Õhukese riigi narratiiv on tänaseks pankrotis, majandusliku kollapsi vältimiseks võetud kohustuste tasumisega riik toime ei tule. Me ei suudaks kriisilaene tagasi maksta isegi siis, kui peaksime kärpimise käigus müüma ka viimase tuletõrjeauto. Reformierakondlik solidaarsus nõuab ikka ja jälle pingutust vaesematelt, samas kui rikkad kipuvad sageli kohustustest kõrvale jääma. Investeerimine inimestesse on alati parem viis kriisist väljumiseks selmet end oimetuks kärpida, sest iga inimene loob igal töökohal ühiskondlikku rikkust, kirjutab sotsiaaldemokraadist Riigikogu liige Lauri Läänemets EPLi arvamusloos.
Õhuke riik ei ole kõigile
Parempoolsete poolt fetišeeritud õhuke riik pole suutnud eakatele tagada vanaduses Euroopa mõistes väärikat elu ei pensionite ega hooldekodu kohtade näol. Raske ja sügava puudega inimeste hoolduskoorem on ainult tema lähedaste kanda. Töötuid nähakse kui ainult ressurssi tööandja jaoks, mitte inimest, kes oma elus tahaks teadliku karjäärivaliku teha, mistõttu jättis süsteem kriisis kümned tuhanded töö kaotanud üksi. Kõik need ja paljud teised puudused paljastusid viimase aasta jooksul eriti tõsiselt.
Lihtsamalt öelduna tähendab õhuke riik vähem solidaarsust ja ühiskondlikku hoolt, pigem riiklikku pealtvaatamist, kui appi tulekut. Seetõttu pole meie riigieelarves ka üleliia palju kohti, mida kärpida, et võetud miljardilaene tagasi maksta ilma, et me niigi haprale turvavaibale ohtlikult liiga ei teeks.
Kärpeplaan ei tööta
Miks peavad õpetajad, politseinikud, päästjad, meditsiinitöötajad olema need, kes maksavad tagasi kriisi ületamiseks võetud laenud? Need on ainukesed töötasud, millele mõjub laenude tagasimaksmise koorem. Riigipalgaliste maksustamine, lihtsalt teistpidises loogikas – sinu palgaraha võetakse ära enne, kui see sinuni jõuab.
Kuigi keskmine palk kriisiaastal kasvas ja kasvab ilmselt ka edaspidi, siis riigitöötajate palgapisku muutus jääb alla isegi inflatsioonile. Rääkimata lubadusest tõsta õpetajate ja päästjate palka 120%ni Eesti keskmisest sissetulekust – see eesmärk aina libiseb eest ära. Kas meie haritlased ja julgeolekutöötajad peavad palgalisast ilma jääma ainult selle pärast, et nad on riigi palgal?
See pole ju tervemõistuslik plaan. Kui asetada kärpeplaan pikemale ajahorisondile, siis on lihtne mõista, miks see ei tööta. Ilmselgelt vajame raha juurde rohkem kui majanduskasv või kärpimine suudavad kokku pakkuda.
Tegelikult puudub Reformierakonnal plaan kuidas riik kriisist tervena välja tuua. Eesti väljakutseks pole mitte kriisi ületamiseks võetud laenud, vaid õhuke abitu riik, madalad investeeringud teadus- ja arendustegevusse ning vähene investeerimine inimestesse. Kärpides probleemid ainult süvenevad. Täna me näeme, kuidas parempoolsetes dogmades kinni püsinud valitsemine on viinud riigi nii majandusliku kui ka moraalse nõrgenemiseni.
Võltssolidaarsus
Meditsiiniõdedel ning politseinikel palus peaminister olla solidaarne erasektoriga ning pingutada püksirihma, et riik saaks laenud tagasi maksta. Peaministri lause „avalik sektor peab olema erasektoriga solidaarne“ tähendab praktikas just seda, eriti kui arvestada, et korralikult kasvab nii riigi keskmine palk kui ka inflatsioon.
Mis aga veel olulisem, Reformierakond räägib solidaarsusest madalapalgaliste puhul, mitte aga siis, kui jõukamad võiksid ühiskonda rohkem panustada. Selle asemel, et kehtestada korralik astmeline tulumaksusüsteem, kus kõige rikkamad saavad anda oma õiglase panuse, võetakse raha hoopis õpetajatele ja päästjatele lubatud palgatõusu ärajätmisest.
