Väide, et maksutõusud pärsivad majanduse arengut, ei pea paika. Aga vaesust maksustades riigieelarvet korda ei tee, sest nii saame juurde sotsiaalprobleeme ning oleme ühiskonnana nõrgemad, kirjutab Lauri Läänemets vastuses Kaspar Oja arvamusloole.
Kaspar Oja kommentaari “riigieelarve seisu parandaks prioriteetide ülevaatamine” alusloogika oli, et maksutõusud pärsivad majanduse arengut ning seetõttu tuleks üle vaadata, kas avalikus sektoris makstavad palgad – arstidele, päästjatele, politseinikele, õpetajatele – peavad nii suured olema. Oja möönab, et maksutõusudest me ei pääse, aga neid teha ei ole hea mõte ja seega on parim lahendus kulude kokkuhoid.
Vältimaks valearusaama teket, siis olgu öeldud, et toetan riigisektoris raiskamise lõpetamist, kui seda esineb, ning bürokraatia vähendamist ja sellest tulenevat kokkuhoidu. Valitsuses oleme mitmeid kordi neid teemasid arutanud ja paljud asjad on ka töös.
Väide, et maksutõusud pärsivad majanduse arengut, ei pea siiski paika. Esiteks rakendab 95 protsenti Euroopa riikidest astmelist tulumaksu, maksustades suurema palga teenijaid rohkem ning nende maksubaas sisaldab oluliselt rohkem makse kui meil. Kõrge maksukoormusega Põhjamaad on oma majandustega Eestist tugevamad ning nende SKP elaniku kohta Euroopa esimeste seas.
Tõsi on see, et kui uute maksudega koormame ühtlaselt kõiki või maksustame keskmise ja madalama sissetulekuga inimesi rohkem, siis pärsib see tõesti majandust. Suurem osa keskmise või madalama palgaga inimeste sissetulekust läheb otse tarbimisse, millel on majandusele mõju. Kui aga maksustada pigem 15 protsenti kõige rikkamat osa ühiskonnast, on see mõju marginaalne.
Kui lepime kokku, et eesmärk on (korras) riigirahandus, siis sobib Exceli abil metsik ja sadade tuhandete inimeste elu halvendav kärpimine hästi. Sotsiaaldemokraadina leian aga, et meie siht peab olema inimeste heaolu, mitte riigirahandus. Minu jaoks aga kõige olulisem iga inimese väärikas toimetulek ning laias mõttes turvaline elukeskkond. Pidev kärpimine viib meid põhjamaisest heaoluühiskonnast ja tugevast majandusest kaugemale.
Eesti rahvas ei soovi õhukest riiki
Eesti rahva tellimus on olnud kättesaadav ja tasemel haridus, tervishoid, hoolekanne, sisemist korda kaitsev ja abistav politsei ja pääste, omas valdkonnas taset hoidvad asutused ning Eesti sõjaline kaitstus. See ei kõla õhukese riigi soovi järele. See kõik vajab raha.
Kui kulud suurenevad, siis tuleb need katta tuludega. Suured kärped võiksid tulla kõne alla suures majanduslanguses, kuid riigieelarve kulude ja tulude mitme miljardi suurune erinevus jääks püsima ka siis kui majandus pöördub tugevale tõusule. Riigi kehv rahanduslik olukord ei tulene mitte kriisist või majanduslangusest, vaid varasemast julguse puudumisest suurendatud kuludele katteallikaid leida.
Paremerakonnad eelistavad maksustada rikaste asemel keskklassi. Eestis moodustavad rikaste sissetulekud 38 protsenti, sealhulgas ülirikaste sissetulekud 14 protsenti kogu elanikkonna sissetulekutest.
Eesti Pank tõdes möödunud aastal, et kümme protsenti Eesti elanikest kuulub 59 protsenti varadest, sealhulgas on Eesti ülirikkad naabritest Soomes poolteist korda rikkamad. Teisiti öeldes kuulub pooltele Eesti elanikele vaid seitse protsenti varadest. Ehk siis pooltel Eesti elanikel on ainuke tulu allikas töötasu, samal ajal kui varade omanike jõukus kasvab lisaks sissetulekule ka vara väärtuse suurenemisega.
