Seisame silmitsi tohutute muutustega – ülikiire tehnoloogiline areng, koroona-, kliima- ja energiakriis ning nende võimendatud viimaste kümnendite suurim ebavõrdsuse kasv. Need trendid kujundavad ebatervest konkurentsist vaevatud ühiskonda, mis jaguneb võitjateks ja kaotajateks, kirjutab Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimehe kandidaat Lauri Läänemets Eesti Päevalehes.
Aastakümneid jumaldatud nähtamatu käsi ei suuda tagada ühiskonna, keskkonna, kohaliku ettevõtluse ning rahvusriigi kestmist. Paljudele meeldib väita, et just liberalismil rajanebki Eesti edu, kuid millise majandusmudeliga riikide panganduse ja suurettevõtete investeeringute toel me majanduse üles oleme ehitanud? Kelle ühiskonna heaolusse kaudselt panustanud ning kuhu tuhandetes töökäsi, pereliikmeid ja naabreid kaotanud?
Sotsiaaldemokraadid on aastakümneid suutnud maandada äärmusliberalistlikest ideedest tulenevaid probleeme. Tulevikus jääb vaid kahjude ohjamisest väheks, sest senine harjumuspärane majandusmudel ainult võimendab hädasid, mitte ei lahenda neid. Nähtamatu käsi vehkleb hooletult, tekitades järjest enam kaotajaid ning jagades hüved vähestele võitjatele.
Sotsiaaldemokraatlike väärtuste põhjal saab seevastu pakkuda lahendusi, kus võidavad kõik – majandus, ettevõtted, ühiskond, aga ka üksikisik. Seega on meie erakonna vastutuseks sõnastada julgemalt suured probleemid ning pakkuda praktilisi ja süsteemseid lähenemisi, sest lennukatest ideedest ja kõlavatest väärtustest ei piisa.
Ühiskonna probleemid algavad majandusmudelist
Oleme harjunud otsima oma võite statistiliste numbrite illusioonist, millest reaalsuses enamik inimesi osa ei saa. Süvenev ebavõrdsus pole ideoloogiline konstruktsioon vaid reaalne probleem, mis varem või hiljem päädib sotsiaalse vapustusega. Juba täna näeme, kuidas erinevad kriisid süvendavad kapseldumist, konflikte ja vastandumist. Sellele saab vastu ainult lähtudes sotsiaaldemokraatlikest põhiväärtustest, milleks on koostöö, solidaarsus, usaldusväärne riik ning igale inimesele väärikuse võimaldamine tagamine läbi töö.
Mul pole kahtlust, et Eesti võikski olla maailma parim koht elamiseks, kuid selle eelduseks on ühiskond, mille väärtus ja olemus on sügavam kui majandusnäitajad. Tugev, sidus ja võrdne ühiskond ei tule majandusedu arvelt, nagu liberaalid kipuvad pahatihti arvama, vaid on hoopis konkurentsivõimelisema majanduse eeldus.
Eesti eduloost on märkimisväärse kasu lõiganud Põhjamaade ettevõtted ja pangad, kes maksavad asukohariigis maksud, kõrged palgad, kuid endiselt jaksavad tuua siia üha uusi investeeringuid. Parempoolsete väide, et põhjamaisema majandusmudeli rakendamine viiks Eesti tagasi kommunismi ja hävitaks majanduse konkurentsivõime, on seega täiesti meelevaldne.
21. sajandi majandusmudel pole mõeldav ühiskonnakorralduseta, kus iga inimene ja tema töö on väärtustatud ning ta on seetõttu motiveeritud ühiskonna liige, kes panustab nii tööl, kogukonnas kui ka pereelus. Kindla tuleviku võti on tugev Eesti, mis julgeb otsustada – astuda reaalseid samme, et meil oleks vähem inimesi, kes tunnevad end eduloost tõrjutu ning ebaõiglaselt kohelduna. Sest mitte miski ei hävita ühiskonnas kootöövalmidust enam, kui ebaõiglase kohtlemise tunne. Meie väikse riigi puhul on ühiskonna koostöövalmidus kriitilise tähtsusega nii globaalse konkurentsi kui rahvana kestma jäämise mõttes.
Sotsiaaldemokraatide väärtuste keskmes on ja jäävad alati olema hoolimine, haridus, rahvatervis ja võrdsed võimalused, kuid sellest üksi ei piisa. Oma poliitika elluviimiseks peab iga erakonna eesmärk olema valimiste võit ning tulevase peaministrierakonna haare peab olema laiem. Sotsiaaldemokraatidel peab olema selge visioon majandus- ja tööjõupoliitikast, sest ebavõrdsust toodavad korrastamata majandussuhted ning terve ühiskonna aluseks on tasakaalustav majanduspoliitika.