Õige solidaarsus on see, kui võtame ühiskonnana koos kriisi ületamiseks laenu, aitame pihta saanud töötajad ning tööandjad tagasi ree peale ning kui oleme kõik koos kosunud, maksame ka ühiselt laenud tagasi. Üheskoos tähendab, et seda teevad töötajad ja tööandjad, mitte ainult töötajad.
Kes loob ühiskonnas rikkust?
Õhukese riigi narratiivi pankrott peaks panema meid kõiki järele mõtlema, kes siis tegelikult rikkust loob. Refrään, et rikkust loob vaid ettevõtja, tema maksab maksud ja tema najal püsib kogu riik, on olnud paremerakondade ettekääne, kui on vaja põhjendada ebaõiglast maksupoliitikat.
Väärtust loob aga iga inimene, iga töökoht, muidugi ka ettevõtja. Õpetaja loob ühiskondlikku väärtust, tagades meile haritud ühiskonna. Oma tööga laovad õpetajad vundamenti riigi edukusele ja inimeste heaolule ning peaksid olema ka vastavalt tasustatud. Samamoodi loovad politseinikud ja päästjad turvalise keskkonna, tänu millele saab ka ettevõtlus vabalt toimetada. Kuna taasiseseisvumisest alates on Eesti riigijuhtimise piibliks olnud äri ja turuloogika põhimõtted, siis ongi inimestele tervikvaate asemel manatud ette poolik pilt, kus töötaja roll on taandatud teisejärguliseks.
Töötasude ebavõrdsus on osaliselt konstrueeritud nähtus. Loomulikult peaksid omandatud teadmised ja oskused olema palganumbri kujunemise mõõdupuuks, kuid mitte ükski töö ei ole nii vähe väärtuslik, et maksta selle eest palka, mis ei võimalda normaalset elu. Näiteks teeb hooldekodu töötaja väga rasket tööd, mis minu hinnangul on palju olulisem kinnisvaramaakleri omast, sest tema kätes on habras inimelu, kellegi isa või vanaema. Vaba turg seda tööd aga ei hinda. See on üks näide, kus riik peaks sekkuma ja õiglust looma. Õhuke riik seda teha ei suuda.
Kärpimise asemel tuleb investeerida
Valitsus tundub praegu kasutavat keskpäraseid majandusteadmisi, selliseid, mis tõid 90-ndatel vahvlimüügiga edu. Keegi ei kogu terve elu raha sukasäärde, et ühel päeval äri ajada. Investeeringud tehakse reeglina võõra raha arvelt – nii toimib Eestis pea iga ettevõte ja Euroopas pea iga riik.
Inimestesse panustamine, olgu selleks siis laste huviharidus või töötasud, on investeering. Majanduses on üldiselt nii, et need ettevõtted, kes otsustavad investeeringute arvelt kärpida, jäävad turukonkurentsis alla. Iga inimestega seotud investeering, kust on loota tööhõive kasvu, makse ja innovatsiooni, on kümme korda mõistlikum kriisist väljumise viis kui eksperiment end kriisist välja kärpida.
Rikkad ja suurettevõtted peavad maksma oma õiglase osa ühiskonna hüvanguks, mis oleks alternatiiv nii kärpimisele kui laenamisele. Mõnes mõttes on see absurd, et töötav pere maksab 20% oma sissetulekutest riigile igal palgapäeval, kuid ettevõte võib maksustamata oma tulu uue rikkuse loomiseks investeerida. Palgasaaja peab aga samuti investeerima oma haridusse, kodusse, lastesse. Reformierakond on loonud ja järjekindlalt hoidnud olukorda, kus maksusüsteem soosib ettevõtteid oluliselt rohkem kui inimese arengut.
Samuti tarbivad mõlemad samaväärselt avalikke hüvesid, olgu selleks siis haridus, teed ja tänavad, siseturvalisus või riigikaitse. Töötaja peab rahaliselt panustama alati, ettevõtetel on see aga valikuline.
Eesti inimesed ei vaja abitut riiki, vaid õiglast kohtlemist. Inimesed loovad uut väärtust ja heaolu ning võimaldavad meile turvalise elu. Kärpimine ei lahenda Eesti probleeme, küll aga investeerimine, eelkõige inimestesse.