Minu näited ei ole kantud klassivihast või kadedusest, vaid loogikast, et vaesust maksustades riigieelarvet korda ei tee, kuid saame juurde sotsiaalprobleeme ning oleme ühiskonnana nõrgemad.
Kumb on ebaõiglasem: kas keskklassi või jõukate maksustamine. Rikaste mure seisneb selles, et kuna nad teenivad rohkem, siis absoluutarvus maksavad nad palju rohkem makse kui keskmine või vaesem inimene. See on ka nende argument, miks neile suurem maks oleks ebaõiglane. Kui maksustada väiksema sissetulekuga inimest veel rohkem, siis kukub tema toimetulek allapoole normaalset elustandardit.
Võrreldes neid kahte ebaõiglust, on toimetuleku kukkumine kriitilise piirini kindlasti ebaõiglasem ning ühiskonna jaoks ka suurem probleem. Nende, kes teenivad kuus rohkem kui 5000 eurot, elukvaliteet ei lange ka siis, kui peavad 300 eurot kuus rohkem maksudena maksma.
Riigitöötaja ei pea teenima vähem kui erasektoris
On normaalne, et sotsiaalvaldkonna kulud kasvavad, kui rahvastik vananeb, ning see mõjub riigieelarvele negatiivselt. Samal ajal on Eesti kulutused sotsiaalvaldkonnale Euroopa ühed väiksemad. Tervishoiu tasuliseks muutmine ei ole lahendus, eriti eakate jaoks, kelle peale kulub tervisekassa eelarvest suurim osa.
Pealegi on Eesti tervishoiusüsteem maailma efektiivsemaid just tänu solidaarsele rahastusele ja meie nõudlikkusele. Terviseminister Riina Sikkuti uus plaan näeb ette igal aastal efektiivsuse suurendamist ühe protsendi võrra ehk 20 miljonit eurot aastas. Seda mitte erarahaga, vaid makstes arsti kontaktide asemel inimese tervenemise eest.
Teiste riikidega võrdlus on oluline, see näitab suunda ja taset. Kui oleme kuskil üle keskmise, ei tähenda see, et peaksime end kärpima keskmiste sekka või alla selle. Seni, kuni põhjanaabritega võrreldes jääb Eestis reaalne ostujõud väiksemaks või pangaintressid oluliselt suuremaks, ei ole mõtet rääkida Eesti ja Soome arsti või politseiniku sissetuleku võrdlusest keskmise palgaga. Riigipalk peab samuti võimaldama toita peret ja osta kodu.
Mingil põhjusel levib arusaam, et riigitöötajad peavad teenima vähem kui erasektoris keskmiselt. Ei pea. Palga maksmise aluseks peab olema töö ja selle väärtus. Sama haridus ja oskused ei ole erasektoris kuidagi väärtuslikumad kui riigisektoris.
Samuti ei päde väide, et ainult ettevõtted loovad ühiskonnas jõukust ja uusi töökohti. Seda teeb ka riik läbi haridussüsteemi, et oleks oskustega inimesi vajalike tööde jaoks. Arst, hooldaja, politseinik või kaitseväelane loob riigi mõistes sama olulist väärtust kui tehase toodang või IT-lahendused. Ilma nendeta ei oleks suurem osa ettevõtlusest praegusel kujul võimalik või käiksid töötajad pidevalt tööajast kodus lähedast hooldamas või ei julgetaks välisinvesteeringuid Eestisse teha.
Majandust pole võimalik kasvule kärpida ning enne kui üleväljakärbetest rääkida, tuleks aru saada nende ebavõrdsust suurendavast mõjust. Riigirahanduses on vaja hoopis julgust suurendatud kulud katta tuludega, millest suurema osa panustaks jõukam osa ühiskonnast. See võimaldaks natukenegi vähendada kiiresti kasvavat ühiskondlikku ja regionaalset ebavõrdsust.
Mida väiksem ebavõrdsus, seda tugevamad oleme majanduslikult ja kultuuriliselt ning ka julgeoleku mõttes.