Poliitilisel tasandil saame Venemaa ohtu veelgi maandada, karmistades kontrolli erakondade rahastamise üle, leiab siseminister Lauri Läänemets.

Meediasse lekkinud Venemaa strateegiadokumendid (vt EPL ja Postimees) näitavad taaskord reaalsustaju puudumist Kremlis. Dokumentides esitletud ambitsioonid ja plaanid seoses Baltikumiga oleks pigem soovmõtlemine juba aastakümneid, aga agressioon Ukraina vastu murendas Venemaa mõjuhoobasid Baltikumis veelgi.

Küll peame töötama jätkuvalt selle nimel, et meie ühiskond oleks tugev, sidusam ning seega vastupidavam vaenlase katsetele meie ühiskonda polariseerida või poliitiliselt destabiliseerida.

Venemaa katse okupeerida Ukraina on näidanud, et jutud Venemaa sõjalisest võimekusest olid müüdid. Kahtlemata on neil ressursse ja relvastust, aga vahenditega üksi ei sõdi. Kogu riigisüsteem on mäda ning see peegeldub ka Venemaa varasemalt kardetud armee võimekuses.

Samamoodi teame tänaseks, et ka paljukardetud luurevõimekus on pigem bluff: igasugused kalkulatsioonid nii Ukraina ründamise kui ka sellele järgnenud reaktsioonide osas osutusid valeks ning Venemaa on täna järjest enam isoleeritud. Heal juhul piirdub Venemaa luurevõimekus dissidentide ja ajakirjanike mürgitamistega ning venemeelsete meeleavalduste korraldamisega teistes riikides. Visuaalselt märgatav palagan, kuid lääneriikide ühtsust ja ühiskondade poolehoidu Ukrainale sellega ei murra.

Strateegiadokumendid ja plaanid paralleelreaalsusest

Värskelt avalikkuse ette ilmunud Vene Föderatsiooni salajased strateegiadokumendid on lihtsalt järjekordne märk paralleelreaalsusest, kus Venemaa opereerib. Halenaljakam on asjaolu, et konsultatsioonides Venemaa luureasutuste ja kindralstaabiga valmis dokument, mis tõsimeeli peab realistlikuks plaane vähendada NATO kohalolekut Baltikumis ning samas kasvatada Venemaa poliitilise-, majandus- ja kultuuriruumi mõju piirkonnas. Isegi kui dokumentide koostamise ajal võis Venemaal olla näiteks läbi ärikontaktide või Baltikumis elavate «kaasmaalaste» mingi mõjutusvahend Baltikumis, siis agressioon Ukraina vastu on kõik need sillad läbi lõiganud.

Täielikult on peatunud koostöö nii majanduse, kultuuri kui ka hariduse vallas. Kremli poolt otseselt rahastatud kodanikuühenduste ja ajakirjandusväljaannete tegevus on Baltikumis täielikult peatatud ning sisuliselt halvatud terves Euroopas. Kõiksugused Kremli-meelsed poliitilised organisatsioonid on tänaseks lagunenud või varjusurmas, killustunud üksikuteks provokaatorite puntideks, kelle tegemisi, liikumisi ja kontakte nii veebis kui ka argielus meie jõustruktuurid pidevalt jälgivad.

Küll aga oleks vale väita, et oht on kadunud – peame olema jätkuvalt valvsad. Näiteks mis puudutab valeinformatsiooni ja Kremli narratiivide esitamist, siis nii meil kui ka mujal tehakse seda nutikamalt – mitte enam punasümboolikat, Vene Föderatsiooni lippe ja Georgi linte lehvitades vaid põlisrahvastele märksa omaste ja lähedasemate sümbolite abil. Näiteks Lääne-Euroopas on üldteada fakt, et just äärmuslikud erakonnad – olgu siis äärmuskonservatiivsed parempopulistid või kommunistid – on kõige agaramad Kremli jutupunktide levitajad.

