Tallinna võimukõnelustel ei tehta täna ega ka tulevikus riigitasandi otsuseid, sealhulgas mittekodanike hääleõiguse teemal. Vene kodanike valimisõiguse piiramine kohalikel valimistel ei ole “poolt või vastu” küsimus, vaid küsimus sellest, millist tulemust me sellelt otsuselt ootame ja kas me tajume ka kõiki riske.
See, millega Isamaa praegu tegeleb, on oht Eesti julgeolekule ja soov ebademokraatlikult oma võimu põlistada. Kuigi Tallinna linnavõimu moodustamiseks on läbirääkimised sisuliselt lõpuni jõudnud, võib Reinsalu oma venitamisega ajaloolise võimaluse lähipäevadel Keskerakonnale tagasi mängida.
Millist probleemi Vene kodanike valimisõiguse võtmisega lahendatakse? Kohalikud omavalitsused tegelevad inimese koduümbruse ja päevatoiminguid puudutavate küsimustega nagu prügi, tänavad, koolimajade ehitus, heakord jne. Riigivalitsemine otsustatakse riigikogu valimistel, kus valijaks on vaid Eesti kodanik.
Peamine, vist ka ainuke seni kõlanud argument on, et valijameeste kaudu võiks Vene kodanikud mõjutada presidendivalimisi valimiskogus. Kui riigikogu ei suuda presidenti kolme korraga valida, saab seda teha valimiskogu. 2021. aasta presidendi valimiskogusse kuulus 208 liiget, kellest 101 olid riigikogu liikmed. Valimiskogus valituks osutumiseks oleks olnud tarvis 105 häält.
Selle väite järgi omavalitsustest, kus Vene kodanike osakaal valimisealiste seas on arvestatava jõuga, oleks teoreetiliselt võinud nende mõjutusel valimiskogusse pääseda seitse valijameest – Narvast kaks, Kohtla- Järvelt kaks, Narva-Jõesuust üks ja Sillamäelt kaks.
Vastab tõele, et need seitse valijameest võivad olla otsustavad presidendi valimisel, kuid nad saavad võimendada ainult eestimeelsete poliitiliste jõudude poolt üles seatud ja toetatud kandidaati. Vähemalt 98 häält peaks tulema aga riigikogu liikmete, Võru, Saaremaa, Paide või mõne teise omavalitsuse esindaja käest, kus venemeelsust vaevalt et keegi kahtlustada julgeks. Seega tegelikult presidendivalimiste julgeoleku argument ei päde.
Sotsiaaldemokraatidel ei ole võimalik aga heaks kiita Isamaa tegelikku tagamõtet ühe valijarühma kõrvaldamisega, et suurendada enda toetust järgmistel Tallinna linnavolikogu valimistel. Norstati hiljutine uuring näitas, et kui valimisõigus oleks ainult Eesti kodanikel, annab see pealinna volikogus Isamaale juurde kolm kohta, Reformierakonnale neli, sotsiaaldemokraatidele kaks ning EKRE-le ühe koha ning vähendab Keskerakonna kohtade arvu kümne võrra.
Nii jõhkralt enda kasuks valimistulemuste mõjutamisega pole minu teada isegi Ungaris tegeletud. Kui pealinnas tahetakse Eesti põhiseaduse ja demokraatia reeglitest mööda minnes võim enesele kinnistada, siis Ida-Virumaal tekiks linna- ja vallavalitsused, millel oleks vaid vähese osa elanike demokraatlik toetus.
Eestisse positiivselt suhtuvate inimeste hääleõigusest ilma jätmine mõjutab julgeolekut. Märtsis avaldas kultuuriministeerium lõimumise raporti, mis näitab selgelt, millised ühiskonnagrupid on Eesti suhtes negatiivselt meelestatud.
Huvitaval kombel on kõige suurem osa negatiivselt meelestatud vene rahvusest inimestest Eesti kodanikud, kes kuuluvad ühtlasi ka poliitiliselt kõige aktiivsemasse gruppi. Seevastu ligi 60% Vene kodanikest on aga Eesti suhtes pigem positiivselt meelestatud. Võttes nüüd ära positiivselt meelestatud inimeste valimisõiguse, võimendub eelkõige just Ida-Virumaal nende hääle mõju, kes vaatavad Venemaa poole või on Eesti riigis pettunud.
Uuringu tulemused vaid kinnitavad päriselu – viimastel riigikogu valimistel valis 1/3 Ida-Virumaa hääletajatest Putini-meelseid kandidaate. Need olid kõik Eesti Vabariigi KODANIKUD! Seega on meil probleem ja otseselt riigitasandi juhtimist ja valitsemist puudutav, kuid see ei ole lahendatav seaduse muutmisega, ammugi mitte kohalikul tasandil. Osalt tekitab ängi toimetulek, teisalt asjaolu, et Eesti kodakondsuse võtmine pole nende inimeste elujärge kuidagi paremuse poole mõjutanud. On ka teisi põhjuseid, mis seotud rahvuse, Venemaa, propaganda ja julgeolekuga.
Vene kodanike valimisõiguse äravõtmise kõige suurem võimalik julgeolekumõju oleks mistahes ajutisel valimisõiguse peatamisel või põhiseadusvastasel valimisseaduse muutmisel. Õiguskantsler on lubanud sellise algatusega pöörduda riigikohtusse, mis võib tähendada, et seadus kunagi ei jõustuks.
See annaks Venemaale võimaluse suurepäraseks mõjutusoperatsiooniks, kus valimisõiguse äravõtmine muudetakse kommunikatsioonis rahvuspõhiseks tagakiusamiseks ja nii süvendatakse rahvuste vahelisi lõhesid. Kui seaduse muutmine läbi kukub, lähevad pahased inimesed valima ning nii võivad eestimeelsed poliitilised jõud suuremas osas Ida-Virumaast jääda aastateks võimust eemale. Ning me kõik teame, kuidas Venemaa on Ukrainas, Gruusias, Moldovas jne „rahvavabariikide“ loomisega tegelenud. Sellist viga me endale lubada aga ei saa.
Ajaliselt pole põhiseaduse muutmine enam võimalik. Eesti on seni lähtutud Veneetsia Komisjoni seisukohast, et aasta enne valimisi reeglistikku ei muudeta. Põhiseaduse muutmise protseduur võtab ise aega seitse kuud. Kuna valimised toimuvad 19. oktoober 2025, oleks tulnud põhiseaduse muudatus algatada parlamendis hiljemalt 19. märts 2024.
Lai hääleõiguse baas kohalikel valimistel on pigem Eestile kasuks tulnud. Oleme suutnud ennetada suuremaid kriise, meil pole olnud tulemuslikku separatismi ega autonoomialiikumisi, kohalike elanike erinevatel rühmadel on väljund kohaliku volikogu näol. Ventiil töötab.
Julgeoleku ohuks võib aga saada venekeelse elanikkonna võõrandamine Eesti kohalikus ja riigi elus kaasarääkimisel. Valimisõigus ise ei ole julgeoleku oht, ohuks on konkreetsed kavatsused ja teod, pettumus. Kui rahvaesindaja osutub kurjategijaks, ei muuda see tema valijaid samaväärt kurjategijaks. Terve rühma inimeste ilma põhjaliku hinnanguta vaenlaseks kuulutamine ei tee Eestit tugevamaks, ühtsemaks ega turvalisemaks.