Läinud nädalal Vilniuses Ukraina kohtudes oli Ukraina toetamise kõrval elanikkonnakaitse üks meie keskseid vestlusteemasid. Klõmenko sõnum mulle oli selge: varjendid või sireenid üksi kedagi ega midagi ei päästa – kõige alus on elanikkonna koolitamine, kirjutab Lauri Läänemets.
Kui aasta tagasi hakkasime Eestis jõulisemalt elanikkonnakaitsest rääkima, jättis see laiema avalikkuse külmaks, mistõttu on hiljuti sel teemal elavnenud debatt teretulnud. Kindlasti on meil palju tarvis ära teha, aga valimatu kriitika ei likvideeri 30-aastast võlga riigikaitses. Elanike motiveerimise asemel see ju hoopis süvendab lootusetuse ja hirmutunnet. Abituse ja jõuetuse sisendamise asemel peaksime vastupidi motiveerima inimesi aktiivselt osalema elanikkonnakaitse koolitustel.
Arvamusloos viitab toimetaja Meelis Oidsalu arvukatele puudujääkidele elanikkonnakaitses ning heidab mulle ministrina ette vähest ambitsioonikust Eesti elanikkonna kriisivalmiduse kasvatamisel. Olgu siinkohal selgelt öeldud: ma pole kordagi üritanud väita, et Eestis on elanikkonnakaitsega kõik korras. Kui hakkasin pisut üle aasta tagasi temaatikale tähelepanu pöörama, oli vastukaja pehmelt öeldes leige, kohati naeruvääristavgi. Ei mõistetud eesmärki eraldada elanikkonnakaitsele 0,5 protsenti püsirahastust riigieelarvest ning ka elanikkonnakaitse surumiseks riigikaitse alusdokumenti tuli toonaste koalitsioonipartneritega omajagu piike murda.
Mure on nimelt selles, et aastatega oleme harjunud mõtlema riigikaitsest ainult relvastuse ja sõjalise riigikaitse mõttes. Alles Venemaa agressioon Ukraina tsiviilelanike ja taristu vastu oli meile äratuskell, et elanikkonnakaitsega tuleb päriselt ka tegeleda. 1992. aastal Eesti riiki taas üles ehitama hakates oli toonase nimetusega tsiviilkaitsel n-ö nõukogulik külma sõja maik juures. Osa pärandist ja ajast, mille soovisime unustada, vaadates tulevikku pisut optimistlikumalt lootuses, et see osa ajaloost on lõppenud.
Kui 1993. aastal esitati toonasele valitsusele ülevaade olemasolevatest varjenditest ja nende olukorrast, otsustaski valitsus, et nende ülalpidamist ei jätkata ning ka uusi enam ei rajata. Järgmistel kümnenditel pole elanikkonnakaitse prioriteetide hulka pääsenud ning kogu põhirõhk ning kaks ja enam protsenti riigieelarvest on läinud sõjalisele riigikaitsele.
Varjumiskoht üksi pole lahendus
See pole kellelegi etteheide, sest olidki ju teised ajad – tuleb lihtsalt tausta mõista. Samamoodi pole mingit kasu tänaste elanikkonnakaitse eestvedajate süüdistamisest asjades, mis on 30 aastat sisuliselt ühiskondliku kokkuleppe korras tegemata. Praegu mõistame vajadust jah, aga vajadus ei tekita kahjuks automaatselt selle tagamiseks vajalikku raha – riigieelarve nukker seis on üldteada. Saame elanikkonnakaitsele nõuda ainult nii palju ning selle olemasolevaga peamegi alustama prioriteetidest.
Inimlikult on mõistetav, et paljudele tundub just varjend või varjumiskoht kõige olulisem – see on tunnetuslikult turvaline, kindel ja arusaadav. Reaalsus on, et varjend või varjumiskoht ei kaitse meid kaugeltki kõigi kriiside eest ning sireenidest ja varjenditest on vähe kasu, kui inimesed ei tea, mis kriisis ning kuidas neid üldse kasutada. Sama pani mulle südamele ka Ukraina meie kohtumisel – ja ukrainlaste kogemust arvestades tasub nende soovitusi kuulda võtta.
Reaalsus on, et varjend või varjumiskoht ei kaitse meid kaugeltki kõigi kriiside eest ning sireenidest ja varjenditest on vähe kasu, kui inimesed ei tea, mis kriisis ning kuidas neid üldse kasutada.
Loomulikult jätkame varjenditele-varjumiskohtadele, aga ka muudele olulistele elanikkonnakaitse vajadustele raha taotlemist ning olgugi et seekord jäid varjumiskohad eelarvest välja, on ka olulisi asju, mida ära teeme. Elanikkonnakaitse rahastamiseks eraldatud 80 miljonist eurost on 35 miljonit siseministeeriumi valitsusalale antud järgmiseks neljaks aastaks, millele lisaks saime möödunud aastal lisaeelarvest veel 52 miljonit eurot. Selle raha toel oleme loonud ulatusliku evakuatsioonivaru, arendanud välja sireenisüsteemi, märgistanud olemasolevaid varjumiskohti, alustanud elanike koolitamist, soetanud päästeametile päästetööde varud, demineerijatele ballistilise kaitsega sõidukid ja muud elanikkonnakaitse tagamiseks hädavajalikku varustust. Need on asjad, millest tuleb alustada.
