Käimasoleva liikumisaasta puhul on sobilik, et liiguvad ka Tartu fookusteemad hariduselu korraldamisel. Lükkasime esimesena käima täielikult eestikeelse koolihariduse tegevuskava, nüüd suuname oma tegevused huviharidusele. “Haridus on haridus” ja “õppida saab kõikjal” on neet põhimõtted, millele toetuvad selle aasta eesmärgid ja valikuid eelarves. Ikka selleks, et olla jätkuvalt linnana parim koht kasvamiseks ja õppimiseks.

Esmalt selgitan lahti, et huvihariduse all peame me Tartus silmas süsteemset, õppekava alusel toimuvat tegevust, millel on ette näidata kindlad eesmärgid ja õpiväljundid. Konks on aga selles, et kui koolis lähtub õppesisu riiklikust õppekavast, siis huvihariduses hoopis õpilase huvist omandada teadmis, oskusi ja kogemusi just ühes või teises valdkonnas. Huviharidust korraldavad nii linna enda huvikoolid – Lastekunstikool ning muusikakoolid, samuti Loodusmaja aga ka suur hulk eraõiguslikke huvikoole ja -klubisid.

Tegime möödunud aastal põhjalikult ümber senise pearahasüsteemi, mille kaudu eraldatakse igal aastal Tartu õpilaste huvihariduse toetamiseks üle 2,4 miljoni euro. Ühes või teises valdkonnas kivistunud toetusmäärade asemel kehtivad nüüd kõigile ühised reeglid, mille järgi pearaha määr ei sõltu sellest, kas tegemist on rahvatantsurühma või spordikooliga, kriteeriumiks on hoopis kvaliteet. Kas tegevus toimub õppekava alusel, kas juhendajad, õpetajad või treenerid omavad vastavat kutset, kas ette on näidata tulemusi võistlustel, olümpiaadidel, näitustel, kas huvikool panustab laiemalt valdkonna arengusse? Uus süsteem on hästi vastu võetud, just rahvakultuuri, loodus- ja täppisteaduste valdkonnas loodud võimalus pearaha oluliseks tõusuks, kuid midagi kaotanud pole ka spordivaldkond.

See muutus oli esimene samm edasisel teel, kus huvikoolidest võiksid saada sisulised partnerid üldhariduskoolidele. Mul on olnud hea meel osaleda meie koolijuhtidega seminaril, kus otsiti lahendusi just huvikoolis omandatud oskuste paremaks arvestamiseks koolielus. Olgu küsimuseks siis paindlikum koolipäeva korraldus või hoopis võimalus tuua oma huvikoolis omandatud teadmised kaasõpilaste ette. Arutelust kõlas selgelt läbi ootus, et huvikoolid ise oleksid aktiivsed kirjeldama noore omandatud teadmisi viisil, mis aitaks kooliõpetajatel leida ühenduskoht oma õppekava ja huvikooli vahel.

Kõik see toetab põhimõtet “õppida saab kõikjal” ja kuigi ma räägin huvikoolidest, kehtib jutt samavõrd teaduskeskuste, muuseumide või näiteks raamatukogude kohta. Selleks, et õpilastel oleks tõesti võimalus omandada teadmisi väljaspool koolihoonet, on Tartu linnal lisaks pearahasüsteemile ka täiendavad toetusmeetmed. Nii näiteks viime juba mitmendat aastat läbi aktiivõppeprogrammide hanget. Kõik huviharidust pakkuvad asutused koostavad ja esitavad oma tegevustest lähtuvad, õppekavaga seostatud õppetunnid ning koolidele eraldatud piirmäärade raames saavad õpetajad kõigi nõuetele vastavate pakkujate seast ise valida. Soovid täiendada ajalootundi temaatilise muuseumikülastusega? Kindlasti on Eesti Rahva Muuseumil selleks hea programm! Tahad, et lapsed mõistaksid paremini elukeskkonna keerdküsimusi? Loodusmajas seletatakse need naksti lahti Soovid suurendada klassi ühtekuuluvustunnet? Miks mitte teha seda tantsu- või teatritunnis! Käesoleval aastal muudame süsteemsemaks ka seniseid aktiivõppeprogrammide ja sisulisele koostööle suunatud projektitoetused, et soodustada koostööd ja sisulist kvaliteedi kasvu. Kindlasti aitab see samm tagada ka seda, et partneritega koostöös pakutavad täiendavad haridusprogrammid on alati teadmispõhised – oleme murelikult näinud libastumisi ennekõike vaimse tervise alaste programmide vallas. Ka koroonakriisi möödudes pole koolides kohta tõendamata teraapiate tutvustamisele ja nõudes koostööpartneritelt kvaliteeti, me selle eesmärgi ka tagame.

