Olukorras, kus meie ettevõtete ekspordivõimekus on langenud, üha enamad riigid kaitsevad oma majandusi ja ettevõtteid, globaliseerumine taandub ja keskkonnamuutused on järsud ning kiired, peab ka Eesti valitsusel olema majandusportsessides juhtiv, mitte kõrvaltvaataja roll. Olen kohtunud mitmete ettevõtjatega erinevates Eesti piirkondades ning nende ühine sõnum valitsusele on olnud, et riigilt oodatakse selget visiooni, plaani ja otsuseid, mis sihile viivad. Ettevõtjatel on tulevikku vaadates ning plaane ja investeeringuid tehes tarvis kindlust, milline on meie plaan energeetikas, mis saavad olema raiemahud ning millised on avaliku sektori investeeringud.
Ekspordivõimekuse taastamise ja investeerimiskindluse kõige suurem probleem on täna kõrge energiahind ning riigi otsustamatus energia tootmise ambitsiooni osas. Neid küsimusi ei lahenda turg iseenesest vaid need vajavad selgelt valitsuse initsiatiivi nii tootmis- kui ka salvestusvõimsuste rajamisel, regulatsioonide muutmisel, protsesside kiirendamisel kui ka seeläbi uue energiamahuka tööstuse Eestisse meelitamisel.
Loomulikult on korras riigirahandus vajalik, aga see pole võluvits, mis toob rahvale heaolu ja tagab majanduse arengu. Kui tasakaalus eelarve tuleb rahva heaolu ja ettevõtete konkurentsivõime arvelt, siis jäämegi kärpima, sest tagajärjeks on ju eelarve jätkuv kahanemine. Ka ei ole asi maksutõusudes. Jah, inimestele ei meeldi maksutõusud, aga veel vähem meeldiks inimestele tasuline haridus või kallimad tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeteenused. Siinkohal olen peaministriga ühel meelel: madalate maksudega Põhjamaa heaolu tagada pole võimalik. Seega aus ja julge maksudebatt peaks olema osa väärtustest nii enne kui ka pärast valimisi.
Sotsiaaldemokraadid võtavad omaks, et me pole tõesti lubanud kärpimismaaniat Reformierakonna ambitsioonide täies mahus. Põhjus on lihtne – tänased valimatud ja hooletud kärped läheks meile tulevikus väga kalliks, kui see tuleb läbi inimeste hariduse, tervise, turvatunde ja majanduskeskkonna meie tuleviku majandusarengu arvelt.
Kui mõelda, millistest avalikest teenustest on raha üldse veel alles jäänud, kust võtta, siis need on tervishoid, haridus ja turvalisus. Pigem tuleks aga igasse nimetatud valdkonda rohkem panustada, sest see teeb meid kõiki jõukamaks. Targem inimene teeb keerulisemat tööd ja saab kõrgemat palka, terve inimene on pikemalt töövõimeline majandusse panustaja ning turvalisus tagab kõige otsesemas mõttes meie ellujäämise väga ebastabiilses maailmas.