Elanikkonnakaitse tegelik alus
Elanikkonnakaitset ei raja lennukatele lubadustele ega ka otsata halale. Tähtis on seada ambitsioonikad, ent teostatavad eesmärgid ning liikuda järjekindlalt nende poole, lähtudes prioriteetidest ning eelarvereaalsusest. Näiteks oleks üsna rumal hakata varjendeid ehitama politseinike või päästjate palkade või koondamiste arvelt, sest just päästjad on need, kes mängivad elanikkonnakaitses nii reaalse kriisi korral kui ka elanikkonnakaitse koolituste läbiviijatena ülitähtsat rolli.
Seetõttu oli ka üks minu prioriteet möödunud aasta eelarveläbirääkimistel tagada päästjatele tuntav palgatõus, et peatada inimeste lahkumine ning motiveerida uusi inimesi eriala õppima ja valdkonda tööle. Evakuatsioonivarude tagamise kõrval ongi inimeste ja omavalitsuste kriisikoolitused esmatähtsad ja see on päästeameti vedada.
Kui tahame, et meie inimesed oleksid sõjaolukorras või mistahes muus kriisis paremini kaitstud, tuleks just suurendada inimeste motivatsiooni elanikkonnakaitse koolitustel ja õppustel osaleda ning näiteks ka oma elukoht selle pilguga üle vaadata.
Olen palju kuulnud nööki, et kui varjendeid pole, mis kasu siis koolitusest. Varjendid ja varjumiskohad on olulised, aga need kaitsevad ainult osa ohtude-riskide eest, nagu näiteks sõjaline rünnak. Samas on suur hulk muid nii inim- kui ka loodustekkelisi ohte ja kriisistsenaariumeid, kus elusid ei päästa varjend, vaid see, et inimesed oskaksid aidata ennast ja teisi. Sellepärast oleme võtnud kindlaks sihiks, et nelja aastaga peaks vähemalt 40 protsenti Eesti elanikest läbima kriisi- või elanikkonnakaitse koolituse. Mistahes evakuatsiooniplaanidest, -varudest, sireenidest ja ohuteavitussüsteemidest pole ju kasu, kui inimesed ei oska kriisiolukorras käituda.
On tervitatav, et elanikkonnakaitses on debatt lõpuks käivitunud ning hakkame mõistma, et ratassoomukid, õhutõrjeraketid ja sõjalised õppused üksi ei taga meie riigikaitset. Riik on sõjaliselt võitlusvõimeline ainult siis, kui tagala on kaitstud. Paraku tuleb arvestada, et mistahes kriisi esimestel päevadel ei ole riigil suutlikkust korraga kõiki aidata, vaid peab keskenduma haavatavamatele ühiskonnagruppidele, nagu näiteks lapsed ja vanurid. Seetõttu on ülejäänud elanikkonna turvalisuse tagamisel oluline roll inimeste võimekusel ise hakkama saada, mille tagavad ettevalmistus ja väljaõpe.
Kui tahame, et meie inimesed oleksid sõjaolukorras või mistahes muus kriisis paremini kaitstud, tuleks just suurendada inimeste motivatsiooni elanikkonnakaitse koolitustel ja õppustel osaleda ning näiteks ka oma elukoht selle pilguga üle vaadata. Päästeamet on julgustanud inimesi oma isiklikud varjumisvõimalused üle vaatama ning on pakkunud ka toetusmeetmeid. Äsja lõppes taotluste vastuvõtmine korteriühistutelt, kes soovivad oma keldrid korrastada varjumiskohtadeks – pilootprojekti raames jagatakse ühistutele 1,2 miljonit eurot. Samuti algatasime Soome eeskuju ja pikaajalist kogemust silmas pidades eelnõu, et teatud suurusest alates tuleks uutesse hoonetesse rajada nõuetele vastav varjumiskoht.
Elanikkonnakaitse esmane alus on pakkuda inimestele teadmiste ja ettevalmistuse kaudu kindlustunnet, kuidas mingis kriisis käituda. Kui anname inimestele sõnumi, et varjumiskohtadeta pole laiemalt elanikkonnakaitsel mõtet, riskime sellega, et mõne muu kriisi, näiteks üleujutuse või tormi korral on meie elanikkond oluliselt haavatavam. Mis muidugi ei tähenda, et me varjendite-varjumiskohtadega edasi ei töötaks – loomulikult töötame!
LAURI LÄÄNEMETS ⟩ Meil on oluline osa julgeolekust 30 aastat hooletuses olnud