Viimaste kümnendite jooksul on ühiskonna jõukus kasvanud ja inimeste heaolu paranenud, aga ennekõike puudutab elu edenemine Tallinna ja Harjumaad, kirjutab sotsiaaldemokraat Lauri Läänemets Lääne Elus.
Tallinnasse ja Harjumaale on koondunud kaks kolmandikku meie rahvuslikust rikkusest. Küll ja küll on aga neid piirkondi ja inimesi, kes pole Eesti eduloost osa saanud või on saanud seda vähesel määral.
Rohkem kui inimpõlv on räägitud ka Eesti ääremaastumisest ja ebaühtlasest arengust ning püütud neid protsesse väärata. Laias pildis pole see aga õnnestunud. Töökohtade, eriti tasuvate töökohtade puuduse tõttu ning soovist pakkuda oma perele väärikat äraelamist ja lastele paremat tulevikku lahkutakse oma kodukohast. Lahkutakse Tallinnasse, Tartusse või välismaale.
Majanduse kiire areng on saanud paljuski teoks tänu Euroopa Liidu toetustele, mis on kosutanud ka haridust, kultuuri ja mitmeid teisigi valdkondi. Aga paradoksaalsel moel on euroraha, täpsemalt selle kasutamise reeglid hoopis võimendanud lõhesid Tallinna ja pealinna ümbritseva kuldse ringi ning ülejäänud Eesti vahel.
Kõige kurvem on, et probleem on riigile hästi teada, aga puudub poliitiline soov seda lahendada. Rahandusministeeriumi tellitud „Eesti regionaalarengu strateegia 2014–2020” kinnitab, et Eesti väiksust arvestades on piirkondlikud erinevused liiga suured ja nihet ühtlasema territoriaalse arengu suunas toimunud ei ole. Ühtlasi näitab see dokument, et euromiljarditel on ebavõrdsuse kasvamisel oma roll. Senised raha jagamise programmid pole suutnud protsesse pidurdada, kuna üleriiklikud toetusmeetmed ei arvesta kohapealsete erisuste ja vajadustega. Kui eurotoetusele konkureerivad samadel tingimustel Tallinna ettevõte, kus on ohtralt teadmisi ja raharessurssi, ning ääremaa ettevõte, siis koondub raha sageli pealinna.
Käes on otsustav hetk.
Eesti saab järgmise seitsme aasta jooksul rekordkoguse euroraha, mille toel on võimalik kutsuda riigi arengus esile suuri muutusi. Paraku on otseselt regionaalarengule suunatav summa vähenemas seniselt 250 miljonilt 219 miljonile eurole. Kavandatavad meetmed on õiged, aga summad naeruväärselt väikesed. Regionaalarengu miljonid ei saa valedel alustel jaotuvate miljardite vastu.
On viimane aeg hakata eelistama maapiirkondi suurematele linnadele. on teinud ettepaneku suunata eurorahast täiendavalt 350 miljonit väikelinnadesse ja maakohtadesse, et selle toel töökohti luua. Väljaspool „kuldset ringi“ võiks see tähendada viit miljonit eurot omavalitsuse kohta. Kergliiklusteedele ja teistele olulistele projektidele jäägu muu raha, see summa peab jõudma otse ettevõtjateni.
Olgu selleks siis uute seadmete soetamine, töötajate koolitamine, digiteerimine, teaduse kaasamine, ekspordivõimekuse loomine või ükskõik milline piirkondlikke vajadusi toetav tegevus.
Eurorahaga tehtavate investeeringute toel saab suurendada olemasolevate töökohtade tootlikkust, tõsta seeläbi palka ja luua uusi töökohti. Hinnanguliselt suudaksime nii luua üle Eesti 15 000 tasuvat töökohta, mis tähendab iga maakonna kohta keskeltläbi 1000 hea palgaga töökohta. Ainult nii saame pidurdada maakohtade tühjenemist, muidu jätkub kurb statistika, kus aastas jätab oma kodupaiga 2000 inimest.
Oma piirkonnast valitud riigikogu liikmelt tasub uurida, kas ta toetas regionaalse ebavõrdsuse vähendamise plaani, kui riigikogu suur saal seda septembri lõpus arutas. Ei ole olemas esimest või teist Eestit, kõik on meie omad inimesed, kes väärivad täisväärtuslikku elu nii maal kui ka linnas.