Ka siinseid EKÕK-i vaimulikke ei süüdista keegi milleski, kuigi tõsi – küllap oleks olnud eelistatum variant, kui siinsed juhtvaimulikud oleks võtnud õigel ajal ise initsiatiivi, astunud vajalikud sammud ning kinnitanud sellega oma head tahet ja lugupidamist Eesti riigi ja ühiskonna vastu.
Eesti Päevalehe juhtkirjas väljendatud üleskutse pidurdada „Moskva kiriku“ eelnõu töötab igas loogikas vastu nii meie mõtte- ja väärtusruumi kaitsmisele, julgeolekule kui ka Eesti riigi eneseväärikusele. Eesti usuelu ja usuvabadust tuleb iga hinnaga vaenuliku välismõju eest kaitsta – olgu selleks täna Moskva patriarhaat või tulevikus mõni teine meie riigi või väärtusruumi suhtes vaenulik usuorganisatsioon.
Kahetsusväärsel kombel toetub Päevalehe juhtkiri korduvalt ida poolt võimendatud narratiivile justkui oleks sellel kolmapäeval riigikogus hääletusele mineva kirikute ja koguduste seaduse muutmise eesmärk kiusata siinseid õigeusklikke või takistada kiriku või koguduste tegevuse jätkamist.
Vastupidi – enam kui aasta jooksul proovis siseministeerium kõiki võimalusi, et riik ei peaks Moskva Patriarhaadile alluva, varasemalt Moskva Patriarhaadi Eesti Õigeusu Kiriku (MPEÕK), tänaseks Eesti Kristliku Õigeusu Kiriku (EKÕK) nime kandva usuorganisatsiooni tegemistesse sekkuma.
Kõik see osutus paraku asjatuks ponnistuseks, sest EKÕK esindajad ei näidanud mitte mingisugust mõistmist riigi väljendatud murekohtade osas. Näiteks Moldovas lahkusid juba aasta tagasi kümned kogudused omal algatusel Moskva Patriarhaadi alluvusest, kuna nende jaoks oli Moskva Patriarhaadi toetus Ukraina sõjale ja läänemaailmale püha sõja kuulutamine vastuvõetamatu. Eestis pole ei kirik ega ükski selle alla kuuluv kogudus selliseid samme teinud.
Vastupidi: tegeletakse kõiksuguse kosmeetikaga, alustades nimevahetusest, lõpetades näiliste muudatustega põhikirjas, mida peab ka siis kinnitama ei keegi muu kui Moskva patriarh ise. Sest patriarh Kirill, endine KGB agent kodanikunimega Vladimir Gundjajev on sisuliselt endiselt Eestis tegutseva kiriku kõrgeim juht – mitte ainult selle usulises, aga ka põhikirjalises ja formaalses mõttes.
See oli mõeldamatu kümnetele kogudustele Moldovas, mis on siiani Euroopa Liidu kandidaatriigi staatuses ning sügisestel valimistel läänemeelsed jõud seal vaid napilt võitsid venemeelseid jõude (viimaseid toetasid muide patriarhi mahitusel ka Moskva Patriarhaadile lojaalseks jäänud õigeusu preestrid).
Eesti riik on loonud kõik eeldused ja olnud EKÕK siinsetele juhtvaimulikele toeks, et nad saaksid omal algatusel end Moskva Patriarhaadi ja selle radikaliseerunud patriarhist lahti siduda. Paraku pole kirik mõistnud ei riigi muret ega ka teinud sisulisi vastutulekuid.
Vabandage, aga minu hinnangul on see suhtumine iseenesest märk. Rääkimata sellest, et Eestis tegutsevat kirikut juhib endiselt metropoliit Eugeni ehk kodanik Valeri Rešetnikov, kelle elamisluba julgeolekukaalutlustel pikendamata jäeti. Lähtudes juhtkirjas toodud numbritest, on 150 000 Eesti uskliku kõrgeim usuline juht endine KGB agent Gundjajev ning siinset kirikut juhib tema kõrvalkabinetist Rešetnikov, kes Eestisse sisenedagi ei tohi.
Ministrina ei alahinnanud ma kunagi ka EPL juhtkirjas toodud tõsiasja, et tegu on ühiskondlikult tundliku küsimusega. Aga selle põhimõttelises küsimuses maksab ühiskondliku tunnetuse seisukohast midagi ka riigi otsusekindlus ja väärikus. Näiteks valimisõiguse muutmisel oli küsimus võimalikus julgeolekuriskis, mis võib kaasneda mingi ühiskonnagrupi meelestatusega ja seega otsustasime võtta kümnetelt tuhandetelt elanikelt võimaluse oma meelestatust väljendada. Ma väidan, et sellega me paremal juhul tegelesime taaskord põhjuse asemel tagajärjega.
Tegelik oht meie ühiskonnale ja riigi julgeolekule on jätkuvalt Kremlist süsteemselt levitatav „Suure Venemaa“ imperialistlik, naabritest väikerahvaste iseseisvuse suhtes vaenulik meelestatus. Seda meelsust ja identiteeti levitatakse Vene imperialistlikku mentaliteeti võimendavate narratiivide ja sümboolikaga, mida muuhulgas just Moskva Patriarhaat kehastab täna, ning on tegelikult alati kehastanud.
Kui otseselt Kremlile alluva, Ukraina sõjale „püha õnnistust“ andev ning läänemaailmale püha sõda kuulutava kiriku kontroll 150 000 usklikku koondava kiriku üle meie riigis pole osa imperialistlikust mõjust inimeste meelsuse, vaimu ja identiteedi üle, siis vabandage – mis veel saab olla?
Väited, et Eestis kiusatakse õigeusklikke taga, on Kremli propaganda, mida levitatakse aktiivselt nii Eesti venekeelse elanikkonna seas kui ka juba Vene Föderatsiooni diplomaatide poolt rahvusvahelisel tasandil – näiteks OECD-s ja ÜRO-s. Loomulikult ei vasta see tõele ja Eesti riigi eesmärk on endiselt tagada usuvabadust – aga nii, et usk oleks vaba ka vaenulikust välismõjust.
Ka siinseid EKÕK-i vaimulikke keegi milleski ei süüdista, kuigi tõsi – küllap oleks olnud eelistatum variant, kui siinsed juhtvaimulikud oleks võtnud õigel ajal ise initsiatiivi, astunud vajalikud sammud ning kinnitanud sellega oma head tahet ja lugupidamist Eesti riigi ja laiema ühiskonna suhtes.
Paraku seda võimalust õigel ajal ei kasutatud. Usun, et antud eelnõu saab riigikogus toetuse, mille järel saab EKÕK aega, et siduda end otsustavalt lahti Kremli imperialistlikku agressioonipoliitikat õigustava Moskva Patriarhaadi alluvusest.
Lauri Läänemets: isegi Moldova suutis Vene kiriku mõju alt pääseda. Kuidas siis Eesti ei suuda?