Eksperdid on ühe meelel, et Eesti senine regionaalpoliitika on läbikukkunud ja ebavõrdust pigem suurendanud. Nüüd, kui kohe on algamas Euroopa Liidu uus rahastusperiood, kus Eesti saab rekordkoguse „euroraha“, siis on mõistlik senist toetuste jagamise korda muuta. Tallinnast määratud prioriteetide asemel tuleb rohkem otsustust anda kohalikele, et arvestada piirkondlike eripärade ja vajadustega, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna aseesimees Lauri Läänemets Maalehes.

Kui lugeda viimast Inimarengu aruannet või siis Praxise ja Riigikogu Arenguseire Keskuse dokumente, siis nende hinnang Eesti senisele regionaalpoliitikale on üsna hävitav. Eesti Inimarengu aruanne 2020 edastab, et konkurentsil põhinev lähenemine Eesti regionaalpoliitikas ei ole aidanud Eesti piirkondade ebaühtlast arengut peatada. Ääremaade väiksemate ressursside tõttu on nendel piirkondadel raske riigi majanduse tuumikpiirkondadega võistelda. Lisades: Üha enam Tallinna poole kaldu Eesti tähendab maakohtade ja väikelinnade elanikele töö ja muu eluks vajaliku kadumist nende elukoha lähedusest.

Piirkondadel erinevad vajadused

Senine eurorahade jagamise praktika on olnud selline, et valitsus paneb Tallinnas paika omale sobivad prioriteedid ja siis iga kohalik üritab ennast reeglitele vastavaks painutada. Ekspertide analüüsid toovad välja, et iga Eesti piirkonna arengu väljavaade on aga erinev, mistõttu tuleb toetusraha kasutamine siduda selgelt just selle paiga vajaduste ja eripäraga. Selleks tuleb euroraha jagamisel otsustusõigus viia senisest enam kohalikule tasandile. Ja mõistagi tuleb rohkem toetada neid piirkondi, mis on arengus teistest maha jäänud.

Lisaks toob järjest süvenev inimeste pealinna kolimine kaasa selle, et kohapeal jääb vähemaks teadmisi ja oskusi, mis omakorda nõrgestab maakohtade ja väikelinnade sotsiaalset võrgustikku, mida kodukandi arendamiseks (sh. rahataotluste kirjutamiseks) ära kasutada. Teisisõnu on tallinlasel või tartlasel palju hõlpsam küsida abi või nõu kas ülikooli teadlase, olulise ettevõtja või ministeeriumis töötava ametniku käest, kes on telefonikõne kaugusel.

Turupõhine regionaalpoliitika ei toimi

Inimarengu aruande kui teiste regionaalarengu raportite värske ja karm sõnum on, et Eesti senine regionaalpoliitika ei toimi. Turupõhine, konkurentsile keskenduv regionaalpoliitika on läbikukkunud, see on ebavõrdsuse vähendamise asemel piirkondade vahesid ja ebaühtlast arengut hoopis suurendanud.

Ilmekaks näiteks siin ongi Euroopa Liidu toetused, kus raha jagamisel kuulutatakse välja üle-eestiline voor, kuhu kõik saavad esitada projektitaotluse. Kuna teadmised ja võrgustikud on koondunud suurematesse linnadesse ja nendega piirnevatesse regioonidesse, siis kirjutataksegi seal ka edukamaid projekte ning raha koondub sinna. Ja nii ei jää väikelinna või maakoha ettevõtja, omavalitsus või vabaühendus mitte ainult ilma antud toetusest, vaid ka arenguvõimalusest, sest suurlinn kasvatab oma võimekust veelgi ja võidab ka järgmised konkursid. Mõttekoda Praxis on eelmist Euroopa Liidu rahastamisperioodi analüüsides kõike seda ka kirjeldanud.

