Tõenäoliselt järvamaalast, keda ärritanud olukord Mäo ristis: iga tund vuravad bussid Tallinna või Tartu poole, aga Paidest bussi peale ei saa.
Sotsiaaldemokraatide eestvõttel alustatud ühistranspordireformi osana lõpetame selle ebanormaalse olukorra ning loome bussidele Mäo ristmikul peatuskoha, ka kommertsliinidel võimalik ajasäästlikult peatus teha ja Kesk-Eesti inimesed lõpuks liikuma pääseksid. Niisamuti tulevad peatuskohad Imaverre või Puhu risti. Ka väiksemate keskuste vahel teeme liine tihedamaks. Näiteks on suur probleem see, Järva vallast on keeruline ühissõidukiga Paidesse gümnaasiumi jõuda.
Kui päris väikestes kohtades näeb bussi heal juhul kord nädalas, siis selle asendame nõudepõhise bussiga, mis tähendab, näiteks Rassi küla elanikud saavad endale sõiduvahendi tellida mitu korda nädalas just selleks ajaks, kui neid on tarvis.
hoida elu kõikjal Eestis. ka maapiirkondades pääseksid inimesed rongiga tööle, lapsed bussiga kooli ja eakad ettetellitud nõudepõhise bussiga arsti juurde. Uuest aastast alustame ühistranspordi nüüdisajastamist ühtse ja lihtsa piletimüügisüsteemi loomisega. Seejärel liigume edasi liinivõrgu ümberkujundamisega selliselt, juurde tuleb väljumisi nii põhi- kui ka nõudeliinidele.
Türi ja Rapla vahelise raudtee remondiga muutub ka rongiliiklus kiiremaks ning järgmisest aastast Eestisse jõudvate uute rongidega saame tihendada graafikuid. Oluline on tagada ligipääs rongiliiklusele ka teistes piirkondades. Nii tuleb ühendada näiteks Aravete ja Aegviidu, Ambla ja Tapa, Järva-Jaani ja Tamsalu, Koeru ja Rakke. Kogu Eesti puhul on eesmärk kõik ühistranspordiliigid omavahel väljumiste suhtes loogiliselt klappima panna nii, bussiga jõuab ilusti rongi peale või ilma pikema ootamiseta istuda rongilt bussi, millega soovitud suunas edasi sõita.
Äsja avaldatud uuringut Eesti inimeste liikumisharjumuste kohta esitles selle tellija transpordiamet kui head üllatust, kõik inimesed lastest raukadeni ei liigugi ringi . Tegelikkus näitab oma tulemustes valusalt kätte, miks on teha mugavamaks, miks see peab vastama inimeste vajadustele, olema paindlik, mitmekesine ja ligipääsetav.
See, päris kõik ei sõida, ei muuda kahjuks fakti, autostumine Eestis jätkub, samal ajal kui uuringule vastajad ütlevad selgelt: omavalitsused ja riik peavad soodustama just ühistranspordi arendamist (31%) või vähemalt kõiki liikumisvõimalusi võrdselt (39%). Sõiduautode kasutuse soodustamist pooldab ainult seitse protsenti inimestest.
Järvamaa perede liikumisharjumused, nagu ülejäänud Eestis, on ikkagi väga autokesksed, kusjuures peaaegu pooltes leibkondades on kasutusel kaks või rohkem . Igapäevatoimetusi teeb jalgsi kolmandik ja jalg- või tõukerattaga kümnendik Järva maakonna inimestest, ent autolembuselt on Järva maakond lausa esikolmikus.
Kirjutan «autolembus» siinkohal kibeda irooniana, sest veendunud, paljudele peredele on kasutamine . Selline sundus võib kaasa tuua lisaprobleemi nimega liikuvusvaesus. Nagu viitab 2021. aastal tehtud arenguseire keskuse liikuvusuuring, siis tööle sõitjate osa on suurenenud eriti kiiresti keskmisest väiksema sissetulekuga inimeste hulgas. Kui aga töökohta saab pidada üksnes isikliku olemasolul, võib tekkida olukord, kus pere eelarvest ebamõistlikult suur osa läheb sõidu- ja ülalpidamiskuludele ning pere satub niinimetatud liikuvusvaesusse. Nagu näitab uuring, siis tööandjad üldjuhul autosõitu ei kompenseeri.
Jah, maapiirkonnas jääb endiselt oluliseks transpordivahendiks ka pärast ühistranspordireformi, kuid meie eesmärk peabki olema pakkuda ikkagi head alternatiivi – just seda soovivad ka Eestimaa inimesed.