnas eraldatuse vähendamiseni ning annavad iga kodukeelega inimestele võrdsed võimalused osaleda ühiskonna- ja tööelus. Eestikeelne haridussüsteem on vahend, mille eesmärk oli ja peab olema ka edaspidi koosõppiva kooli mudel, mille kaudu pered soovivad ja saavad valida oma lapsele iga Eesti kooli.
Eestikeelse õppe osakaalu suurendamiseks ja sealtkaudu ühtsema kooli poole liikumisel on võtmeküsimuseks kvalifitseeritud ja head eesti keelt rääkivate õpetajate ning tugispetsialistide puudus. Kui juba täna otsivad mainekad Eesti koolid kuude kaupa aineõpetajaid, siis on täiesti ilmne, et noori ei leia seni vene õppekeeles töötanud koolidesse.
Selline lootus jääb ilma tegudeta pelgalt lootuseks. Tartus oleme seda hästi mõistnud ning seetõttu on väljatöötamisel täiendav lähtetoetus neile õpetajatele, kes sellise väljakutse valivad. Tartus, kus on tugevad keelekümbluse metoodikakeskused, on Tartu Ülikool ja ka vanemate aktiivne huvi eesti keeles õppimise vastu – see mudel töötab.
Õpetajaamet tuleb muuta atraktiivseks
Üle Eesti jälle ei saa nii, et keedame poti ühes servas rasvasemat leent. Ainus lahendus on muuta õpetajaamet atraktiivsemaks igas koolis ja igas lasteaias Lasnamäelt Lasvani. Riigieelarve kannataks kindlasti välja, kui õpetaja, koolipsühholoog või sotsiaalpedagoog teeniksid 120 protsenti Eesti keskmisest palgast. Arvatavasti leiab taoline otsus aga kõige suuremat vastuseisu täiesti ootamatust kohast – kohalike omavalitsuste poolt.
Põhiharidus on Eestis kohustuslik ja seega ka riiklikult rahastatud. Seda ei ole aga alusharidus, mis on tegelikult koolivalmiduse ja keeleoskuse vundament, ning valdkonna kulud, sealhulgas palgad, on väikesele riiklikule toetusele vaatamata ennekõike linna või valla kanda. Pea kõigis omavalitsustes on ju lasteaiaõpetaja palgad võrdustatud kooliõpetaja palgaga, kuna nõuded on ju pea samad!
Alusharidus vajab riiklikku rahastamist
Nii oleme jõudmas olukorda, kus sooviga kiirendada eestikeelsele haridusele üleminekut ning tasustada õpetajate tööd ka selle vastutuse vääriliselt, võib keskvõim ühe pliiatsitõmbega otsustada, et kõigi Eesti kohalike omavalitsuste kulud kasvavad hüppeliselt. Sõltuvalt omavalitsusest on numbrid erinevad. Näiteks Tartu puhul tähendab kooliõpetajate palgatõusu iga protsent seda, et koheselt tekib linna eelarvele ligi 300000 euro suurune täiendav kulu ning suureneksid ka lasteaiaõpetajate ja tugispetsialistide töötasud.
Kui palgatõus on suurem viiest protsendist, siis satuvad ilmselt mitmed omavalitsused seisu, kus tõsiselt kannatavad teised valdkonnad. Koosõppivat kooli ei ole võimalik ellu kutsuda ilma õpetajate palgakasvuta, aga seejuures ei tohi omavalitsused kanda alushariduses üle jõu käivat koormat.
Siin on ainult üks vastus – ka tegudes tuleb tunnistada alusharidust kui haridustee esimest ja vastutusrikast osa ning tagada sarnaselt põhiharidusele selle ühtne riiklik rahastamine. Lisaks omavalitsuste palgakahvlist väljatoomisele vabastaks see lapsevanemad lasteaia kohatasu maksmisest. Kui kohatasu enam ei küsita, siis kaoksid ära nii omavalitsuste vahelised erinevused kui ka sissekirjutusturism.
Kui haridus on Eestis eestikeelne ja tasuta, siis jääb ainult korrata – alusharidus on haridus.