Lahendused peituvad koostöös
Koostöös erasektoriga läbi viidud Tiigrihüppest sai edulugu, mis paiskas meie tehnoloogiaettevõtted globaalsele areenile. Ka järgmist ühiskonna arenguhüpet ei saa me jätta ainult ettevõtjate või ainult riigi õlgadele. Reaalsed edasiminekud sünnivad koostöös ametiühingute, ettevõtjate erialaliitude, kõrgkoolide ja vabaühendustega. Meie mured on ühised, nii peaks ka olema lahendused.
Näiteks jääb praegu pahatihti mulje, et rohepööre ja võitlus kliimamuutusega on justkui Brüsseli ettekirjutus ja vajadus. See on mugav viis siinsete poliitikute ja bürokraatide jaoks vastutust tõrjuda, kuid reaalsuses peame me kujundama oma ja siinsetest huvidest lähtuva rohepoliitika, mis hoiab Eesti loodust ja inimest ning võimestab meie põllumajandust ja ettevõtlust. Rohepööre on võimalus luua tuhandeid kliimakindlaid töökohti, edendada piirkondlikku arengut, kodumaise ja kohaliku toidu kasvatamist ja tootmist, paremini korraldatud ühistransporti ning kasvatada laiemas mõttes heaolu.
Kuid see saab õnnestuda ainult siis, kui kedagi ei jäeta maha. Muutuste koormat ja hinda ei tohi jätta ainult kaevurite, põllu- ja metsameeste või näiteks transpordiettevõtete kanda, vaid kõik peavad andma oma osa. Rohepöördest saab Eesti asi kui seame kõige keskmesse oma kullerkupu, mitte Brüsseli bürokraatia.
Viis ettepanekut, et muuta Eesti tulevikukindlaks
Kõige aluseks on vabadused. Erakonnana oleme suutnud ära hoida demokraatia lõhkumise ning katsed kitsendada inimeste põhiõigusi. Paraku on Eesti tänane reaalsus see, et need õigused ja vabadused on paljudele inimestele lihtsalt hüpoteetiline kontseptsioon, mida nad reaalselt ei saa kasutada.
Näiteks põhiseadusega on igaühel õigus tervisele, kuid kas see õigus toimib praktikas, kui eriarstile saamiseks peab ootama pikki kuid? Perekond on riigi kaitse all, kuid kas see ikka on nii, kui kõigil peremudelitel pole Eesti seadusandluses kohta ja sellest tulenevaid õigusi. Kodu peaks olema puutumatu, kuid mis tähtsust sellel on, kui üüri- ja kinnisvarahindade ohjeldamatu kasvu tõttu jääb päris oma kodu järjest enamatele inimestele kättesaamatuks? Et tagada kõigile inimestele õiguste ja vabaduste kättesaadavus, on mul viis konkreetset ettepanekut.
Esiteks: 1000-eurone miinimumpalk. Mitte ühegi täiskohaga töötava inimese tööpanus ei tohi olla väärt vähem kui 1000 eurot kuus. Ma ei räägi ainult palgavaesusest ja sellega kaasnevast elatustasemest, aga ka elementaarsest inimväärikusest, mille aluseks on õiglane palk. Kui tahame, et inimene väärtustaks oma riiki ja ühiskonda, peame meie talle tagama väärikuse. Täna ei suuda paljud meist mõista, miks mõned inimesed nii tigedad ja kibestunud on, aga nad on seda põhjusega, sest kuidas tunda end väärtusliku ja väärikana, kui su palganumber mõjub pigem mõnitamisena?
Teiseks: kodu kättesaadavaks. Tänaseks on suurlinnades ja nende lähiümbruses elamispindade hinnad ning üürihinnad saavutamas uusi rekordeid. Maapiirkondades samas on võimatu saada mõistlikku pangalaenu, et rajada sinna uus kodu, ning vabad pinnad kas puuduvad või ei vasta tänapäevasele elustandardile.
Inimesed peaksid olema töökoha valikul vabad, mitte oma kinnisvara vangid. Selleks on möödapääsmatu, et riik ja omavalitsused suudaksid pakkuda õiglase hinnaga elamispindasid.
Maailma parima töökeskkonnaga Taanis on iga viies korter sotsiaalkorter, samas kui meil on terve taasiseseisvumise ajal ehitatud vaid paarkümmend munitsipaalelamut, sest oleme selle teema sisuliselt häbimärgistanud. Samas ei arva ju keegi meist tõsimeeli, et Taanis on toimetulekuraskustes inimesi rohkem kui siin. Võimalus soetada oma kodu aitab kaasa parematele ja stabiilsematele töö- ja peresuhetele.