Kõige selle kõrval pole vähetähtis ka füüsiline keskkond, kus õppetegevus toimub. Tegime linnavalitsusega jaanuaris keerulise valiku ja otsustasime mitte taotleda Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsilt linnale Kuperjanovi 9 paiknevat endist raudteelaste klubihoonet. Seda teemat on ajaleheveergudel ka varem kajastatud, kuid tasub kordamist: aastaid tühjalt seisnud, pelgalt elektriküttel hoone rahvakultuuri harjutus- ja esinemispaigaks ümberehitamise hinnasilt oli üle 5 miljoni euro. Kaaludes seda investeeringut koolide, lasteaedade ja ka huvikoolide vajaduste vastu ei olnud see kahjuks õigustatud. Küll aga leppisime kokku, et püüame hoida fookust selliselt, et mõni teema päriselt ära lahendada. Täna on mul väga hea meel, et loodetavasti juba 2025. õppeaastal saab Lastekunstikool kolida kahest asukohast kokku Tiigi tänavale, kuhu kerkib pikalt oodatud hoovimaja. Just Lastekunstikooli väljakolimine rendipindadelt oli ka üheks mõtteks Kuperjanovi majaga seoses ning kuigi tegime unistustega võrreldes pool rehkendust, siis arvutuskäik jäi minu hinnangul korrektseks.

Nii et kuigi õppida saab Tartus kõikjal, siis mõnikord on oma maja ikka parem kui võõras pind, peab tõdema. Aga milline poleks ka omandisuhe, oluline on hoopis sisu ja vajadus tunnustada ning toetada seda loovaid õpetajaid koolides, lasteaedades ja ka huvikoolides. Oleme leppinud Tartus kokku, et huviharikoolide õpetajate palk tõuseb linnas samas rütmis kooliõpetajatega. Sellest kokkuleppest pidasime kinni ka siis, kui ainuüksi palgatõusu protsentidele otsavaatamine nõudis alpinismikoolitust. Soovime aga liikuda siit sammu edasi ning öelda üheselt: haridus on haridus ja õpetaja on õpetaja. Nii lähen selleaastastele haridustöötajate kollektiivläbirääkimistele sõnumiga, et magistrikraadile vastava kvalifikatsiooniga huvikoolide õpetajate töötasu Tartu munitsipaalhuvikoolides võiks olla nimetatud ka kollektiivlepingus ja võiks olla võrdsustatud kooliõpetaja töötasuga. Tartu oleks mulle teadaolevalt esimene linn Eestis, kes sellise sammuga välja tuleks.

Selle ilusa põhimõtte juures tuleb teadvustada, et linn ei maksa palka erahuvikoolide õpetajatele ja ei saa anda nende eest ka lubadusi. Siinkohas vaatame aga otse ministeeriumi poole, kes on selgelt lubanud, et riiklik huvihariduse õpetajate palgatoetus on laual ja saab allkirjad veel sel kevadel. Riik toetab täna juba laulu- ja tantsupeoliikumise juhte ja noortespordi treenereid, huvikoolide ]petajad on siit [ks loogiline samm edasi.

Lõpetuseks tõden, et Tartu koolivõrk ei saa kunagi valmis, sest haridus peab muutuma ajas ja õpetama oskusi homseks, mitte eilseks. Raekoja aknast vaadates on selle aasta fookus suuresti huviharidusel, järgmine aasta toob uued teemad. Olgu selleks siis kutsehariduse populariseerimine, kus VOCO on teinud suuri samme edasi. Olgu selleks eakate aktiivne haridustee jätkumine, milleks uus pearahasüsteem ja eas]braliku linna strateegia loovad head eeldused. Või olgu selleks lõimitud keeleõppe metoodika laienemine kõigisse Tartu koolidesse, et toetada meie eesti keelest erineva emakeelega lapsi. See kõik tegelikult toimib juba täna, iga päev ja iga koolitund, sest Tartu ei oleks Tartu kui siin kihiseks kirev ja sisukas hariduselu.