Kas riigieelarve lappimise koorma peavad kandma kasumis pangad või raskustes pered!?

Vihula mõisas kaks päeva kestnud riigieelarve kõnelused jätkuvad järgmisel nädalal. Läbirääkimised on väga rasked, sest Reformierakonna „kindlates kätes Eesti“ riigieelarve seis on kehv. Nelja aasta peale on puudu 2 miljardit eurot.  Paljud küsivad, et miks me praegu eelarvet lappima peame, võtaks hoopis laenu!?. Veel suurema laenukoorma tagasimakse ühel hetkel tähendab ikkagi väga valusaid kärpeid. Praegu maksab riik aastas 500 milj intressideks, kattes üht laenu teisega. Sotsiaaldemokraatide ja Reformierakonna peamine vaidluskoht, et kas püksirihma peavad pingutama ainult Eesti inimesed või peaksid seda tegema ka näiteks ülikasumeid nautivad pangad

Parempoolse majanduspoliitika pankrot

Aastakümneid on parempoolsed erakonnad lubanud eestlastele alandada makse ja tõsta kulutusi. Kahjuks lõputult see nii võimalik ei ole. Selline loogika töötab seni, kuni majandus kasvab ning kuni esimeste suuremate kriisideni, kus raskete aegade üle elamiseks on vaja teha suuremaid kulutusi. Koroonaajal laenuvõtmisele võib ju Jüri Rattale näpuga näidata, aga eelduse, et selle tegevuse mõju nii valusalt meile nüüd avaldub, on loonud paremerakonnad.

2023. aasta riigieelarvet tehes, kui otsustasime tõsta õpetajate, päästjate ja politseinike palka ning panustada rohkem riigikaitsesse, pakkusime sotsiaaldemokraatidena välja, et teeme ka 1% riigikaitsemaksu, mida tasuvad nii inimesed kui ettevõtjad. Sest laenu peale püsikulude rajamine ei ole vastutustundlik. See ettepanek toona kahjuks kahe paremerakonna poolt toetust ei leidnud ning tehtud otsused hoopis suurendasid riigieelarve puudujääki, mida nüüd valusate otsustega peame lahendama.

Põhimõtteline vaidlus

Et mitte „Kreekat teha“, tuleb eelarve korda saada. See tähendab kahe miljardi suuruse augu täitmist, sest just nii suur miinus terendab ees juba 2027. aastal. Loomulikult võib ka laenu võtta, kuid siis tuleb riigil taastada ka laenu tagasimaksmise võimekus. See kõik tähendab lähitulevikus taaskord maksumuudatusi. Need otsused on rasked, töö on veel pooleli ja seega detailidesse praegu laskuma ei hakkaks. Püüan siiski üldistavalt kirjeldada põhimõttelist vaidlust eelarvelaua taga, mida sotsiaaldemokraadid kaks päeva Reformierakonnaga pidanud on.

Suurimaks erimeelsuseks eelarvestrateegia tegemisel on küsimus, kas riigieelarve 2 miljardilise augu täitmisesse peavad panustama ainult inimesed – tarbimismaksudena, palgalt võetavate maksudena jne – või peaks siin olema ka ettevõtjatel oma osa.

Solidaarsusmaks pankade hiigelkasumitele

Sotsiaaldemokraatide välja käidud solidaarsusmaks pankadele, kes teenivad sel ja järgmistel aastatel tänu Euribori-rallile 170 protsendilise kasvuga intressitulu, oleks üks võimalus Eesti majandust tugevdada. Pankade teenitav kasum intressidest kahekordistus ja teeb sama ka järgnevatel aastatel, ehk juurde tuleb üle miljardi euro aastas. Sel nädalalgi kostitas Euroopa Keskpank meid kõiki veel ühe intressitõusuga ning kuue kuu Euribor ületab juba 4 protsenti.

Tuletame meelde, et see äkiline tõus on toimunud vaid ühe aastaga, süües inimeste ja ettevõtjate pangaarvetelt aina suuremaid summasid ning kasvatades automaatselt pankade kasuminumbreid. Samal ajal jääb palgatõus kulude kasvust tihti kaugele maha.

Miljard eurot aastas

Pangad teeniksid ka pärast maksustamist järgmisel aastal üks miljard eurot kasumit.
Pangamaksu vastaste peamine argument, et pangad peavad kogutud raha edasi laenama ja majandust käimas hoidma, ei päde ainuüksi sellepärast, et Euribori tõstmise eesmärk ongi majandust ja tarbimist jahutada, inflatsioon alla saada. Rõhutame veelkord ka seda, et juba enne megakasumeid olid meie suurpangad hästi kapitaliseeritud ja kasumid eeskujulikud. Nüüd, solidaarsusmaksuga võtaksime sellelt lisandunud rasvakihilt vaid ühe osa ning pangad teeniksid ka pärast maksustamist järgmisel aastal üks miljard eurot(!) puhast kasumit.

Raha tagasi Eesti majandusse, et hoida ja luua töökohti

Sotsiaaldemokraadid sooviksid osa ülikasumitest majandusse tagasi panna. Kohti on, kus seda teha ka ühekordse investeeringuna. Näiteks tee-ehituses on rasked ajad, kuna peamisel tellijal ehk riigil selleks raha ei ole. Aga siin ei ole küsimus ainult asfaldikilomeetrite ladumises sel või teisel aastal, vaid laiemalt – kas säilitame töökohad ja loome eeldused sektori ettevõtetele areneda, laieneda ka välismaale või laseme kogu sektori kotti. Hiljem seda kõike üles ehitada on hoopis keerulisem. Samamoodi vajab hädasti kaasajastamist meie elamufond – hoonete renoveerimine ja soojustamine selliselt, et inimestel oleks pikkadeks aastateks madalamad küttearved ja tervislikum elu, on minumeelest igati investeerimist väärt, eriti kui läbi selle toetame raskustesse sattunud puitmajatootjaid.

Thatcher juba tegi

Teeme enda poolt kõik pingutused, et järgnevatel päevadel Reformierakonda veenda selles, mida neoliberaalide „ema“ Margaret Thatcher juba 1981. aastal tegi – hoidis majanduses tasakaalu ja tagas õiglase konkurentsikeskkonna ning maksustas pankade erakordseid kasumeid.

Sotsiaaldemokraatide jaoks on oluline, et majandus ja maksusüsteem oleks üles ehitatud nii, et iga inimene saaks teenitava palgaga osa ühiskonnas loodavast jõukusest. Me ei pea mõistlikuks maksusüsteemi, kus maksustatakse ebaproportsionaalselt kõrgelt vaesust. Nii saame vaid probleeme juurde ehk suureneb vajadus sotsiaaltoetuste ja ümberjagamise järgi. Makse tuleb koguda sealt, kust päriselt maksuraha ka võtta on ning palk peab võimaldama inimväärse elu.

Läänemets erimeelsustest valitsuses: augu lappimiseks peavad ka ettevõtted panustama