Keegi ei kahtle, et riik peab tõstma oma valimisolekut ning kaitsekulutusi, kuid Ukraina sõja kontekstis on reaalne oht, et sajad miljonid eurod kulutatakse poliitloosungite saatel relvaladude täiendamisele, unustades, et relvast on vähe kasu, kui puudub väljaõppega inimene, kes seda kasutaks, kirjutab meie erakonna esimees .
Kui varasemalt oli kaitse-eelarve kaks protsenti SKP-st erakondade ülene kokkulepe, siis praegune kaitsekulutuste kasv 2,5 protsenti on Reformierakonna ja Keskerakonna avaliku poliitikempluse tulemus.
Kas tegemist on ühekordse investeeringuga või pikaajalise rahastamise ettepanekuga, sellest ei räägita. Rahastuse kasvatamine on loomulikult oluline, kuid praeguse seisuga ei anna sisulised otsused erilist pikaajalist kindlust, kuna kasvavad kulutused panevad täiendava surve kaitseväele ja kaitseliidule, sest personalikuludeks ja tegevteenistujate arvu kasvatamiseks vahendeid ette ei nähta.
Ministrid ja koalitsioonierakondade riigikogulased esitlevad agaralt kaitsekulutuste tõstmist oma võiduna, kuid keegi pole mõelnud nende investeeringutega kaasnevatele püsikuludele.
Riigikaitses oleme kesksele kohale seadnud võimekuste arendamise, kuid kas teadmatusest või tahtlikult ignoreeritakse tõsiasja, et võimete arendamine ei põhine ainult relvadel ja varustusel. Meie võimekuse pudelikaelaks võib osutuda hoopis isikukoosseisuga seonduv.
Lihtsalt öeldes ei saa lahinguolukorras olla sama inimene korraga kuulipildur, sideohvitser ja raketilaskja. Iga relvasüsteemi kasutamine eeldab põhjalikku väljaõpet ja kogemust ning seitsme ametiga Hunt Kriimsilmadest on lahingutegevuse strateegilisel planeerimisel ja elluviimisel vähe tolku.
Valitsus hakib kärpekääridega kaitseliidu tegevuskulusid
Nii ametnikud kui ka kaitsevaldkonna eest vastutavad poliitikud peaksid selgelt ütlema, milliste oluliste võimekuste arendus praeguste kaitsekulutustega pausile pannakse. Riigikaitsekomisjonis küsisin kaitseminister Kalle Laanetilt, mida tähendab maakaitse ehk kaitseliidu “kahekordistamine”, milleks on eelarves ette nähtud 600 miljonit eurot. Vastust minister ei teadnud.
Kas kahekordistamine tuleb vabatahtlike või reservistide näol? Vaevalt kavatseb riik ise kahe aastaga 10 000 vabatahtlikku värvata, seega võib oletada, et kasv tuleb reservistide ja kordusõppuste kujul.
Reservistide kaasamine ning õppuste korraldamine on aga töömahukas ning see eeldab inimesi, kes täiskohaga neid protsesse juhivad. Nende inimeste täiendavat palkamist valitsus praegu ette ei näe.
Praeguseni pole kaitseliit reservõppekogunemisi korraldanudki, see on olnud kaitseväe roll. Samal ajal on reaalne risk, et kui uusi inimesi tööle ei palgata, siis lisanduvad ülesanded võtavad suure osa maakaitse tegutsemise ja planeerimise võhmast.
Pangem olukord võrdlusesse meie lõunanaabri Lätiga, mille maakaitses on instruktorite ja vabatahtlike suhe üks instruktor 30 vabatahtliku kohta. Meie kaitseliidus on üks instruktor 70 inimese kohta. Vahe on enam kui kahekordne ning see suureneb. Viimase kuuga on kaitseliiduga liitunud üle tuhande vabatahtliku ning värbamiskampaania jätkub, kuid kuidas me saame neid vabatahtlikke reaalselt kaasata ja motiveerida, kui meil pole instruktoreid, kes korraldaksid väljaõpet ja koolitusi.
Kui tegevteenistujate ridu kiiremas korras ei täiendata, uputame kaitseliidu vabatahtlikud juhid bürokraatiasse, selle asemel, et nad saaksid üksuste kujundamise, väljaõppe ja motivatsiooni hoidmisega tegeleda.
Probleem pole ainult kasvanud töökoormuses. Kaja Kallase valitsuse käsul pidi kaitseliit tänavu oma eelarvet kärpima viis protsenti ning kuna kaks kolmandikku kaitseliidu eelarvest on personalikulud, siis loomulikult tulid kärped töötajate arvelt.