Siiani on rahajagamise otsustanud Tallinn

Vastupidiselt Hollandile, Taanile või Soomele otsustab meil Euroopa Liidu toetusraha jagamise Eesti valitsus, võttes aluseks riiklikud eesmärgid, unustamata sealjuures ka poliitilisi punktivõtte. Selle järgi on kogu euroraha Eestis ühes potis ja jagatakse valitsuse üldiste reeglite järgi ning arvesse jäävad võtmata Eesti eri piirkondade tegelikud vajadused ja seatud sihid. Näiteks on mõnes maakonnas mõistlik toetada uute ettevõtete loomist, teises jälle tuleks pigem panustada olemasolevate ettevõtete elujõulisusesse.

Kuna euroraha jagatakse keskelt ehk kogu rahapada on valitsuse käes, siis on maakondlikud arengukavad olnud pigem unistuste ostunimekiri – kui sinu soovi arengukavas kirjas ei ole, siis ei pruugi su projekt vajalikku rahastust saada. Tänane süsteem on tähendanud ka seda, et projekte planeeritakse sinna, millele taotlusvoor avaneb, mitte sinna, kuhu neid kõige rohkem vaja on. Seni on maakondades otsustatud vaid mõne protsendi euroraha jagunemine, mis mõjutab kohalikku arengut marginaalselt.

Regionaalarengu analüüside keskne tõdemus on samas, et ühetaolise, ülevalt alla jagamisega ei ole suudetud ebavõrdsuse kasvu pidurdada, rääkimata ebavõrdsuse vähendamisest.

Tulemas on rekordkogus euroraha

Euroopa riigijuhid leppisid hiljuti kokku järgmise seitsme aasta eelarve koos õiglase ülemineku fondi ja koroona kriisiabi paketiga. Eesti osa on kokku 6,8 miljardit eurot, mis on suurim toetus läbi aegade (lõppevas eelarveperioodis sai Eesti üle 4 miljardi eurot, millest 1,874 miljardit moodustas Regionaalarengu Fond).

Koos uue eelarveperioodi algusega on õige ja viimane aeg alustada ka täiesti uut regionaalpoliitikat. Eestile eraldatud 6,8 miljardit eurot tuleb jagada varasemast erinevatel alustel – selliselt, mis arvestaks iga Eesti piirkonna iseärasuste ja vajadustega, et õiglaselt tasustatud tööd jätkuks igal poole. Ühe üleriigilise rahapaja asemel tuleb jaotada saadud eelarve piirkondlike rahapadade vahel, kus piirkond ise määrab raha jagamise prioriteedid. Piirkonnad enam ei konkureeri omavahel, küll aga säilib eluterve konkurents piirkonna sees – võidab ikka parim kohalike huve arvestav projekt.

Omavalitsusele hoovad soodustada töökohti

Suurlinnad meelitavad endale uusi elanike piirkondadest kõrgema palgaga. Lõppenud haldusreform ei andnud paraku uute atraktiivsete töökohtade loomiseks omavalitsustele ühtki hooba juurde, kuigi just seda vajatakse kohapeal kõige enam. Kahtlemata aitavad kutsehariduse ja täiendõppe arendamine, kiire internetiühendus, elektrivõrkude ja teede rajamine ning ettevõtluse toetamine uute töökohtade tekkele ja seniste säilitamisele kaasa. Kõike seda on euroraha eest tehtud ja tuleb edasi teha, küll aga varasemast nutikamalt ja tõhusamalt – üks piirkond vajab rohkem haridusse panustamist, teine ettevõtete arenguhüppe toetamist.

Kokkuvõtvalt – kohe algav uus euromiljardite jagamise periood on Eestile ajalooline võimalus vähendada ebavõrdust regioonide ja pealinna vahel. Selleks tuleb anda suurem sõnaõigus eurorahade jagamisel piirkondadele, kus kohalikud ise sõnastavad oma vajadused, millest lähtudes raha jagatakse. Üheks olulisemaks kriteeriumiks seejuures peab olema tasuvate töökohtade loomise soodustamine väljaspool pealinna ja selle ümbrust.

Turupõhine regionaalpoliitika on läbikukkunud! Ebavõrdsus linnade ja maakohtade vahel aina kasvab