Reformierakonna ja Eesti 200 riigikogule esitatud töölepingu seaduse muutmist esitletakse retoorikas kui paindlikku võluvitsa, mis aitab näiteks tudengeid või pensionäre tööturule. Tegelikkuses pole see võluvits, vaid malakas, mida saavad tunda paljud tööinimesed. Nimelt saab edaspidi tööandja ühepoolselt otsustada, kui suur on mõne töötaja kuupalk, sest senise 40 tunnise tööaja asemel peab tööandja tagama töötajale vaid kümme töötundi kuus. Ülejäänud oleks tööandja suva.

Sisuliselt tähendab see seda, et tavaline palgatöötaja võib ühel hetkel avastada, et kuigi ta läks täiskohaga tööle, saab ta kuu lõpus vaid veerand kokkulepitud palgast.

Seega toob Reformierakond maksuvabade reedete asemel tööinimesele nüüd palgavabad esmaspäevad, teisipäevad ja võib-olla ka kolmapäevad.

Iroonia kõrvale jättes on see tavalise tööinimese kindlustunde seisukohast katastroof, sest enam ei saa kindel olla palju sa järgmisel kuul teenid. Kuidas toita peret, maksta – või üldse taotleda – kodulaenu ja autoliisingut, kui puudub kindlustunne igakuise sissetuleku suhtes. Sealjuures ei sõltu see ju kuidagi töötaja enda pingutusest. Majanduslanguse ajal kasutataks juhupalga võimalust arvatavasti massiliselt ja sellest saab siis laene väljastanud pankade ning lõpuks kogu Eesti majanduse õudusunenägu.

Survet töötajatele, aga ka paljudes sektorites ja piirkondades madalatele palkadele, kasvatab veelgi valitsuse plaan tuua Eestisse rohkelt odavat võõrtööjõudu. Kui sageli on tööjõu sisserännet seostatud sotsiaaldemokraatidega, siis tegelikult avasid kasvõi Saksamaal piirid sisserändele hoopis just konservatiivsemad jõud ning põhjus oli lihtne: soov tagada suurtööstusele ohtralt odavat tööjõudu.

Rõhutan siiski üle, et sotsiaaldemokraadid mõistavad spetsialistide vajadust, kuid plaanitav inimeste arv ja loobumine spetsialisti kõrgemast palganõudest teeb meile muret. Eriti kui arvestada, et 2024. aastal jäi lõpuni kasutamata senine rändekvoot 1300 inimest.

Mahukam tööjõu sisseränne on ainult ajutine lahendus leevendamaks riigi pikaajalist nigelat haridus- ja tööjõupoliitikat, millega ei ole riik suutnud pakkuda oma ettevõtete vajadustest lähtuvalt piisava kvalifikatsiooniga tööjõudu või seda ümber koolitada hääbuvatest sektoritest, kus seda üle jääb.

Haridus ei ole iga inimese enda mure, nagu paremerakondadele meeldib öelda, vaid ühiskonna erihuvi. Haritud ja oskustega inimene on eeldus majanduskasvuks, ettevõtluseks, innovatsiooniks. Sellepärast on alati vale näha õpetaja palka või tasuta kõrgharidust riigieelarvelise kuluna. Haridus on kõige tasuvam investeering majanduslikus mõttes, mida riik teha saab.

Riigil on tööjõupoliitika suunamisel kolm eesmärki: esiteks tagada ettevõtetele kvalifitseeritud tööjõu olemasolu, teiseks oma riigi elanikele vajalik väljaõpe, et nad saaksid teenida äraelamiseks väärikat palka ning kolmandaks suunata tööjõupoliitikaga riigi üldist majandusmudelit kõrgemale lisandväärtusele. Valitsuse paremerakondade poliitika on kahes viimases sisuliselt allaandmine, kuna kitsaskohad tööturul lahendatakse töötajate õiguste ja kindlustunde arvelt ning lisaks seatakse meie inimeste töökohad ja palgad surve alla odava välistööjõuga.

Need on aga lühinägelikud lahendused, mille tagajärgi oleme näinud paljudes teistes lääneriikides, kus riigi enda elanikud tunnevad, et neid tõrjutakse tööturult välja ning asendatakse sisserännanud töötajatega.

Põhimõtteliselt seatakse tööinimene fakti ette, et kas oled nõus madalama palga eest töötama nii, et ettevõtja sulle su töötunde ega kuupalka enam ei garanteeri, või asendatakse sind mõnest “stan” riigist toodud töötajaga.

Pikas perspektiivis on sellisel tööjõupoliitikal väga tõsised tagajärjed nii meie sisepoliitikale kui seeläbi ka ühiskonna ühtsustundele. Näeme kõikjal arenenud läänemaailmas, kuidas mistahes äärmuslikud jõud on saanud võimule muuhulgas just seetõttu, et suurtööstuse huvides võõrtööjõule avatud piirid on põhjustanud sotsiaalset konflikti.

On oluline mõista, et valitsuse lähenemine tööjõupoliitikale on pikas perspektiivis kahjulik meie majandusele ja ka julgeolekule. Majanduse seisukohast pole mõtet loota, et meist saab uus Põhjala riik, kui me oma töötajatele täiend- ja ümberõppe võimaldamise asemel Eesti tööinimese õigusi hoopis piirame ning soodustame odavtööjõu sisserändega jätkuvalt madalama palgataseme ja seega ka madalama lisandväärtusega sektoreid.

Valitsus on kaugenemas senisest euroopalikust konsensusest, kus püüdleme targema, teadusmahuka ja kõrgema lisandväärtusega majandusmudeli poole, mis vähendaks ka kasvavat ebavõrdsust ühiskonnas. Tööjõu ekspluateerimine hoopis soosib ebavõrdsust, mille pärssivat mõju majandusarengule on paljud majandusteadlased tõestanud.

Kui tööealise elanikkonna seas mõjutab suhteline vaesus inimeste tervise- ja riskikäitumist, millega kaasnevad otsesed riigi kulud tervishoiule ja korravalvele, siis veel probleemsem on see, kui ebavõrdsus kandub hariduse kaudu edasi meie järeltulevale põlvkonnale.

Järgmisel aastal ilmuv inimarengu aruanne hoiatab haridusliku ebavõrdsuse eest, kus õpilaste õppeedukus on järjest enam seotud nende perekonna sissetulekutega. Reformierakonna reitingute nimel rikkamatele maksusoodustuse tegemine ja riigikaitsekulude keskmise palgatöötaja kanda jätmine meid pikas perspektiivis jõukaks ei tee, sest süvenev ebavõrdsus mõjutab lapsi ja noori, kes oleks homme meie majandusse panustavad spetsialistid, teadlased, innovaatorid ja ettevõtjad.

Ühiskonna sidusus ja sisepoliitiline stabiilsus on julgeoleku vundament. Kasvav ebavõrdsus seab surve alla keskmise Eesti pere sissetuleku ja heaolu, mis omakorda tekitab trotsi riigi suhtes, suurendab äärmuspopulistide toetust ning soosib ka radikaliseerumist. Kui inimene näeb, et tal pole võimalik tulevikus ausa tööga endale elamisväärset sissetulekut ja oma elamist lubada, tekitab see frustratsiooni ja viha süsteemi suhtes.

Mis kõige tähtsam: Eesti arengut ei saa ehitada odavale tööjõule ja lihtsale majandusmudelile. Me ei saa kunagi jõukaks, kui meie konkurentsieeliseks on vaesus ning kui sotsiaalsete lahenduste asemel loome probleeme juurde.