2023. aastal on kaitseliidul korraldus kärpida oma tegevuskulusid veel kahe protsendi võrra. Tulemuseks on absurdne olukord, et valitsus tõstab hüppeliselt koormust kaitseliidule, kuid kärbib oma käskudega selle reaalset võimekust.
See on täiesti klassikaline parempoolsete arusaam riigi spooniks kärpimisest: koondad neljast töötajast kaks ning siis eeldad, et alles jäänud kaks suudavad kogu töö sama hästi ära teha. Ei käi need asjad nii, kindlasti mitte kaitsevaldkonnas.
“Euroopas on sõda, aga meie valitsus ja kaitseministeeriumi ametkond pitsitavad kaitseliidu eelarvet ja tegevust.”Kui Venemaa agressioon Ukrainas meile üldse midagi on näidanud, siis just seda, kuivõrd oluline on kodanike vabatahtlik kaitsetahe ning riigi suutlikkus seda kaasata ja koordineerida. Euroopas on sõda, aga meie valitsus ja kaitseministeeriumi ametkond pitsitavad kaitseliidu eelarvet ja tegevust.
Rauda ja betooni kummardades jäetakse inimestesse investeerimata
Toogem veel üks näide varustusest ja logistikast. Täiendavalt hangitavad tankitõrjerelvad ja miinid vajavad ladustamist, kuid kaitseliidul on paljud tagalakeskused välja ehitamata. See tähendab, et praegu ladustame kogu relvastust ja moona sisuliselt ühes kohas, mis pole laiapindse riigikaitse põhimõttega kuidagi kooskõlas, vaid on hoopis reaalne varustuskindluse ja vastupanuvõime risk.
Kaitseliidu taristu investeeringud on poliitiline sihtfinantseeritav otsus, kus juba aastaid on eraldatud summad olnud nii tühised, et enne lähevad hangitud relvad mahakandmisele, kui tagalakeskused valmivad. Maakaitse mõte on aga just see, et nii inimressurss, varustus kui ka relvad on ühtlaselt üle eesti jaotatud.
Mulle tundub, et lennukate lisaeelarvenumbrite kiuste on Eesti suurim julgeolekulünk arusaam, et investeeritakse ainult rauda, püssirohtu ja betooni ning inimene on kolmandajärguline.
2020. aastal lõppes eripensionite süsteem kaitseväe ja kaitseliidu tegevteenistujatele, asenduslahendust pole kuue aasta jooksul loodud. Kõik meie praegused tegevteenistujad on samaväärsed mõne muu Eesti asutuse või ettevõttega ning isegi kui keskmine riigikaitsja palk on 30 protsenti suurem Eesti keskmisest, ei hoia see enam inimesi pikaajaliselt tööl.
Riigikaitses on aga oluline just pikaajaline vilumus, õppustel, kursustel ning konfliktikolletes tegutsemine. Kui meie riigikaitsesektor ei suuda pakkuda konkurentsivõimelist palka, siis on tulemuseks see, et maksumaksja raha eest koolitatud side-, logistika ja muude strateegiliste valdkondade tippspetsialistid ostetakse lihtsalt üle.
Kuid raud ja betoon on kõigest vahendid, mitte eesmärk iseenesest. Seepärast teen kasvavate kaitsekulutuste suunamiseks neli konkreetset ettepanekut:
Taastame tegevväelaste eripensioni või loome uue alternatiivse süsteemi, mis võimaldaks hoida inimesi, nende teadmisi ja kogemusi meie riigikaitses. Riigikaitse algab inimesest. Igasuguseid täiendavaid kaitseinvesteeringuid tehes peab valitsus ühtlasi need investeeringud tagama panustamisega isikkoosseisu nii kaitseväes kui ka kaitseliidus. Kaitseliidu eelarvekärped tuleb koheselt tühistada ning eraldada täiendavat raha, et saaks kiirendada taristuehitust, mis toetaks täiendava relvastuse rakendatavust maakaitses. Saavutame erakondadeülese kokkuleppe kaitse-eelarve mahu osas selliselt, et see sisaldaks ausat ja läbipaistvalt ka personalikulusid, olgu selleks siis täiendav personal või eripensionid.Ükskõik, kas investeerime kaitsekulutustesse kaks, 2,5 või 25 protsenti SKP-st, peame meeles pidama, et esmatähtis investeering on inimesed, nende väljaõpe ja kaitsetahe.