Toimetulekuraskused ja usaldamatus riigi suhtes on haavatavus

Näiteks on ju kõnealustes strateegiadokumentides on selgelt sõnastatud eesmärk nõrgestada Baltikumi kohalikke demokraatlikke valitsusi ning tänapäeval ei tähenda see tingimata avalikus ruumis toimuvaid meeleavaldusi vaid infooperatsioone veebis, mida tihti tehakse just rahvusvärvide ja -sümboolikaga ehitud veebigruppides, kus õhutatakse inimeste seas usaldamatust ja vastumeelsust nii valitsuste kui ka riigiinstitutsioonide vastu tervikuna.

Koroonapandeemias nägime ohtralt vandenõuteooriaid, samamoodi ka Ukraina sõja tingimustes – paar stiilinäidet: „miks me aitame Ukrainlasi kui meie enda rahvas on hädas?“ või «kui me toetame Ukrainat relvadega, siis oleme me ise hädised ja kaitsetud» jne.

Destabiliseerimiseks saab kasutada igasuguseid ühiskonda lõhestavaid võtteid ja teemasid alustades vähemuste õigustest lõpetades inimeste igapäevase hakkamasaamisega. Viimast silmas pidades ongi muuseas eriti oluline, et riik oleks olemas ja suudaks hoolt kanda ka haavatavamate ühiskonnagruppide toimetuleku eest.

Nagu viitas ka KAPO oma aastaraamatus, siis just rahulolematus riigiga, mis tihti saab alguse väga argistest toimetulekuraskustest, teeb inimesed riigivastaste provokatsioonide, infooperatsioonide ja radikaliseerumise suhtes haavatavamaks. Seega on eriti tänases sõjast pingestatud olukorras ja majanduslikus ebakindluses ülioluline jälgida, et ka meie haavatavamate ühiskonnagruppide toimetulek, heaolu ja ligipääs riigi teenustele ja hüvedele oleks tagatud ning kõikjal üle riigi.

Leian, et igasuguse ebavõrdsuse vähendamine – olgu selleks siis regionaalne ebavõrdsus, inimeste õigused ja vabadused või palgavaesus – on otseselt meie julgeoleku küsimus.

Veebiruumis on riskid säilinud

Kokkuvõttes saame öelda, et kui mõned aastat tagasi võisid Venemaal veel tõesti olla mõningad hoovad mingites elanikkonnagruppides meelsust mõjutada või ühiskonnas laiemalt mingit pahandust tekitada, siis katsega okupeerida Ukrainat lõigati läbi igasugused reaalsed jõuhoovad, mis sellist mõjutustegevust toetaks: alustades kultuuri-spordikoostööga lõpetades majanduse ja energeetikaga, igasugusest poliitilise tasandi koostööst rääkimata.

Veebiruumis on inimesed endiselt mõjutustegevusele, provokatsioonidele ja valeinfole haavatavad, kuid võrreldes aastatetagusega on ka internetikasutajad täna teadlikumad ja valeinfo suhtes ettevaatlikumad. Siin aga tulebki silmas pidada, mis on põhjus ja mis on tagajärg.

Ühiskonna haavatavus vaenulike infooperatsioonide suhtes on tagajärg – põhjus on inimeste rahulolematus ja usaldamatus oma riigi suhtes. Rahulolematus on omakorda on sageli tingitud olmemuredest nagu majanduslik kindlustunne ja üldine toimetulek. Seega tuleks meil nii ametkondade kui ka poliitilise juhtimise tasandil tegeleda ohu maandamiseks eeskätt põhjusega ehk inimeste heaolu, toimetulek ning usaldus ja lojaalsus oma riigi suhtes.

Poliitilisel tasandil saame Venemaa ohtu veelgi maandada karmistades kontrolli erakondade rahastamise üle. Eelmise koalitsiooniga see kahjuks ei õnnestunud, kuid sellel koalitsioonil on selge plaan, kuidas kasvatada läbipaistvust meie erakondade rahastamise osas ja välistada sellega meie suhtes vaenulikult meelestatud riikidest pärit raha jõudmine parteikassadesse ja meie poliitikute kampaaniatesse. Seda tasub silmas pidada nii juba tegutsevate aga ka uute ja tekkivate poliitiliste liikumiste suhtes – Aivo Petersoni juhitud Koos/Vmeste liikumine on siinkohal sobilik näide.

Venemaa Baltikumi puudutavad strateegiadokumendid on tänaseks tühine tapeet