Aasta lõpul on kahetsusväärselt läinud teravaks peaminister Jüri Ratase ja president Kersti Kaljulaidi suhted. Valitsusjuht pidas eelmisel nädalal vajalikuks ise välja hõigata, et ta ei lähe 24. veebruaril vabariigi aastapäeva vastuvõtule, tuues küll presidendi kutse tagasilükkamise ettekäändeks koolivaheaja. Ratast „tõlkima” tõtanud rahandusminister Martin Helme nimetas peaministri boikoti põhjusena välja hoopis presidendi enda, kes lammutavat institutsiooni ja poliitilisi kultuuri norme. Pehmelt öeldes on see kentsakas, kui provotseeri, eskaleeri, inspireeri-mees moraliseerib poliitilise kultuuri ja kirjutamata reeglite üle, kirjutab sotsiaaldemokraadist riigikogu liige Lauri Läänemets Eesti Päevalehes.
Kõik, kes vähegi Eesti poliitikat jälgivad, teavad, et kahe riigijuhi sügav vastasseis sai alguse presidendi hinnangust, et Jüri Ratase juhitud valitsus on oht Eesti põhiseaduslikule korrale ja Eesti julgeolekule. Kersti Kaljulaid ütles seda vahetult pärast Mart Helme kurikuulsat avaldus Soome ja Soome peaministri suunal.
See ongi presidendi roll
President ei tee midagi uut, kõik varasemad vabariigi presidendid on onud samades olustikes, kus pidid päevapoliitikasse sekkuma, et üldised riigielu raamid püsiksid. See on meie põhiseaduse vaim ja pidev tasakaalu otsimine ja leidmine.
Need riigipea sõnad on peaministrile sügavalt hinge läinud. Intervjuust intervjuusse kordab ta, et „riiklikku julgeolekut ja põhiseaduslikku korda Eestis ei ohusta miski. See valitsus tugevdab nende alust, mitte ei nõrgesta” või et „tänane valitsus tagab Eestis põhiseaduslikku korda, teeb kõik selleks, et Eesti julgeolek ja kaitsmine tugevneks.
Jah, presidendi sõnad olid rängad ja jõulised, paljude jaoks ülepaisutatud, aga kindlasti ei olnud nad laest võetud ega alusetud. Tuletaksin siinkohal Jüri Ratasele meelde, mida ütles tema valitsuse liige kaitseminister Jüri Luik 18. detsembril riigikogus. Aasta viimases infotunnis palus Marko Mihkelson Luigel tõlgendada sedasama eelpool mainitud presidendi arvamust.
Kannatada saanud imago
Luige sõnum oli järgmine: „Minu arvates on Eesti kaitstud ja Eesti julgeolek on tagatud. Kui küsida Eesti rahvusvahelise imago kohta, mis on selle küsimuse taustal, siis ei ole kahtlust, et rahvusvaheline pilt meist on üks tähtis julgeolekuelement. Ja siin on see pilt kohati muidugi kannatada saanud, selles ei ole mingit kahtlust, seda ei ole põhjust varjata.” Veel teatas Jüri Luik, et siseminister Helme väljaütlemist Soome peaministri suunal ja Soome peaministri solvamist kajastati ka rahvusvahelises ajakirjanduses, mis oli „kahtlemata ülimalt negatiivne ja kahetsusväärne.”
Seega, kui uskuda kaitseministrit, siis ei ole rahvusvaheline pilt Eestist, millel on ka selge julgeolekupoliitiline mõju, sugugi nii roosiline, nagu valitsusjuht meid uskuma tahab panna. Ja keda siis veel neis küsimustes usaldada, kui mitte ülikogenud diplomaadist kaitseministrit, kelle vastutusalas julgeolek on. Minu esimene soovitus Jüri Ratasele on, et rohkem tasub kuulda võtta Jüri Luige argumente ja hüva nõu ning vähem seada oma samme siseministri ja kaitseministri järgi. Ei usu, et Helmetega ühte jalga astumine oleks kuidagi Ratase ja Keskerakonna huvides.
Minu teine soovitus valitusjuhile on, et hingehaavadest tuleb üle saada. Praegu jääb vägisi mulje, et isiklik solvumine kaalus üle kohustuse olla kogu Eesti peaminister, muuta ühiskonda päriselt sidusamaks. Usun, et enamikele Eesti inimestele jääb arusaamatuks Ratase otsus olla 24. veebruaril solidaarne hoopis EKRE juhtidega. Kas peaminister ei karda seda, et ta solvab sel päeval oma käiguga nii mõndagi vastuvõtule kutsutud. Eesti riigi sünnipäevapeole tuleb kohale ju väga palju tublisid inimesi – abivajajate eest seisjaid, kodanikuühiskonna eestvedajaid, õpetajaid, ettevõtjaid.
Lauri Läänemetsa soovitus Ratasele: Tõde kuuleb pigem Jüri Luige, kui Helmete käest