Kolmandaks: 30 minuti Eesti. Madal palk või oskustele vastava töökoha puudumine kodu läheduses on peamine probleem, mis sunnib inimesi oma kodukohast lahkuma. Praegu kulutavad eestlased igal aastal pea 2 miljonit töötundi sõitmaks kodust kauge töökoha vahet. Sellel on jälg keskkonnale, tööviljakusele, aga ka inimeste vaimsele tervisele ja sotsiaalsele elule. Miljonid tunnid, mille saaks pühendada oma peredele, tööle või kogukondadele. Riik peab kõigis oma edasistes investeeringutes lähtuma sellest, et majandusareng ning sellest tulenev kasu jaguneks ühtlasemalt ning toetaks maapiirkondi nende tühjaks kurnamise asemel.
Neljandaks: 1 tööpäev nädalas õppimiseks. Meie tööjõuturg on kriisis, sest väiksed palgad ei motiveeri piisavalt, samas ettevõtetel pole ka vajaliku kvalifikatsiooniga töötajaid võtta. Tehnoloogia on asendamas juba keskklassi töökohti ning uues majanduses on järjest vähem ruumi vanadele oskustele.
Euroopa mõttes oleme end rebinud keskmike sekka, kuid siin tuleb klaaslagi ette ning edasi liikumiseks peab meist saama kõige targem rahvas. Selleks on tarvis ühiskondlikku kokkulepet, et igal inimesel on võimalus võtta üks tasustatud tööpäev nädalas, et end täiendada ning tõsta enda konkurentsivõimet arenevas majanduses.
Õppimine peaks olema rutiinne osa inimese tööst ning riik peab seda otseselt soodustama ja stimuleerima koostöös ettevõtete ja haridusasutustega. See on investeering, sest kõrgemate palkade ja lisandväärtuse kaudu toodab see raha end kordades tagasi.
Viiendaks: tööjõumaksude alandamine ning tasakaalustav maksusüsteem
Senise maksusüsteemi jätkumisel muutuvad jõukad rikkamaks ning isegi keskmise sissetulekuga pered kaotavad sellegi elatustaseme, mis neil on. Maksud on riigi peamine tööriist ühiskonnas tasakaalu hoidmiseks. Eesti on ristteel – saame liikuda nii võrdsema kui ka ebavõrdsema ühiskonna suunas. Oleme oma arengus jõudmas sellesse faasi, mil hakata soosima uute töökohtade loomist viies raskuskese tööjõumaksudelt pigem kapitali, omandi maksustamisele. Selleks, et meil oleks tulevikus rohkem õiglase ja väärika palgaga ning piisava lisandväärtusega töökohti, peab riik lihtsustama töökohtade loomist. Väärtuslikumad ja tasuvamad töökohad tagavad õiglasema ühiskonna.
Venemaa ja Ladina-Ameerika maksufilosoofiaga Põhjamaaks ei pürgi
Oma tänase pigem Venemaale ja Ladina-Ameerikale sarnaneva maksusüsteemiga me õiglasemat ühiskonda ei ehita. Põhjamaade mudel on seevastu tõestanud, et väikese rahvusriigi toimimise tagab sotsiaaldemokraatlik ühiskond, kus iga inimene tunneb end väärtustatuna. Sotsiaaldemokraatliku erakonna eesmärk peab olema selle tõestamine ka Eestis.
Sada aastat tagasi andsid sotsiaaldemokraadid Eesti Vabariigile kaasaegse näo kui Asutavas Kogus võeti vastu seadused, mis suure osa ülejäänud maailma jaoks olid toona veel liiga uuenduslikud. Muuhulgas valimisõiguse laiendamine naistele, mõisamaade jagamine talupoegadele ning tasuta kooliharidus. Tänapäev ning eesseisvad ajad pole sajanditagusega võrreldes kuidagi vähem murdelised ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond peab ajama end vormi.
Peame leidma julguse, ambitsiooni ja lahendused, millega tõestame nii iseendale kui ka kõigile Eesti inimestele, et just õiglasem ühiskond tagab ka võimekama riigi ja edukama majanduse. Minu eesmärk erakonna esimehe kandidaadina on taastada erakonna usk iseendasse ning seeläbi taastada ka valijate usk meisse. Selleks peame jääma kindlaks oma väärtustele, kuid rajama nendele selge silmavaate ja praktilise talupojamõtlemisega programmi ning seadma ühele tulevikukujundajale väärilised ambitsioonid.